T, 27.09.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Annelinn. Anne hubane betoondžungel
Kollased kortermajad, mille juurde ma üksi minna ei tihka. Foto: Leen Selart
Leen Selart
Annelinn. Anne hubane betoondžungel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Mitte ainult Annel pole oma linn, vaid tal on ka oma Maxima, juuksur, Prisma, mänguväljakud ja kanal. Kunagi oli Annel ka oma luht, kuid sellest annab märku vaid mõni soine tasandik kortermajade esistel platsidel, kust kuiva jalaga saab üle vaid suvel. Lisaks Annedele elan Annelinnas ka mina.

Olen elanud ja kasvanud oma Tartu lemmiklinnaosas terve oma elu ja arvan, et siin on tõesti hea olla. Olen kohanud inimesi, kes ei jaga minuga seda arvamust ja keda Annelinn hirmutab ning eemale tõukab. Olen kuulnud võrdlusi Lasnamäe ja getoga. Tegelikult Lasnamäega on ju sarnasus olemas, mõlemad on pealtnäha kortermaju täis betoondžunglitest magalad, kuid päris geto see ka pole. Annelinnas ei ole säärast sotsiaalset kihistumist.

Õhtuti on kortermajade esised parklad täis linnamaastureid, üks uhkem kui teine. Päeval istuvad pinkide peal pärnade varjus vanamemmed ja liivakastis mängivad pisikesed lapsed ning mina, vaene tudeng, istun loengus, kuid me kõik elame samas trepikojas ja käime samas poes, samas raamatukogus ja lapsed samas põhikoolis, kus mina õppisin. Tegelikult käivad Annelinna koolides lapsed ka kaugemalt. Näiteks minu kahest parimast sõbrast üks oli pärit Hiinalinnast, kus elas oma viieliikmelise perega kahetoalises korteris, ja teine Ihastest eramajast, kus tal oli keldris minigolfi väljak.

Aknad näeva väljast küll sarnased välja, kuid igaühe taga käib erinev elu.
Aknad näeva väljast küll sarnased välja, kuid igaühe taga käib erinev elu. Foto: Leen Selart

Nõustun, et osad kortermajad on tõesti ajale jalgu jäänud ja mõnel on rõdud eest ära lõhutud, sest nõukogudeaegne kvaliteet tähendab lisaks kõveratele seintele ka seda, et tellised muutuvad tolmuks ja rõdud varisemisohtlikuks. Kuid need rõdud saab uuesti ehitada ja ilusa värvilise fassaadi paigaldada ning katusele terrassilauad panna. Nõnda Annelinna katustelt Kesklinna poole vaadates näeb ära terve Tartu. Näha on Vanemuise Teatri maja, mis näeb välja nagu mõni muistne Kreeka tempel, tigutorni ja Jaani kirikut ning nüüd uuesti kerkivat Maarja kiriku torni ja palju palju rohelust.

Kuid tegevuse leidmiseks ei pea Kesklinna poole kiikama. Annelinnas on kuhjaga huvitegevust, spordihalle ja avalikke korvpalli- ning mänguväljakuid. Nimekirja on lisandunud ka veel Apollo kino ja uuenenud Mõisavahe perearstikeskus. Poekettidest on Annelinnas esidatud vist kõik peale Grossi kaupluse, kuid ka see on Annelinna piirist kiviviske kaugusel üle Turu silla. Kui on tuju, siis käin Saare Maximas või siis Eedeni Coopis või võtan ette pikema jalutuskäigu Prismasse. On olemas ka veel Selver, Rimi ja Lidl ja veel 3(!) pisemat Maximat. Kuid kui peakski tekkima soov Kesklinna minna, siis ka see on lähedal, bussiga alla kümne minuti ja jalutuskäiguna umbes mõnikümend minutit.

Jalutamiseks on Annelinn ka mõnus. Kogu kupatust ühendab kergliiklustee, mille servades on armsad kollased pingikesed ja prügikastid. Tartus on ka mugav rattalaenutus ja rattaga mööda kergliiklusteed lennates on kogu Tartu justkui peopesal. Auto soovitaksin Annelinna kolides maha müüa, sest parkimiskohti tõesti napib, kuid Tartu on parajalt ümar ja väike, et kõikjale jala või rattaga jõuda.

Ka roheluses leiab Annelinnas tegevust. Kui tahan lähen seiklen Emajõe äärsel matkateel või siis piilun Emajõe luhta. Annelinnas on ka Anne kanal, mille ääres saab jalutada, ujuda, kasutada välijõusaali ja mänguväljakul mängida. Tegelikult ei tea ma ühtegi annelinlast, kes päriselt seal kõhuviiruse, sopa ja sinivetikate keskel ujumas käiks, kuid ilus vaadata on seegi, eriti just päikeseloojangul. Talvel saab kanalist uisuväljak ja rannas lehviva punase lipu puhul kalastuskanal.

Annelinnas on ka tiik, kuhu olen varakevadel jää peal ukerdades peaaegu sisse kukkunud, kuid sellest traumaatilisest kogemusest hoolimata on ka tiiki ütlemata armas vaadata ja seda eriti varakevadel, kui pajud on nii-nii kenasti helerohelised ja tiigis ujuvad sinikaelpardid.

Tiik, kuhu ma oleks peaaegu sisse kukkunud, pajudesse mattunult.
Tiik, kuhu ma oleks peaaegu sisse kukkunud, pajudesse mattunult. Foto: Leen Selart

Olles terve oma elu Annelinnas elanud, pole mul õnneks olnud mitte ühtegi kokkupuudet pahatahtlike inimestega. Olen koos õdedega, ema suureks meelehärmiks, oma salle, mütse, rahakotte, pangakaarte, võtmeid ja õpilaspileteid kaotanud lugematuid kordi, kuid alati kõik kätte saanud. Kas siis nii, et keegi on Facebookis ühendust võtnud, või on vanahärra bussipeatuses tundnud rahakotis olevalt ID-kaardilt ära näo ja selle tagasi andnud. Oma kaotatud mütse, salle ja kindaid olen leidnud puuoksa küljest või mujalt kõrgematelt kohtadelt, kuhu juhuslik mööduja on nad minu jaoks maast üles tõstnud.

Kuid ka mina olen kuulnud koledaid lugusid noortest poistest, kes rattaga sõites peavad paremaks noorte naiste tagumikust haarata. Täpsemalt olen kuulnud sääraseid lugusid kollaste 9-korruseliste kortermajade piirkonnast ja väldin võimalusel seda piirkonda rohkem. Ent kõikjal võib olla halbu inimesi ja selliste probleemsete käitumisharjumustega meeste õpetamine algab kasvatusest ja ühiskonna survest. Annele kuuluvas linnas ei tohiks ju keegi Ants Annet ahistada.

Minu arust on Annelinnas hubane elada, sest kõik on käe-jala juures olemas. Kui keegi kritiseerib Annelinna, olen esimene oma linna kaitsma, ja kui keegi kiidab üleliia, toon ta maa peale tagasi. Linnaisad on korraldanud kergliiklusteed, ühistranspordi, koolid, poed, mänguväljakud ja huviringid. Ainult parklakohad ja viisakas meessugu on veel jäänud.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles