EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Sa oled ema ja sul on puhkus ja need neetud lapsed

Juhtus ka meie perega nii, et tuli suvi. Mida teha?! Muidugi kiiresti enda eest jalga lasta. Lapsed söövad kodumurul ajud seest, need tänamatud pärdikud ei lepi, et neil on oma aias bassein, korvpallirõngas ja nii edasi. Kodu on nagu kuradi seikluspark, aga keegi ei turni ega kilka rõõmust, lapsed venivad vingus nägudega nagu tatt mööda aiaääri. Mees ehitas oma kätega terrassi, kedagi ei koti, keegi ei löö seal mõnusalt aega surnuks. Kodu on nagu muinasjutt, aga funktsioneerib nagu antimuinasjutt, mind veidi häirib ka, et meil pole ühtlast muru nagu naabritel.

Mul on kaasaegne mees, see tegi aiast elurikkuse peenra, see tähendab seda, et kogu jama, mis pea maa seest välja ajab, saab rahumeeles ja vabalt vohada. Olen mõelnud siia mehe rõõmuks Sosnovi karuputke kultiveerida, aga lapsed hakkavad üksteist nende jurakatega peksma, karuputke mahl on söövitav ja siis mul ei enam ole võib-olla sellisel kujul lapsi.

Naabrinaine niidab aia taga muru, kuum suvi ei hoia tal just liiga palju riideid seljas, tänapäeva bikiinid on suht mitte midagi suht mitte millegi peal. Naabrid ei käi kodust väljas, puhkamas, isegi rannas mitte, kastavad endid voolikuga. Neil on siin endi jaoks kõik olemas.

Et ühesõnaga. Meil on ka siin kõik olemas. On rohkemgi, kui vaja. Aga ilmselgelt ei ole meil kõigest olemasolevast hoolimata võimalik oma kolme last siin piisavalt tegevuses hoida.

Leidlik ema asub tegutsema. Puhkus. Miks mitte. Otsustatud. Autosse ja koos peretuttavatega Peipsi äärde. Seal on ilus mets, kaunis rand ja imeilus puhkemaja. Ma tean, mis Peipsi ääres on. Keskmise lapse järsult alanud kõhuviirus lõpetas selle idülli enne, kui see alatagi jõudis. Jõudsime Kuremäe kloostris ära käia, siis sõitsime, pasarada taga, koju tagasi. Oligi puhatud.

Järgmise kuumalainega pakkus mu tarmukas ema, et ründaks taas Peipsit. No miks mitte, see on mu lapsepõlve ilusate mälestuste koht. Inetute ka, seal oli üks lokkis juustega trullakas poiss, kellele ma palliga vastu pead lõin. Häbi ja alandus on siiani meeles, kui mind tema ees vabandama sunniti. See debiil oleks minu ees vabandama pidanud, ta oli lihtsalt üks suure juuksepahmakaga sitapea ja midagi ta ilmselt mulle tegi, mis sundis mind, temast poole väiksemat tüdrukut, teda ründama. Selline oli Peipsi-äärse puhkebaasi elu. Mu vanaisa oli seal komandant. Iga kord, kui ma Peipsi äärde jõuan, otsin pilguga, seda lokkis peaga värdjat. Et kas ma tunneks ta nüüd ära ja mida ma temaga kokku saades teeks. Ma olen mõelnud, et läheks tema juurde ja siis vajutaks terava kingakontsa tal läbi jalalaba.

Ma ei tea, midagi head sest lapsepõlvest jäi kindlasti ka, sest kui mind nüüd mu mindfulness'i koolitustel palutakse mõtetes oma turvapaika minna, siis minu jaoks on see alati soe ja suure veekogu lähedal asuv männimets. Seega – lapsed uuesti autosse ja taas teele!

Need ainult igisevad, surun nende tänamatud lollid suud kabanossiga kinni ja jagan neile internetti. See viimane kustutab neil janu paremini kui Coca-Cola. Kasvatage Minecraftis sigu, ahvid, nautige maaelu, teil on selleks tund ja natuke peale, konditsioneeriga autos. Kohale jõudes selgub, et terve kuradi Peipsi järv on vetikaid täis! Löga. Ja see pask haiseb.

Guugeldades saan aru, et iga vetikas ei olegi sinivetikas. Võib-olla need siin ei olegi? Sunnin lapsed vette, eks näeb. Need ei taha minna, aga peab. Kaduge vette, kui te mu puhkusest midagi ära jätate, jäävad teil veel mingid asjad ära. Jäätised näiteks. Ja suitsurääbised. Kuigi need viimased teid ei koti. Jätan banaanid ära, kuigi ka need teid ei koti. Kaduge vette ja te ei räägi mulle lastekaitsest, ma näitan teile pärast internetist vanu lastekodupilte, kus lapsed banaani nähes liigutusest nutavad. Siis nad vahivad mulle punnis silmadega otsa ja nõuavad WC-d. Mina käsen neil männimetsa hädale minne, nemad keelduvad ja nõuavad loputuskastiga peldikut.

Nad rahunevad alles Alatskivil, seal on neile WC, sobiv toidukoht pelmeenide, friikate ja viineritega. Olgu, selleks aastal on Peipsiga ühel pool.

Aga see suvi ei lõpe kuidagi ja proovime veel korra vanas heas Roosta puhkekülas. Roostal on privaatsust, ma tean. Roostal pole vetikaid, ka rääbiseid mitte, ma tean ka seda. Seekord pole privaatsust, keegi jorss otsustab oma pere ja autokaravani meie akna alla ära parkida. Lohutan end, et nende lapsed on meie omadele mängukaaslasteks, sesmõttes saame oma kiunujatest lahti. Mees vaatab parajasti aknast välja ja ütleb, et ei tea, nagu pilvi koguks.

Siis sajab. Sajab ja sajab. Otsalõppematult ja rohkem. Õhtuks lubas üle minna. Ei lähe. Pakime asjad, vihmaga on kodus ka hea olla. Saabume vastu ööd koju. Ei saja.

Hommikul magan kaua, teen silmad lahti, ei saja. Lasen tassi kohvi, panen hommikumantli peale ja astun terassile, ei kavatsegi sadama hakata, päike lõõskab, naabrinaine kõnnib päevituse väel voolikuga aias ja kastab põõsaid.

Nad pole see suvi kordagi ära käinud, ei tea, kas nad ei puhkagi?