MINA ELASIN SIIN ⟩ Tammetaguse. Minu kodus on lilled, heinamaa, päikesepaiste ja rootslaste kuld

Mis tegid seal Tammetagusel lapsena, kas igav ei olnud? No, otsustage ise. Ükskord näiteks olime Memmega kahekesi kodus, kui meile sõitsid maja ette kaagid, tulid aeda sisse ja küsisid, kas moone on. Oli küll, seega nad läksid, tõmbasid kõik juurtega välja ja võtsid kaasa. Memm ehmatas nii ära, et tükk aega ei tohtinud meil aias moonid kasvada. Enam päris nii karme tüüpe pole, nüüd kihutavad maale külla tulnud rullnokad mõnikord mööda külateed bemmiga edasi-tagasi, ajavad koeri ja inimesi närvi. Sõitsid meil isegi paar aia äärde istutatud noort puud maha.

Tammetaguse on täpselt nii suur, et siia mahub 13 majapidamist. On külakivi ja postkastid kivi juures ja ristmik, kus tee hargneb. Üks haru tuleb maanteelt bussipeatuse juurest, teine läheb jõe poole, kolmas edasi läbi küla ja lõpuks uues kohas maanteele tagasi. Bussipeatuse seinal on nii kaua, kui mina olen elanud, olnud grafitiga kirjas «Mul on savi». Mitte nii ammu oli Tammetagusel ka oma teadetetahvel ja kiigeplats, isegi mina mäletan seal toimunud jaanipidu. Piimapukk oli meil ka, mille juures kasvasid puud, kust ma lapsena alla kukkusin ja siis huilates läbi küla koju läksin. Ja meie koduaia ühes nurgas oli kunagi eriti vanasti koolimaja olnud, mullas on igatahes punaseid tellisetükke küll ja vanavanaisa olla rääkinud, et sinna on maetud rootslaste kuld.

Tammetaguse keskpunkt on külakivi ja seda ümbritsevad tammed(!), mida tõestab muuhulgas see, et seal käis vanasti kord nädalas lavka. Mutid kogunesid siis sinna ootama ja juttu ajama. Mõnikord jäi lavka kõvasti hiljaks ka ja kui lõpuks jõudis, oli alati sama lugu, et vot kus eelmises kohas ei teatud, mida osta, ja kulutati aega. Ma käisin lavkas koos Memmega, aga Memme jalad olid haiged ja tal läks tükk aega, et kodust kivini ja tagasi jõuda. Ma kärutasin rattaga selle ajaga hea mitu korda edasi-tagasi, ütlesin muttidele, et jaa-jaa, Memm tuleb.

Üles kasvades olin mõnda aega ainus laps, kes selles külas päriselt elas. Siis millalgi sündis õde ja kolis üks teine lastega pere. Muud mudilased käisid suviti vanaemadel-isadel külas. Mul käisid tädipojad ja meil oli üks vana võrr, seda pidi pidevalt putitama, aga kui töötas, siis sõitsime küla viimase maja juurde, mis oli metsa sees ja mahajäetud, ja käisime seal kolamas. Öeldi, et ei tohi, aga me salaja ikka läksime. Täiega õudne ja lahe oli ju, köögi põrandas oli luuk, mis viis kuskile hirmsasse pimedusse, toas olid kõik riided kappidest välja kistud ja fotoalbumid lahti, sees pildid matustest ja surnud inimestest. Nüüd on sinna uus maja ehitatud, kus elavad elusad inimesed.

Sinna küla lõppu läks lisaks päris külateele üks ilus ja natuke salajane metsarada ka. Poole tee peal oli all orus väike ovaalne raba, ka nagu saladus, mida võõrad inimesed ei tea. Sealt sai murakaid ja jõhvikaid. Mõned aastad tagasi tehti lageraie, metsatee songiti ära ja raba pole üldse metsa sees varjul enam, pole kellegi saladus. Läbi heina saaks teiselt poolt küll veel minna, aga see pole enam see, ja pealegi võib heina seest puugi saada, või nagu siinkandis mõned ütlevad, käopuugi.

Rabast ja lageraiest teisele poole küla jääb jõgi ja selle ette suur heinamaa, mis hakkab võssa kasvama. Talvel, kui lumekoorik tekib, saab suuskadega üle heinamaa sõita, mis on üks paljudest võimalikest tegevustest Tammetagusel. Näiteks naabri-Leida käib talvel hoopis Soome kelguga postkastis ja sahk käib omakorda talle selle jaoks teed vabaks lükkamas. Teistele ka muidugi. Meil oli ka Soome kelk, aga mu õde vedas selle tiigi peale ja kui kevadel jää ära sulas, läks kelk põhja. See tiik on tegelikult rohkem nagu konnatiik, kevadel on kudust paks ja konnad ulbivad kõik vees päikese käes, koivad laiali. Päris naljakas on vaadata.

Siiski – heinamaa. Seal käivad metskitsed ja rebased ja jänesed ja sookured. Ükskord olid isegi põdrad ja Leidal käis karu kompostihunnikus tuhnimas! Tal on kompost heinamaa servas, sellepärast. Mina olen ainult jõe ääres mudas karu jälgi näinud, aga ükskord nägin metsatukas tervet karja metssigu, täitsa tee ääres. Süda pidi rinnust välja kargama, nii hirmus hakkas. Ma ütlesin, et ei julgegi enam sinna minna, äkki on karud ja sead ka samal ajal kohal, mille peale vanaema ütles, et põrguvärk, ega ei julgeks jah. Või äkki kargab hoopis ilves puu otsast kaela.

Tegelikult ma olen ikka käinud pärast seda vahejuhtumit ka, et jõge vaadata. Noh, et kas on midagi põnevat või nii. Jõgi tuleb Estonia kaevandusest läbi või algab sealt, täpselt ma ei teagi, aga igatahes kaevandus mõjutab veetaset, nii et mõnikord on vett palju, teinekord on ainult kokkukuivanud nire. Seda ma ütlen alati teistele ka tagasi tulles, et kui palju vett oli. Ühes kohas läheb üle jõe üks enam-vähem sild, vahepeal olid selle asemel ainult kaks betoonpalki, mille peal sai turnida ja vastupidiselt ootustele ei kukkunudki keegi jõkke. Kui jõge enam vaadata ei viitsi, siis kaevanduse tuhamäed paistavad ka meile ära. Estoniast vastassuunda jääb aga vaatetorniga Iisaku mägi, mis on päris mägi ja mille kohta Memm tavatses öelda, et see püüab pilved kinni ega lase vihmal Tammetagusele sadada.

Kui ma Tartus koolis käisin, siis teadsid kõik koolikaaslased, et üks klassivend on Viiratsist, ja et kuigi see on täpselt Viljandi külje all, siis see ei ole kohe kindlasti Viljandi. Minu kohta teati, et olen kuskilt Narva kandist. Narvani on Tammetaguselt 70 kilomeetrit, aga muu Eesti jaoks on ju üks Ida-Virumaa kõik. Eks mind natuke häiris, aga mis sa teed.

Mõned aastad tagasi käis ameeriklannast sõbranna siin külas, tal polnud selliseid eelarvamusi (tema jaoks on üks Ida-Euroopa kõik). Siis näitasin talle, et vaata, siin on minu kodu ja kodus on lilled, heinamaa, päikesepaiste. Ja rootslaste kuld. Kuigi ma toonitan, et see on pigem kuulujutt, ärge vast metallidetektoritega meile õue peale tulge, muidu laseme kättemaksuks veel midagi põhja oma konnatiiki. Moonivarastest Tammetagusel juba täitsa piisas.