TARBIJA18 ⟩ Väldi psilotsübiinimürgistust! Tunne kohalikke seeni: terav paljak ja harilik sitaseen

Kuigi igasugused kliimaaktivistid, loodusekaitsjad, puudekallistajad ja mättamõnnajad püüavad väita, et loodus on igati tore ja sõbralik koht, siis peame Ypsiloni toimetuses oluliseks jagada lugejatega tegelikkusega kooskõlas olevat pilti – loodus on üks õudne koht, täis jubedaid ja mürgiseid taimi ning asfaldilt metsa tuterdav seadusekuulekas kodanik peab olema väga ettevaatlik sellega, mida ta korjab ja endale suhu pistab. Eriti ettevaatlik peab olema seentega, need ei saa ise ka aru, kas nad on taimed või loomad, ning mitmed neist sisaldavad psühhedeelseid aineid nagu näiteks psilotsübiin ja psilotsiin. Sa ei tahaks ju kogemata sitase hipi kombel seeni kammida mingil incelikurmu festaril?

Selleks, et sinuga midagi ei juhtuks, et sa Taara nimel mingit vale seent ei korjaks, tutvustame sulle Eestis kasvavaid psilotsübiini ja psilotsiini sisaldavaid seeni. Esiteks oluline info psilotsübiini ja psilotsiini mõjude kohta narko.ee leheküljelt:

«... iiveldus, oksendamine; tuju tõus, eufooria (itsitamine, naermine); hallutsinatsioonid ja tajumuutused (nt aeg tundub liikuvat aeglasemalt); tundlikkus valguse suhtes; unisus; laienenud pupillid; surin jalgades ja kätes; kõrgenenud vererõhk ja kiirenenud südamelöögi sagedus; hingamise kiirenemine; külmavärinad; vägivaldne käitumine; lihasekontrolli kadu ja koordinatsioonihäired… /--/ flashback – meelepetted taastuvad ootamatult nädalaid, kuid või isegi aastaid hiljem ilma hallutsinogeene tarvitamata; mäluhäired; paanikahood; motivatsiooni vähenemine; nägemused, pettekujutlused… /--/ tugev hirmutunne; iiveldus, oksendamine; kõhugaasid, ebamugavus; segasus; võib kaasa aidata teiste psüühiliste haiguse avaldumisele; mäluhäired.»

Jeebus küll, meie ei saa aru, miks on vaja mingeid narkuseeni endasse õgida, justkui tänapäeva noorsool oleks veel vähe ärevust, paanikahooge ja motivatsiooni vähenemist. Kas me mainisime, et need võivad põhjustada mäluhäireid?

Tuntud seenetark Mauri Korhonen kirjutab raamatus «Tunne seeni» (2007; edaspidi lühendatud kui TS), et psilotübiinimürgistust tekitavad grupp tillukesi seeni, mis enamasti kasvavad rohumaadel, ning nende söömine põhjustab aistinguhäireid (lk 47). Tema sõnutsi on Eestis kasvavatest hallutsinogeensetest seentest kõige tavalisem terav paljak (Psilocybe semilanceata), ning: «Lisaks mõningatele paljakuliikidele sisaldub psilotsübiini ja sarnaseid ühendeid ka mõnedes värvikutes (Stropharia), sitaseentes (Panaeolus), koppelseentes (Panaeolina) ja tulinuttides (Gymnopilus), mõningaid neist võidakse tarvitada narkootikumina.» (lk 48)

Asume parema maailma nimel neid teile tutvustama ning samas rõhutame seda, et järgnevaid seeni ei tohiks lugeja just nimme minna otsima: esiteks sisaldavad need mürgistust tekitavaid aineid nagu psilotsübiin ja psilotsiin; teiseks võivad need sisaldada ka teisi mürgistust tekitavaid aineid nagu näiteks muskariin ning need põhjustavad juba hallutsinatsioonide asemel krampe ja surma; kolmandaks ei oska isegi paljud spetsialistid koheselt vahet teha erinevate liikide vahel ning paar üksikut pilti ja artiklit ei tee kellestki mingit seenetarka – näiteks on surmavalt mürgised narmasnutid väga sarnased mitmele järgnevalt tutvustavatele paljakutele ja sitaseentele –; neljandaks kasvavad paljud ohutud liigid segamini ohtlikega ning märkamatult võib korvi sattuda surmavalt mürgine seen…

Tegelikult, parema maailma nimel loe midagi muud kui seda artiklit, ära käi metsas, seda niikuinii vähe, osta mingeid šampinjone ainult suuremast jaeketi kauplusest ja kui näed kuskil murus seent, siis ära puutu seda, sest eosed on tibatillukesed ja näiteks viljakeha jalaga löömisel aitad lihtsalt kaasa seeneeoste levitamisele.

Narmasnutid on eluohtlikud! «Eesti narmasnutid», T. Leisner & K. Kalamees, Tallinn: Valgus, 1987 Foto: Erakogu

Psilocybe semilanceata ehk terav paljak

Terav paljak ehk Psilocybe semilanceata on värvikuliste sugukonda paljaku perekonda kuuluv psilotsübiini ja psilotsiini sisaldav seeneliik. Seene teaduslik nimi tuleb kreeka keelest, kus psilo tähendab 'kiilas' ja cybe tähendab 'pea', ning ladina keelest, kus semi tähendab 'pool, mõnevõrra' ja lanceata tähendab 'teiba-kujuline, teivastatud', ehk siis poolteivastatud kiilaspea.

Terav paljak Foto: Wikimedia Commons / CC BY-SA 3.0

Terav paljaku kübar on «Seente entsüklopeedia» (Keiser, 2006, 247; edaspidi lühendatud kui SE) sõnutsi «koonusjas terava kühmuga, 5–15 mm diameetriga, 6–13 mm kõrgune, kleepuv, oliiv- kuni hallpruun, kuivalt õlgkollane kuni ookerjas, noorelt sisserullunud servaga.»

«Seenelise teejuhi» (Laux, 2011, 322; edaspidi lühendatud kui ST) järgi on terav paljaku kübar «teravkoonusjas-kellukjas, mitte kunagi lamendunud, enamasti aheneva näsaga; ülapind hügrofaanne, kleepuv, niiskelt kollakaspruun, oliivpruun, kuivalt ookerjas kuni savikollane; kübaranahk ära rebitav; serv peenetriibuline, sissepoole käändunud.»

SE: seene eoslehekesed on «kahvatu-pruunikashallid kuni purpurpruunid»;

TS: seene eoslehed on «nõgusalt jalale külge kasvanud, erineva pikkusega, tihedad, noorelt helepruunid, violett-hallid, vanalt roostepruunid; serv peene-valge-ebemeline.»

SE: terav paljaku jalg on 5–9 cm pikkune ja 1–2 mm paksune, «valkjas kuni kreem, mõnikord alusel sinakasrohelise varjundiga»;

TS: «7–12 cm pikk, 1–3 mm lai, silinderjas, sageli keerdunud, õõnes, kahvatuookerjas-helepruun, läikiv; alus rohekassinine, eriti kui jalg on vana.»

SE: seeneliha on «hallikaspruun kuni beež», maitse on «mahe», «rediselõhnaline»;

TS: seeneliha on «õhuke, kahvatu; lõhn ja maitse ebamäärane.» Mõlemad teatmikud märgivad terav paljaku mürgise seenena.

Omalt poolt lisaks, et eriti mürgine, kuna antud kirjelduste järgi oskavad orienteeruda ainult luuletajad.

Terav paljak oma looduslikus keskkonnas Foto: Dohduhdah / Wikimedia Commons

Wikipedia sõnutsi kasvab terav paljak lisaks ilusale Maarjamaale ka mujal Euroopas, Venemaal, Indias, Peruus ja Lõuna-Ameerika loodeosas, Põhja-Ameerikas Oregonis, Washingtoni osariigis, Alaskal ja Labradori poolsaarel. Terav paljak eelistab kasvamiseks: «...märgi, põhja poole avatud sõnnikuga väetatud niite ja karjamaid» (Wikipedia); «maapinnal ja rohujäänustel üsna väheviljakatel kuni väetatud rohumaadel» (SE); «augustist oktoobrini kogumikena loomakarjamaadel, teeservades» (ST).

Wikipedia järgi erineb terav paljaku viljakehade esinemine Eestis Euroopast: «Skandinaavias ja Eestis ilmub seene maapealne osa augustis ja seda leidub kuni novembri alguseni. Mujal Euroopas kohtab teda septembrist detsembrini.» Elurikkus.ee järgi on terav paljakut leitud Eestis 12 korral ja 8 juhul on teada ka koordinaadid. Eriti ettevaatlikud peaksid inimesed olema näiteks Muuga kandis, Aegna saarel, Peipsi järve põhjakaldal Karjamaal ning Hiiumaal Otste ja Lauka vahel.

Terav paljaku leviala – nendes kohtades tuleb olla eriti valvas ja ettevaatlik! Foto: Elurikkus.ee

Terav paljak sisaldab hallutsinogeenseid aineid psilotsübiini, psilotsiini ja baeotsüstiini [viimase hallutsinogeenne toime ei ole teaduslikult tõestatud – toim.] ja seetõttu ongi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduses kirjas: «Psilotsiini või psilotsübiini sisaldavate seente kasvatamine on keelatud.».

Paul Stamets kirjutab raamatus «Psilocybin Mushrooms of the World» (1996) terava paljaku kohta, et selle hallutsinogeensete ainete sisaldus on:

«Moderately active to extremely potent. /--/ Gartz (1993) reported an average of 1% psilocybin, with a range of .2 – 2.37%, the highest psilocybin content yet reported. Cultivated fruitbodies yielded maxima of 1.12% psilocybin, no psilocin, and .21% baeocystin.» (lk 144)

Paul Stamets hoiatab sarnaselt Ypsilonile valede seente korjamise eest: «Readers should note that woodland Galerinas can coexist in the same habitat as grassland Psilocybes, especially in lands recently converted to pastures.» (lk 145) Galerinad ehk tanukad on ka Eestis levinud seened ning nii mõnigi neist võib sarnaneda terav paljakule.

Panaeolus ehk sõnnikuseened

Panaeolus ehk sõnnikuseened on «rühm sõnnikul kasvavaid hallpruune või pruune kuni pruunikasmusti lehikseeni, mille kellukjad kübarad ja eoslehekesed muutuvad eoste ebaühtlase valmimise käigus mustaks.» (SE, lk 259) Eestis esineb neist väga sageli harilikku sitaseent ehk Panaeolus fimiputrist, mis ei sisalda ei Wikipedia ega erowid.org nimekirjade järgi psilotsübiinimürgistust tekitavaid aineid. Küll aga nimetab SE neid mittesöödavateks. Harilik sitaseen ei ole söödav – no, kes oleks seda osanud arvata?

Ülejäänud sõnnikuseentega peab aga eriti ettevaatlik olema, sest need võivad sisaldada psilotsübiini nagu on kirjas ka Lauxi «Seenelise teejuhis»: «TEADMISEKS: perekonna Panaeolus liigid kasvavad sageli sõnnikul; eospulber must. Mõned põhjustavad psilotsübiinimürgistusi.» (ST, lk 300) Järgnevaid seeni ei tohi kindlasti süüa, sest need on märgitud enamikes allikates kui mürgised ning täpsustatud ei ole, kas need põhjustavad ebameeldivat psilotsübiinimürgistust või mõne muu aine oma.

Panaeolus semiovatus ehk harilik sitaseen Foto: Jörg Hempel / Wikimedia Commons / CC BY-SA 3.0 de

Panaeolus foenisecii ehk koppelseen

Eestis tuntud kui Panaeolina foenisecii, kus Panaeolina eraldab sõnnikuseentest koppelseened.

Koppelseene kübar on «poolkerajas või koonusjas kuni lai-kellukjas, 1–3 cm diameetriga, sile, matt, märjalt tubak- või punakaspruun, kuivalt kreemikasbeež tumedama keskkohaga.» Koppelseene eoslehekesed on «hele-hallpruunid kuni tumepruunid, mustade laikudega.» Seene jalg on 4–7 cm pikkune ja 1–3 mm paksune, «sile, siidine, kreemikasvalge, punaka kumaga.» Seeneliha on «luitunudkreem kuni tumepruun.» Maitse on mahe, lõhn meeldiv, vürtsikas. Koppelseent leidub: «Parkides, muruplatsidel, aedades, väetatud rohumaadel huumusrikkal liivasel mullal; suvest sügiseni. Eestis väga sageli.» Mürgine. («Seene entsüklopeedia», lk 259-260)

Koppelseen ehk Panaeolus foenisecii Foto: Alan Rockefeller / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Ka ST järgi on koppelseen mürgine ning lisamärkusena on kirjas: «...arvamused seene hallutsinogeensuse kohta on erinevad.» (ST, lk 300) Stamets ütleb võimaliku psilotsübiinimürgistuse kohta: «I do not believe this species is active. Beug and Bigwood (1982b) did not find any trace of psilocybin and/or psilocin in specimens from the Pacific Northwest.» (ST, lk 78) Loodame, et see vastab tõele ka Eesti puhul, sest elurikkus.ee järgi on koppelseeni leitud Eestis 25 korral ja teada on 10 täpsemat kohta.

Panaeolus ater ehk must sõnnikuseen

Kübar on «poolkerajas kuni kumer, 15–30 mm diameetriga, sile, läikiv, märjalt tume-punapruun kuni mustjaspruun, kuivades muutub heledamaks.» Musta sõnnikuseene eoslehekesed on «luitunud- kuni mustjaspruunid». Seene jalg on 3–5 cm pikkune ja 2–3 mm paksune, «tipus valgkirmeline, punapruunil taustal valgekiuline.» Seeneliha on «luitunudpruun», maitse mahe, lõhn puudub. Musta sõnnikuseent leidub: «Huumusmullal väetamata või väheväetatud rohumaadel liivasel mullal; suvest sügiseni. Esineb ka Eestis.» Mürgine. (SE, 260)

Foto: Beck / Wikimedia Commons / CC BY 2.0

Eestist on seda leitud 6 korral, aga kahjuks ei ole hoiatuseks teada ühtegi koordinaati. Stamets seob selle sõnnikuseene ühte hallika sõnnikuseene ehk Panaeolus fimicola nimelise seenega – lugeja võib pilte võrrelda ja mõtiskleda oma suutlikuse üle neid eristada.

Panaeolus fimicola ehk hallikas sõnnikuseen

Hallika sõnnikuseene kübar on «koonusjas kuni kellukjas, kühmuga, 10–25 mm diameetriga, matt, märjalt tume- kuni punapruun; kuivalt valkjashallikiuline kuni luitunud-ookerbeež pruunika keskkohaga; terava loorijäänustest õrnhambulise servaga.» Hallika sõnnikuseene eoslehekesed on «hallikasbeežid kuni pruunikasmustad». Seene jalg on 5–10 cm pikkune ja 1–3 mm paksune, «sile, matt, valkja kirmega; valkjas, tumepruunil alusel veinpunase varjundiga.» Seeneliha on «beež kuni hallpruun», maitse piprane, vürtsikas, lõhn samuti vürtsikas. Hallikat sõnnikuseent leidub: «Maapinnal sõnnikul või selle lähedal rohumaadel, aedades, muruplatsidel ja teeservades liivasel mullal; suvest sügiseni. Esineb ka Eestis.» Mürgine. (SE, 260)

Hallikas sõnnikuseen ehk Panaeolus fimicola Foto: Vello Liiv / Tartu Ülikooli loodusmuuseum / eElurikkus

Wikipedia põhjal võib lisada, et hallikas sõnnikuseen ilmub tihti külma vihma ajal või järel. Eestist on seda leitud 12 korral ning tervelt 8 korral asukohaga ka kaardile kantud. Õnneks täpsustab Stamets, et tegemist ei ole suuri psilotsübiini koguseid sisaldava seenega: «Looking very much like a Psilocybe, especially in side view, this species is a latent producer of psilocybin, meaning that in some collections, upon analysis, reveal a small amount of active indoles while other collections are devoid of them.» (lk 76) Tema sõnutsi võib täheldada sünonüümiat hallika sõnnikuseene ja musta sõnnikuseene vahel.

Panaeolus sphinctrinus ehk kelluk-sõnnikuseen

Eestis tuntud ka kui kahkjas sõnnikuseen ehk Panaeolus papilionaceus. Kelluk-sõnnikuseene kübar on «munajas kuni kellukjas, näsaga, diameetriga 1–4 cm, sile, matt, märjalt hele- kuni tume-pruunikashall, kuivalt valkjashallikas, servas loorijäänustest õrnalt valgehambuline.» Seene eoslehekesed on «hallid kuni mustad.» Seene jalg on 6–14 cm pikkune ja 1–3 mm paksune, «valge kirmega, hele-hallpruun kuni tumepruun, alusel valgeviltjas.» Seeneliha on «kreem», maitse mahe, lõhn «nõrga seenelõhnaga». Kelluk-sõnnikuseent leidub: «Vanal veise-, hobuse- ja lambasõnnikul rohumaadel parkides, teeservades; suvest sügiseni. Esineb ka Eestis.» Mürgine. (SE, 260)

Kelluk-sõnnikuseen ehk Panaeolus sphinctrinus Foto: Alan Rockefeller / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Elurikkus.ee järgi on seda leitud 13 korral koos täpse asukohaga ning ettevaatlikud võiksid olla eelkõige Saaremaa elanikud. Stamets on vahepeal täiesti hullunud ning teatab, et sõi 30 sõnnikuseent ära:

«Not known to be active. /--/ I have not felt any effect (other than malaise [ebamugavus, vaevus inglise keeles – toim.]), even when I ingested nearly thirty specimens. Hence, I consider P. papilionaceus to be inactive. However, reports from early this century from Maine are enticing: two people ingested nearly a pound of mushrooms, and experienced a classic psilocybin experience.» (lk 79-80)

Kümnendsüsteemis elavatele eurooplastele võib täpsustada, et nael on 0.45 kilogrammi. Kuna alati leidub lolle, kes tahavad pool kilo sõnnikuseent süüa, et näha, mis juhtub, siis siit üks palve: ära tee, tüüp ütleb, et sõi 30 tükki ära ja tundis ennast halvasti, miks peaks poole kiloga parem hakkama?

Lisaks võiks ekstreemseid elamusi otsiv lugeja mõtiskleda, et kui hästi oskab ta eelnevalt mainitud seeni eristada mõnedest teistest mürgistest seentest nagu voldiline tindik, kühmvöödik, punane narmasnutt, jahutanuk, kuhik-narmasnutt, sälk-kollanutt, verkjas vöödik või verev vöödik? Kõik need mainitud seened võivad põhjustada surmaga lõppevat mürgistust. Tunne kohalikke seeni!

Voldiline tindik on eriti ohtlik koos alkoholiga, sest selles sisalduv kopriin toimib alkoholiga samamoodi kui disulfiraam ehk see ravim, mida muidu ampulliga jotadele antakse. Foto: Michael Palmer / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

KASUTATUD MATERJAL

SE = Gerrit J. Keizer, Seente entsüklopeedia, Tallinn: Sinisukk, 2006

ST = Hans E. Laux, Seenelise teejuht, Tallinn: Sinisukk, 2011

TS = Mauri Korhonen, Tunne seeni, Tallinn: Varrak, 2007

T. Leisner & K. Kalamees, Eesti narmasnutid, Tallinn: Valgus, 1987

Paul Stamets, Psilocybin Mushrooms of the World, California: Ten Speed Press, 1996