MINA ELASIN SIIN ⟩ Keila. Kunagine narkopealinn, tänane toidupoodide pealinn

Kunagi tuntud kui Eesti narkopealinn, tänane toidupoodide pealinn. 10 000 elaniku ja 11 ruutkilomeetri kohta on üle 10 ringtee ja seitse erinevat toidupoodi, lähiajal valmiv Prisma on kaheksas. Selline näebki välja gentrifikatsioon Tallinna külje all.

Olen seda narkopealinna kuvandit alati pisut kahtluse alla seadnud. Jaa, kõik on mingeid lugusid kuulnud, jaa, ma sõin väiksena kiriku kõrval asunud baaris nimega Alibi friikartuleid viineriga, jah, selle omanik juhtis Keila narkokartelli, mis tassis sadade kilode kaupa amfetamiini ja hašišit Soome. Kuid ma ei mäleta sellest midagi. Täna ütlevad Keila kohta Eesti narkopealinn ainult need 30 aastased keilakad, kes suhtlevad teismelistega.

Mina kasvasin teistsuguses Keilas — G4S-i ja naabrivalve Keilas, 2002–2008 kestnud buumi-Keilas, kõik-ehitavad-omale-maja Keilas. Paljud minuvanused ja ka mina ise oleme esimest põlve keilakad. Meie vanemad kolisid sinna, et lastest ei saaks linnakad, aga saaksid ise linnas edasi töötada, tüüpiline valglinnastumine.

Keilas on kõik kuidagi ebaproportsionaalselt uhked selle üle, et nad Keilast on. Meie uhkus oma kodulinna vastu on immortaliseeritud Keila ja saue (väike algustäht on teadlik valik) vahelises konfliktis. Kui tahad Keilast pärit inimesega jääd murda, ütle talle lihtsalt jutu sees «saue linn» ja ta selgitab sulle kohe, et saue pole mingi päris linn ja hakkab siis rääkima sellest, kuidas vanasti keilakad mööda raudteed sauekatele vastu jalutasid ja siin neile peksa andsid.

Sellest peksmisest ma suurt ei tea, aga võin teile öelda, et sauel on ainult kaks toidupoodi — saue kaubamaja ja Maxima.

Endise tankipolgu asemele on Keilasse ehitatud terviserajad. Nende keskel asub tehismägi nimega Tankimägi või Tankikas. Mändide vahel kuuleb pidevalt, kuidas mõni keskealine rulluiskudel paps karjub: «Eest! Siin ei jalutata!»

Ma ei tea, mis see on, mis Keila noori sinna Tankika ümber jalutama tõmbab. Mõni teeb seal muidugi päriselt sporti ka, aga mina käisin seal oma sõpradega lihtsalt jalutamas. Rääkimas, armumas, tülitsemas ja leppimas — kõik terviseradadel, üldjuhul rajal «väike» või pikema jutu puhul rajal «suur». Vahel mitu tundi ja kümneid ringe järjest. Teinekord põikasime läbi Tervise elamurajooni Rõõmu Kaubamajja ja ostsime jäätist, lihtsalt selleks, et jaksaks kohe uuesti edasi jalutada.

Iga ringi peal saab valida, kas tahad jalutada üle Tankika või selle kõrvalt minna. Üldjuhul me jooksime võidu üles. Viimase viie aastaga on väga popiks saanud terviseradadel discgolfi mängida, aga see on lihtsalt sihtotstarbelisem viis jalutamiseks.

Ja ega sellises kohas nagu Keila polegi vaba aja veetmiseks väga midagi muud teha, kui jalutada, sest kogu meelelahutus asub Tallinnas. Seda muidugi juhul, kui sa keskväljakul asuvasse lokaali nimega Ö-Klubi Väljak’90 (kohalike jaoks Loomaaed) astuda ei taha. See asub kultuurimaja ja konstaablijaoskonna vahel. Kuuldu järgi on seal sees korraga sama palju hambaid kui inimesi.

Kindlasti pole minu kogemus universaalne, kuid mulle väga meeldis Keilas suureks saada. Nii nõmedalt kui see ka ei kõla, on see linn (minu jaoks) eriline vaid nende inimeste pärast, kellega ma kasvades kokku puutusin. Keila on Eesti suurimatest linnadest peale Tallinna ainus, mille rahvaarv sel sajandil kasvanud on. Ma sain õppida õpilaste arvu poolest Eesti suurimas koolis ja endale sadade omavanuste seast sõprusringkonda kureerida — nagu ka kõik punkarid ja bimbod, kossupoisid, tantsijad ja teadusteatri tüübid. Keegi ei pidanud sisse sulandumiseks leppima, muutuma ega üksi olema. See on privileeg, mida paljudes väikelinnades ega Tallinnas ei kohta.

Küsisin oma parima sõbra käest, miks ta Keilast pärit olemise üle nii uhke on või mis see on, mis talle seal linnas nii väga meeldib. Ta ütles ilusti, et Keila on nagu taiga või tundra, mis on pealtnäha vaid tühi ja üksluine, kuid samas lummav ja tõmbav. Ma sain täpselt aru, mida ta mõtles.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.