INTERVJUU ⟩ Bayraktaride ostmiseks miljoneid kogunud Ukraina blogija: hea venelane istub kodumaal

Ihor Latšen (ukr Ігор Лачен) on kasvanud meelelahutusliku veebisisu valmistajast eesrindlikuks Ukraina identiteedi tüürijaks internetis. Seni on tema tähelepanuväärseim panus 16 miljoni dollari (u 600 miljoni grivna) kogumine nelja mehitamata Bayraktari drooni hankimiseks — seda kõigest kolme päeva jooksul ja 150 miljoni grivnaga esialgset sihtmärki ületades. Üldsuse ülevoolavast tähelepanust meelitatud Türgi kaitsetööstusettevõte Baykar, mis neid mehitamata lennumasinaid toodab, rõõmustas haibi üle sedavõrd, et saatis Ukraina relvajõududele kolm drooni tasuta.

Asjaolu, et seetõttu jäi 600 miljonit grivnat Ukraina kaitseministeeriumi kontole, põhjustas veebis palju kuulujutte ja skandaalseid väiteid. Kohtusin tolle noormehega, et saada rohkem teada temast endast ja tema tulevikuplaanidest.

Räägi veidi lühidalt endast — kes sa siin maailmas oled?

Siin maailmas olen ma blogija, meediasisu looja, tavaline inimene.

Kuidas möödus sinu jaoks 24. veebruar?

Jälgisin öö läbi uudiseid ja edastasin neid oma kanalisse.

Ausalt öeldes jälgisin ma sind Twitteris juba enne täiemahulise sissetungi algust — peamiselt su huumorimeele tõttu. Millal sa mõistsid, et su kanali menu on kasvamas kosmiliseks?

Täiemahulise sissetungi esimesel päeval, kui paljud inimesed mu kanalit tellisid — siis sain aru, et see protsess on käima läinud.

Mis sa arvad, kas põhjus võis olla selles, et inimesed hakkasid kaootiliselt tellima kõiki ettejuhtuvaid kanaleid?

Esimesel päeval jälgisid inimesed kõikvõimalikke allikaid ja klammerdusid mis tahes uudiste külge, mis nendeni jõudsid. Kõik olid ööpäev läbi telefonis ja jälgisid kõiki uudiseid. Seejärel algas jälgijaskonna säilitamise etapp.

Kui palju tellijaid sul enne sõda oli?

Kui ma õigesti mäletan, oli minu Telegrami kanalil paar päeva enne sõda u 50 000 tellijat. 24. veebruari õhtuks oli neid juba u 70 000.

Ja nende hulk on jätkanud kasvamist samas tempos?

Jah. Praegu on mul 817 000 tellijat ja kogu aeg tuleb juurde.

Kas sa tunned ennast selles uues, n-ö meediarüütli rollis mugavalt?

Üsnagi. Täiesti mugavalt.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Постійно щось пише (@lachen_tyt)

Kas venelased pöörduvad sinu poole rumalate küsimuste või ähvardustega?

Esimesel kuul oli selliseid, nüüd on nad kadunud. Nad pole enam ammu organiseerunud. Aeg-ajalt ründavad mu kontot ja see on kõik.

Aga meie enda leeri inimesed?

Enamasti on sellised pöördumised seotud Bayraktaride jaoks raha kogumise saagaga. Aga need pole ainult sellised inimesed, kes igal pool reetmist näevad. On ka selliseid, kes ise rahvarahastuses ei osalenud ja üritavad nüüd kõigile tõestada, et nemad on kõige targemad, aga need, kes annetasid, on narrid.

Nii et nad tekitavad lihtsalt lärmi ja kogu lugu?

See oli, ütleme, kokkusattumus. Inimesed, kogu ühiskond, on enneolematult kurnatud. Sellise kurnatuse mõjul on väga lihtne hakata igalt poolt reetureid otsima, isegi nende seast, kes meie leeri sõjas päriselt aidanud on. Seda on nii palju, et inimesed jäävad sellest sõltuvusse.

See on omamoodi psühhoos; paljude jaoks on seda kõike lihtsalt liiga ränk taluda... Aga mina näen seda asja nii, et on sõda, mida peetakse lahinguväljal, ja siis on veel sõda, mis toimub meediaruumis. Infosõjast rääkides — kuidas sulle tundub, kas me oleme olnud selles edukad?

Võib öelda, et infosõja esimene etapp on juba võidetud. Kogu ajakirjandus, Telegrami kanalid ja blogijad koondasid jõud ning teavitasid üldsust väga kiiresti. Ja mis kõige tähtsam, nad võitlesid libapostituste vastu. Nüüd, teabesõja teises etapis üritame me lääneriikidele selgeks teha, milliseid õuduseid venelased siin korda saadavad. Sest kui ukrainlased siin ja praegu sõjast ära väsivad, siis lääneriikide rahvas kaotab huvi veelgi kiiremini.

On sul ingliskeelne kanal ka?

Jah, aga see on praegu pausil. Kuna sellele ei reageerita enam eriti ja selle pidamine nõuab liiga palju pingutust, otsustasime selle ajutiselt peatada.

On sul plaanis oma kanaleid tulevikus lokaliseerida, teha nt hispaania- või saksakeelseid versioone?

Ei.

Mõistan. Ja kes on sinu arvates «head venelased»? Neist räägitakse küll legende, aga keegi pole seni veel ühtegi oma silmaga näinud…

Hea venelane on selline, kes istub Venemaal või välismaal ja ei roni siia, vaid tegeleb oma asjadega.

See on õiglane määratlus küll. Aga kujuta nüüd ette sellist olukorda: sul on üks Totška-U [Totška-U (vn «Точка-У», ka «Skarabeus B») — 1989. aastal kasutusele võetud Nõukogude maa-maa-tüüpi ballistiline lühimaarakett, mida Ukraina sõjas on kasutanud mõlemad leerid.], mida õhukaitse ei näe. Kuhu sa selle saadaksid?

Esimese asjana Krimmi silla pihta.

Suurepärane valik. Kuna me räägime heategevusest, siis küsin, millal sa esimest korda mõistsid, et kui inimesed tegutsevad koos, võivad nad mägesid liigutada?

Ilmselt siis, kui kogusin esimesed kuus miljonit grivnat ja jagasin selle eri sihtasutuste vahel ära. See võttis 12 tundi aega. Kusjuures, pank blokeeris mu ülekanded, mistõttu pidin töötama MonoBanki ja PayPali kaudu, muidu oleks see veel kiiremini käinud.

Millega see kontode blokeerimine seotud on ja kuidas pangad seda põhjendavad?

MonoBankis seostatakse ühekordne kaart selle pangaga, kust sa raha üle kannad, ja saadetakse edasi ühte või teise panka. See on selline «ühe-päeva-kaart». PrivatBanki jaoks on sellised kaardid tõepoolest uus asi ja nende süsteem peab neid pettuseks. Pank tühistab mingi hulga ülekandeid ja blokeerib kaardi.

Kuidas sa oma heategevuslikku tööd tulevikus rakendada kavatsed? Bayraktaride jaoks raha kogumine oli iseenesest suur samm. On sul juba uusi ideid?

Praeguse seisuga kavatsen mõnda aega jätkata sõjaväe jaoks droonide ja tehnika kogumist, nii et mingisuguseid laia kõlapinnaga lugusid meil praegu pakkuda pole. Hetkel sellest piisab; las inimesed tõmbavad hinge. Uusi sõidukeid on vaja pidevalt, iga päev.

Mulle meeldiks võib-olla ühendada omavahel veel rohkem sihtasutusi. Küsimus ei ole tegelikult ju rahas. Inimesed ei mõista näiteks, miks me ei ostnud droonide jaoks kogutud 600 miljoni eest sõjaväele uusi sõidukeid. Aga füüsiliselt lihtsalt ei ole võimalik panna vabatahtlikku iga siia toodava auto rooli...

Vaja on inimesi, palju inimesi.

Just. Tarvis on autojuhte ja sobivat edasimüüjat, vaja on tegelda tollideklaratsioonidega. Seda kõike on palju; sellises mastaabis tegutsemiseks pole lihtsalt piisavalt ressurssi. Aga ma soovitaksin võib-olla siiski ühendada jõud vabatahtlikega, koguda raha ja tuua siia nii palju autosid kui võimalik. See oleks minu pakkumine.

Kuidas sündis mõte Bayraktaride jaoks raha koguda? Kas sa leidsid lihtsalt ise ühel päeval, et, põrgu päralt, me peame Bayraktare juurde ostma? Või võttis sinuga ühendust keegi Baykarist?

Alguses oli see idee lihtsalt õhus. Mõte Bayraktaride hankimisest on veebis pikka aega ringelnud. Serhi Prõtula pakkus, et võiks nende jaoks raha koguda, ja mina nõustusin. Ongi kogu lugu.

Serhi Prõtula — Ukraina avaliku elu ja poliitikategelane, telesaatejuht, näitleja ja produtsent. Serhi Prõtula on vabatahtlikuna Ukraina sõjaväge abistanud alates sellest, kui Venemaa 2014. aastal Krimmi ja Donbassi okupeeris. Alguses aitas ta hankida vorme, turviseid ja toitu. Hiljem, kui nende vajaduste rahuldamisega hakkas tegelema kaitseministeerium, orienteerus Prõtula ümber komandopunktide jaoks tipptasemel tehnika, droonide ja muu varustuse hankimisele. Foto: Serhi Prõtula Twitteri kasutaja

Seega läbirääkimisi Baykari tehasega peeti juba läbi Prõtula sihtasutuse ja juristide meeskonna kaasabil?

Selle kõigega tegeles kaitseministeerium. Mis tahes sõjaväge puudutavate teemade läbirääkimisega tegeleb eranditult üks või teine ministeeriumi osakond. Eraisikutel lihtsalt pole selleks õigust. Sihtasutus Naase Elusalt oli esimene, millele USA selleks loa andis. See leidis aset kaks päeva enne meie koosolekut.

Kui ma ei eksi, siis käis sihtasutuse Naase Elusalt asutaja Tarass Tšmut isiklikult USA-s sel teemal läbirääkimisi pidamas.

Jah, siis anti neile luba drooni ostmiseks ja nad asutasid USA-sse harukontori. Nemad olid esimesed, kes nii kõrgele tasemele küündisid.

Sihtasutus Come Back Alive („Naase elusalt”) on alates asutamisest 2014. aastal kujunenud kõige suuremaks Ukraina sõjaveäele abi pakkuvatest organisatsioonidest ja esimeseks valitsusväliseks organisatsiooniks, mis ostis välja mehitamata õhusõidukisüsteemi Bayraktar TB2. Pildil kujutatud loosung tähendab „See, kes päästab ühe elu, päästab maaima.” Foto: Come Back Alive koduleht https://www.comebackalive.in.ua/

Kas oled mõelnud ka enda sihtasutuse loomisele?

Ei. Minu meelest on seda, millega Naase Elusalt ja Prõtula sihtasutus tegelevad, juba piisavalt. Lisaks on veel paar väiksemat organisatsiooni.

Kas olete sihtasutusega Naase Elusalt kunagi ka koostööd teinud?

Ma lihtsalt aitasin neid, kandsin neile üle annetustest kogunenud raha.

Oskad sa nimetada veel sihtasutusi, millele tuleks tähelepanu pöörata?

Lõvid Džiibis (ukr Льви на джипі) — seda korraldavad Dnipros tegutseva YouTube’i estraadikoomikute liikumise poisid; nad on siin linnas tegelikult päris paljudele palvetele vastu tulnud. Nemad olid esimesed, kes tulid mõttele hakata voogedastusplatvormidel otse eetris annetusi koguma; seda saatis suur edu. Ja Ukraina YouTube’i sektori jaoks on see uus sisuformaat, kuna nad lülitusid otsekohe ümber ukraina keelele ja hakkasid täitma kaht väga olulist ülesannet — esiteks heategevusliku korjandusega tegelemine ja teiseks kvaliteetset meelelahutuse pakkumine, mis öösiti, mil ärevus kasvama hakkab, inimestel tõesti hinge tõmmata aitab. See on väga äge projekt. Praegu jätkavad nad vaikselt oma rahakogumistööd. Ma näen, et nad abistavad siiamaani väga paljusid abivajajaid ja tegutsevad seejuures läbipaistvalt.

Väga vahva, hoian neil kindlasti silma peal!

Hospitalööride logo Foto: Wikimedia Commons / CCBY 4.0

Lisaks on veel Hospitalöörid [Hospitalöörid (ukr Госпітальєри) on vabatahtlike annetuste toel tegutsevate parameedikute organisatsioon, mille 2014. aastal Krimmis ja Ukraina idaosas puhkenud sõjalise konflikti alguses asutas Jana Zinkevitš. Organisatsiooni deviis on «Iga elu nimel» ja selle liikmed tõestavad iga päev, et need pole pelgalt sõnad.].

Nad ei ole vabatahtlikud, aga neil on palju vajadusi ja nad tegutsevad läbipaistvalt. Oma kogemuse põhjal mainiksin veel ka Aasovi Ingleid [Väljavõte organisatsiooni Aasovi Inglid (ukr Янголи Азову) kodulehelt: «Me teeme kõik, et tuua võit lähemale ning säästa kaitsjate ja nende perekondade elusid. Aitame ravida haavatuid, hangime proteese, abistame dokumentidega. Me aitame langenute perekondi: vahendame teavet, aitame korraldada matuseid ja toetame peresid. Abistame väeteenistujate perekondi, kes on jäänud okupeeritud aladele.»].

"Aasovi Inglid" Foto: Янголи Азову https://azovangels.com/

Oletame, et asjad lähevad nii, et sa lähed ise sõtta. Millises väeosas eelistaksid teenida?

Tahaksin juhtida HIMARSi. [HIMARS (ingl High Mobility Artillery Rocket System) — soomusveokile monteeritav USA-s toodetud mitmelasuline raketiheitja.]

Ha-ha, see on väga luksuslik VIP-amet!

Või siis tahaksin juhtida Bayraktare.

Hea valik! Kohe näha, et oled kõva Call of Duty mängija. Viimane küsimus: sõda lõppeb meie võiduga. Mis saab edasi?

Ma lihtsalt ei kujuta veel ettegi. Puhtteoreetiliselt — esimene asi, mis mulle pähe tuli, on meediaprojektide edasiarendamine. Tegelesin sellega enne sõda ja väga tõenäoliselt jätkan ka pärast seda. Ja eks siis juba paistab; võib-olla teen kanali YouTube’i. Inimesi, kellega koos selliseid asju teha saaks, on päris palju.

Tõlkis Mart Kalvet