T, 27.09.2022
TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Oleme üks ökosüsteem miljardite loomsete, taimsete ja muude organismidega
Foto: Janno Bergmann
Toomas "Tommyboy" Tilk
Oleme üks ökosüsteem miljardite loomsete, taimsete ja muude organismidega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Elsa Mencagli (Taani/Itaalia) on Itaalias tegutsev multimeediakunstnik. Tal on bakalaureusekraad Aarhusi arhitektuurikoolist (Taani, 2016) ja kujutava kunsti magistrikraad etenduskunstide erialal Islandi kunstiülikoolist (Island, 2019). Multimeediakunstnikuna loob ja mõtleb ta meediate üleselt – skulptuursest installatsioonist video ja performance’ini. Läbi tähelepaneliku kuulamise ja nii kehale kui keskkonnale häälestamise praktikate kaudu võtab tema loometöö vormi, püüdes paljastada ja tunda anda seda, mis sageli jääb märkamatuks. 

Nienke Fransen (Belgia) on skulptor ja audiovisuaalne kunstnik, kes ühendab oma loomingus traditsioonilise ja kaasaegse tehnika. Töötades peamiselt nii puidu kui ka video meediumiga, uurib ta inimsuhteid: huvi looduse/kasvatamise vastu, kuhu need mõjutused suunduvad, kust saavad alguse ja kus lõpevad.

Kris Sahlholdt (Taani) on Taani interdistsiplinaarne kunstnik, kes teeb skulptuurseid teoseid, mis juhinduvad on performatiivsest mõtteprotsessist. Krisi hiljutised projektid on ajendatud huvist teha koostööd mitteinimlike olemite ja keskkondadega, et taastada sügavad ja sisukad suhted loodusega. Suhete loomine võtab aega ja seetõttu võetakse praktikasse sageli traditsiooniliste oskuste tehnikaid. Traditsioonilised valmistamisviisid on sageli aeglased ja korduvad ning võimaldavad materjali ja selle ainulaadseid tegelasi sügavamalt hinnata. 

Kunstnikud peatusid juulis ja augustis Vaskjala Loomeresidentuuris, mis asub Rae vanas koolimajas ning 14.augustil presenteerivad seal samas oma tehtud töid Avatud Uste Päeval kell 13.30 – 16.30. 

Kuidas sattusite Vaskjala Loomeresidentuuri ja kas töötate tihti kunstiresidentuurides?

Kris: Jälgin ühte veebilehte, kus avaldatakse kutsungeid erinevate residentuuride kohta üle maailma, kandideerisin ja osutusin valituks. Üldiselt, jah, mulle meeldib väga teha oma projekte sellistes kohtades, igal residentuuril on oma eriline keskkond ja töötamine väljaspool oma tavapärast ateljeed toob uut, värsket hingamist mu kunsti. Residentuurid pakuvad tööks häid võimalusi ja vajaliku keskendumise.

Elsa: Läbi avatud kutsungi. Jah, mulle meeldib residentuurides tööd teha, siin on väga hea atmosfäär, saab rahulikult mõelda, uurida ja keskenduda. Võõras kohas avanevad meeled kuidagi teistmoodi, saan uusi meeleolusid, tunnetust ja läbi selle tekivad uued vaatenurgad ideedele. Väga kosutav ja inspireeriv on jagada mõtteid uute kaaslastega, uued perspektiivid ja praktikad.

Nienke: Sõbranna soovitas väga residentuuris töötamist ja otsustasin ka proovida sellist viisi, et tulla oma «mugavustsoonist» välja. Kas mulle meeldib? No, oma stuudios on vist teine «flow» ja rutiin, igatahes olen rõõmus, et tulin ja arvan, et see on mu jaoks rikastav kogemus.

Kui raske või kerge on olla tänases maailmas kunstnik ja miks otsustasid kunstniku elukutse kasuks?

Elsa: Hea «lihtne» küsimus [naerab]. See on mõlemat, elatist on kunstnikuna ehk raskem teenida kui mõnel teisel ja konkreetsema sisuga elualal, aga eks see võtab aega, et õppida laveerima raskuste vahel. Eksperimendid ja erinevate tehnikate või kunstivormidega töö nõuab aega ja vahendeid, samuti organiseerimine. Olgu siis kas residentuuride, näituste või millegi muuga tegu, aga kui kogu protsessi lõpptulemuseks on võimalus oma valmis tööd korralikult presenteerida, siis olen rahul. Miks just kunstnikuks – see on võimalus areneda nii erinevates suundades. See ala annab mulle sügavamõttelist lähenemist suhtlusele ümbritsevaga, uued kohad, huvitavad inimesed, loodus. Võimalus sõnadest ja mõtetest tekkinud ideid tõlkida mittesõnalisse vormi, elu kogemuste erinevates vormides väljendamine ja vist üks olulisemaid põhjusi – iseenesega kontakti loomine. Küsin ja kahtlen ümbritsevas, täiuslik võimalus avastada maailma ja jagada enda loovust.

Kris: Elatise teenimine sellise ameti ja oskuste abil on kindlasti päris keeruline. Ma räägin seda vaatenurgast, kus alustasin hiljuti kunsti tegemise kõrvalt ka päevatööd. On pidevat mõtisklemist ja leiutamist, kas ja kuidas tuua esile minu unikaalset lähenemist kunstile ja kas see jõuab kohale või annab ühiskonnale mingit väärtust, mõtteainet. Tõeline valu oleks minu jaoks püüda suruda oma loomingulisust klišeede «kasti» või ettekujutlusse «edukast kunstnikust» – kuidas edukas kunstnik näeb välja, milliseid enesereklaami võtteid ja kanaleid kasutab jne. Selline lähenemine kunstile ja kunstnikuks olemisele kompromiteeriks viise ja asju, millesse usun. Arvan, et kui ma suudan sellistest karidest ja madalikest hoiduda, siis on mu amet kõige lahedam töö maailmas. See pole kerge, aga on see-eest põnev, väljakutseid täis ja vabastav! Kunstnikuks olemine on pidev segu probleemide lahendamisest ja jutuvestmisest, mina teen seda läbi visuaalide loomise.

Nienke: Ma mõtlen, et lihtsaid ameteid pole olemas ja kunstimaailmas navigeerimine ei ole samuti lihtne. Samas on just see, mida ma tahan teha. See on minu jaoks loomulik ja pakub nii väljakutseid kui ka lõbu. Ehk on paljud raskused pigem seotud ressursside hankimisega selleks, et saaksin pidevalt tegeleda ainult kunstiga. Kunstnikuks saamine on olnud tugevasti seotud mu huvidega ja ma väga soovin sellele teele truuks jääda.

Nienke, peamiselt oled teinud skulptuure, enamjaolt puidust. Siin töötad hoopis vitraaži kallal. Kas eksperimenteerid tihti erinevate tehnikatega ja kas vahel kasutad ka spetsiifilisemate käsitöönduslike oskuste puhul spetsialistide abi?

Nienke: Jah, mulle meeldib õppida ja areneda uute oskuste omandamise läbi, samuti erinevad materjalid, nende omadused, väljanägemine jne. Samas on mu projektid olnud pidev vahetus visuaalse ja multimeedia kunsti vahel. Alustan ideest, mille proovin esmalt sõnastada, siis sätin võrrandisse teostamiseks vajaliku materjali ja alles siis jõuan tehnikateni, mille abil kõik lõplikult valmis teha. Mulle meeldib õppida uusi käsitöönduslike tehnikaid ja uudishimu uute oskuste vastu on sütitav, sellel on oma «amatöörlik» võlu. Ja lõpuks näeb publik ikkagi ainult lõppteoseid, «kardinatagune» või siis loomise protsess on tegelikult alati väga huvitav ja ootamatuid pöördeid täis. Suurim abi spetsialistidelt või kaaslastelt peitub vestlustes, saab inspiratsiooni ja ka väga kasulike praktilisi näpunäiteid.

Kris, sinu hiljutised projektid on käsitlenud teemasid nagu (taas)sidemete loomine loodusega ja erinevate keskkondadega. See läheb otseselt ja kaudselt kokku hetke kuumade aruteludega rohepöörde, loodushoiu, jätkusuutlikkuse ja taaskasutuse üle. Kas kunst päästab maailma? Mille kallal töötad siin Vaskjalas?

Kris: Haa [naerab], ma kirjutasin oma väitekirja samade teemade üle arutledes! Mitte kunst ega kunstnikud ei päästa maailma (selleks on vaja väga paljude rohkemate inimeste teadliku ja vastutustundliku koostööd), vaid pigem on kunstnikel võimalik oma tööde kaudu muuta/avada inimeste mõtlemist nendel teemadel ja meil on potentsiaali selliseid positiivseid muutusi tekitada. Ma arvan, et kunstnikel on suur vastutus lisaks võimalusele muuta mõtlemist, aga samas on ka neid kurbi näiteid, et energia kulub «karjumisele», kuniks õhk otsa saab, ja ükski pea ei liigu millimeetritki teema olulisusest ja kiireloomulisusest aru saamise suunas. Samas on teadus korduvalt tõestanud, et ükskõik kui hulle prognoose või mudeleid tuleviku kohta ei avaldata, inimesi see liigutama või vajalike muutusi tegema ei pane. Ja väga raske on tekitada muutusi, kui puudub usk tulevikku. Arvan, et kunstnike ja laiemalt loovinimeste roll on selles osas suunata ühiskondlikku fookust ja ergutada teadlikkust selles osas, et oleme üks ökosüsteem miljardite loomsete, taimsete ja muude organismidega ning meie, inimesed oleme liiga kaua kogu ülejäänud maailma häbitult ekspluateerinud. Kui me tunneme millegagi või kellegagi seotust, siis me tavaliselt armastame seda ja kui me armastame seda, siis peaks olema ka suurem tahe teisi kaitsta. Siin Vaskjalas loongi taolist objekti, kasutades punumistehnikat. Teos ei ole mõeldud ainult n-ö «kenaks vaatamiseks», vaid loodan, et sellest saab varjupaik putukatele, lindudele või pisematele loomakestele, kui nad on selle kohalolu omaks võtnud. Inimesed saavad selle juures istudes ja mõeldes teose tähendusest, veeta aega Maaga ja loodan, et see aitab huvilistel taasluua sidet loodusega.

Elsa, sinu peamine fookus on multimeedial, aga kasutad töödes erinevaid segatehnikaid. Kas selline erinevate tehnikate segamise trend ei vii lõpuks n-ö «puhaste» kunstivormide kadumiseni, nagu on juhtunud paljude käsitöö oskustega?

Elsa: Mul pole mingit lõplikku seisukohta selles osas, eks 50 aastat ühte asja teinud meister on alati üle neist, kes õpivad mõne projekti teostamiseks ära baasoskused. Olen erinevate meediumite sidumiseks kasutanud ruumi ja lähenemist, et kõik eraldi presenteeritavad osad «punub» publik kokku oma peades. Suhtun kunsti presenteerimisse kui keskkonna loomisesse – teostel on eri osad, tekst, võib-olla installatsioon, võib-olla heli jne.

Selle «kadumisega» on nagu muugagi kapitalistlikus ühiskonnas, tendents odava ja kiire tootmise poole on tunginud ka kunsti. Vastureaktsioon on samuti olemas ja see huvi toob jälle paljud unustatud oskused tagasi.

Mis kannustab teie kunsti, millest ammutate ideid ja isnpiratsiooni? Milline muusika, kirjandus või filosoofia on enim mõjutanud?

Kris: Mu tegemised on väga palju seotud uurimustöödega, samas ei ole enamus neist üldse seotud kunstiga. Ei tahaks öelda, et mul pole eeskujusid, kes mind inspireeriks (Šoti kunstnik Georg Finlay Ramsay, Gröönimaa fotograaf Inuuteg Storch, Soome-Briti kunstnik Hanna Tuuliki või Taani kunstnik Rasmus Myrup, kui nimetada mõned), aga enamjaolt saan värskeid ideid raamatute lugemisest. Kohalik ajalugu, geoloogia, ökoloogia, psühholoogia ja filosoofia ehk peamiselt, aga ka käigud kohtadesse, mis mind ühel või teisel viisil kõnetavad. Need tausta teadmised ja mälestused annavad hea sissevaate, miks mingid kohad on inimestele olulised. Näiteks olen viimasel ajal tundnud huvi, kuidas linnamaastik ja ehitised nagu aiad või müürid mõjutavad meie uudishimu ning soovi loodusega suhelda. Selle mõistmiseks olen lugenud palju keskkonnapsühholoogia alaseid artikleid ja raamatuid, aga samuti teinud vaatlusi, kuidas inimesed liiguvad linnakeskkonnas versus metsikus looduses.

Elsa: Kohad ja inimesed, materjalid. Elus saadud kogemused saavad kunstiks läbi peegeldamise, mõtete ja ühenduste loomise. Mõned päevad tagasi mõtlesin, et peaks oma veebilehel tegema eraldi listi neist kunstnikest ja muudest loojatest, kes on mulle enim inspiratsiooni andnud. Kui välja tuua vaid mõned, siis rõhutaks Robin Wall Kimmereri, Erin Manningu, Inger Christenseni, Ann Hamiltoni, Anna Carsoni ja Ilaria Drago töid. Aga olulised on ka liikumise praktikad, mis on arendanud mu kehateadlikust ja ümbruse mõistmise võimet.

Nienke: Kunstis olen avastanud hiljuti Rapheala Vogeli tööd ja mu südames on alati olnud sümpaatia Laura Provousti loomingu vastu. Kirjandusest tooks esile Donna Haraway teooriad ja esseed, Olga Tokarczuki või siis Bridget Penney, kelle värske ja vürtsikas stiil meeldib väga. Kõige rohkem siiski pean enda mõjutajaks popkultuuri ja meediat, Value Select, Bill Wurtz oma popiparoodiatega, Louie Zong, kes on küll animaator, aga teeb ka väga mängulist muusikat, Neil Cicierega (Lemon Demon), SOPHIE ja kindlasti Seth Price, kes lisaks ägedale kunstile teeb ka väga head muusikat.

Peaaegu kõik koondub internetti, kui tähtis on kunstniku jaoks sellest osa olla ja olla võrgus korralikult nähtav?

Kris: Pean tunnistama, et kasutan kõiki veebi hüvesid ja võimalusi, no, ega ma ei oleks jõudnud Vaskjalga, kui poleks avastanud ja kandideerinud residentuuri kutsungile! Veeb on kiire ja lihtne võimalus suhtlemiseks ja teadmiste ammutamiseks või jagamiseks. Miinuspoolele jääb ehk see info sorteerimisele ja ka otsimisele kuluv ajakadu. Tihti tunnen ka ärevust, mis kaasneb veebi suhtlemisega, vahet pole kas siis enesereklaam või lihtsalt jutustamine tuttavate-sõpradega. See näiline pidev kättesaadavus teeb pealiskaudseks ja tihti esineb sellega seoses kannatamatust ja ebaviisakust täiesti võõraste inimeste poolelt. Paljud kipuvad unustama, et ekraani taga on päris inimesed, kellel on päris tunded ja erinevad arusaamad, mida me reaalses elus teame, aga veebis tihti unustame.

Ühisloome – on see suur teema tänases kunsti ilmas?

Nienke: Kaasaegses kunstis jah, kindlasti. Mu kodukandis Kasselis on näiteks rühmitus Documenta 15, kuhu alla kuulub palju erinevaid kollektiivse loominguga tegelevaid gruppe ja neid kureerib samuti kollektiivne rühmitus. Mina seevastu tegelen peamiselt kunstivormiga, mis väga kollektiivseid projekte pole hõlmanud. Samas alustasime oma partneri ja sõpradega ühte sellist paarisloome projekti, mis põhineb koos kirjutatud tekstil. See on mu jaoks esimene taoline. Väljaspool oma tegemisi arvan, et koostöö on väga oluline, olgu need siis ühisnäitused, loomepindade leidmine, lihtsad vestlused ja kogemuste vahetamine.

Kunstnikega vestles Toomas «Tommyboy» Tilk.

Tagasi üles