T, 27.09.2022
TRELLIDE TAGANT ⟩ Elu uues Tallinna Vanglas – puuvilju kooritakse lusikaga ja soe võiku valmib pesukausis
Foto: Midjourney AI
Messiia Toona
Elu uues Tallinna Vanglas – puuvilju kooritakse lusikaga ja soe võiku valmib pesukausis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kui Ülo Olen üle-eelmisel aastal Soodevahe külas asuvasse Tallinna Vangla üksikkambrisse eeluurimise alla toodi, suutis ta esimestel päevadel vaid närviliselt kambris edasi-tagasi kõndida. Söömisest ega magamisest ei tulnud väga midagi välja, stressist kadus ligi 10 kilo. Vaheldumisi võtsid Ülo üle võimust lootusetus, süütunne, hirm ja meeleheide, silme ees virvendas potentsiaalne kümneaastane karistus ning hirm raisata kogu oma elu ühiskonnast eraldatuna betoonseinte taga istudes.

Õnneks ei pidanud Ülo eeluurimises kaua edasi-tagasi kõndima ei pidanud. Kinnises osakonnas antakse helistamisvõimalus vaid korra nädalas pooleks tunniks ja jalutada ning taevast vaadata saab elutoa suuruses betoonist jalutusboksis nädalas tunni jagu. Kiiremaks üleviimiseks kirjutas Ülo avalduse ja tegi üsna mitu telefonikõne. Väljas oli ta olnud tingimisi, seega eeldas, et ei pea eraldi kohut ja süüdimõistmist ära ootama. Pooleteise kuu pärast viidigi ta üle vanglaosakonda avatud sektorisse, kus juba vanglaroobad selga anti ja sai kambrikaaslasega nari jagada. Avatud sektoris on kambriuksed lahti päevast lausa kümme tundi, seda Tallinna Vanglas. Jõhvis nn supermax'is, kuhu saadetakse vange allumatuse pärast, on sektor avatud juttude järgi vaid neli tundi päevas.

Nüüdseks on ta olukorraga oma peas juba ammu rahu teinud ning harjunud rutiiniga, kus igal hommikul kell 6.30 tuuakse kambrisse hommikusöök. Kell 8 teavitab linnulaulu saatel Vikerraadiost ja Dormeo reklaamidest tuntud Tõnu Piiburi hääl kõlaritest, et algamas on hommikune loendus. Loendus tähendab, et oled särk seljas ja kaelakaart kaelas valmis. Valvur avab ukse, küsib, kas kõik on korras, vaatab kambri üle ja märgib, kas on kirju saatmiseks. Enne seda tuuakse vajajatele tablette ning kuskil kell 7.20 viiakse Ülo kambrikaaslane tööle.

Tallinna Vangla avamine
Tallinna Vangla avamine Foto: Eero Vabamägi

Selle peale Ülo Olen tavaliselt ärkab, paneb teevee keema ja telerist vangla kanali tööle, kuna seal mängib taustaks Raadio 2. Pärast hammaste ja näo pesu ning oma peas Piiburi perse saatmist hakkab ta sööma hommikul karpi pandud putru. Kõrvale joob Ülo rohelist teed sidruniga, sest kohvi ta enam ei tarbi – roheline tee on tervislikum ja hoiab energiat kauem kehas. Pärast loendust peseb põranda ning heidab voodisse, et lasta põrandal kuivada ning kuni uste avamiseni midagi lugeda. Uksed avanevad kell 8.30 ning suletakse lõuna ajal järgmiseks toidukorraks.

Mõnel perioodil Ülo palasnjak (vangla slängis «vangla poolt antud») hommikust ei söögi, vaid teeb endale ise puuviljasalatit. Puuvilju lõikab ta lusikaga, sest see on ainus metallist nõu, noad ja kahvlid on vanglas plastikust. Lusikaga lõikab ja puhastab Ülo võib-olla isegi kiiremini kui mõni reakokk noaga. Söögitegemine on üldiselt meeldiv ajaviide, mida Ülo aeg-ajalt sealsete seltsilistega teeb. Muidugi võiks ka lihtsalt 3 korda päevas pakutava keskmise kvaliteediga toiduga rahulduda, kuid milleks, kui võib ise paremini teha. Pliiti neil sektoris pole, seega kotletid praetakse õli või võiga veekeedukannus.

Vangikong Tallinna vanglas.
Vangikong Tallinna vanglas. Foto: Tairo Lutter

Sooja võileiba või kalaburgerit tehakse pesukausis kuuma veega: vette panevad nad karbi sepiku ja juustuga, karbi peale veel ühe karbi kuuma veega, et soojus tuleks mõlemalt poolt, ja kõige peale rätiku. Nii sulab juust mõnusasti ära. Vaakumpakendiga suitsulõhe saab samamoodi sous vide'itada ehk kuuma veega pesukaussi panna, et see kenasti roosakaks küpseks. Sama tehnikaga sulatavad türmikokad ka šokolaadi iseleiutatud küpsisetortide peale. Kui vett ja toitu tarvis soojana hoida, saab kogu kausimajanduse panna riidekuivatuskappi.

Selline kokkamine on Ülo jaoks pigem sotsiaalse väärtusega. Need, kes ise sellisest mässamisest ei huvitu, saavad kõhu täis kolm korda päevas toodavast vangla toidust. Algul oli Ülo sõnul 21st toidukorrast nädalas kuskil seitse täiesti söögikõlbmatud. Hiljuti ühtlustati kõik menüüd Eesti vanglate vahel ning nüüd on enamik toidust koolisöökla tasemel üsna okeid. Võib-olla on Ülo aga nüüdseks aastatega ka lihtsalt juba harjunud.

Kogu toidukraami ja ka veekeedukannu, teleri, veefilterkannu, hügieenitooted, kammid, peeglid, küüneviilid, patsikummid, male, kabe, Rubiku kuubiku, postmargid, ümbrikud, pesuained jm saab soetada kahel korral kuus vangla poest. Selleks tuleb täita nädal aega varem tellimusleht, kuhu saab saadaval olevate toodete järele märkida soovitud koguse. Kogus ei tohi ületada igale vangile märgitud limiiti – ühel vangil on lubatud ühel poekorral osta 3,5 kilo piimatooteid, 2 kilo liha, 1 kilo kala ja maiustusi, 5 kilo puuvilju, 1,5 kilo kondiitri tooteid jne. Kui kolme kuu lõikes on vangi nimelisel pangakontol vähem kui 12 eurot, saab vanglalt taotleda abipakke, kus sees on hambahari ja pasta, hotelli potsikute mõõtu pisike šampoon ja tükk seepi. Ühisduššigeele pole ja omavahel asjade jagamine on keelatud.

Tallinna vangla.
Tallinna vangla. Foto: Tairo Lutter

Ka küünekääre niisama ei anta ning kui vanglapoest ostmiseks raha ei ole, siis käidki meetriste küüntega ringi. Osadel vendadel olevat Ülo sõnul sellised varbaküüned, et juba selle peale mõeldes tahab vast söödud õun välja tulla. Raha vanglakontol suures summas väga olla ei saagi. Igalt väljastpoolt vanglat saabunud eurost läheb automaatselt maha 50 protsenti hagide katteks ja kolme kuu miinimumpalga suurusesse vabanemisfondi 20 protsenti. Seni, kuni hagid makstud ja fond täis ei ole, saadki igast summast kätte vaid 30 protsenti ehk selleks, et üldse midagi poest osta saaks, peavad lähedased vangile 3x rohkem kandma, kui kulude katteks vaja läheb.

Praeguseks on Ülo kandnud ligi kaks aastat oma veidi vähem kui kümneaastasest karistusest ning esimene ennetähtaegse vabanemise võimalus ehk vangla slängis UDO (lühend vene keelest условно досрочное освобождение) on karistuse poole peal. Võimalus avavanglasse pääseda avaneb loodetavasti aga juba palju varem. Oma olukorraga tegi ta rahu juba esimestel nädalatel, tehes otsuse, et eraldatuses istutav aeg tuleb enda kasuks tööle panna. Praegu on seega aeg suurel hulgal raamatuid lugeda, trenni teha, kool viimaks ära lõpetada ja avavanglasse saades raha teenida. Võtkem seda kui pikendatud kaitseväge või wholesome täiskasvanute laagrit iseendaga tegelemiseks.

Foto: knowyourmeme.com

Üle Eesti veedab oma aega selles muust maailmast eraldatud täiskasvanute laagris üle 2000 inimese, neist 800 uues Tallinna Vanglas, mis asub nüüd Rae vallas. Üloga koos istutakse roolis joomise, narkoga äritsemise, mõrvade, peksmiste, pisivarguste eest. Kokku on sektoris inimesi sama palju kui põhikooli õpilasel klassikaaslasi, kuskil 35. Sektoreid on ühe maja peale 6 ja maju samuti 6: roheline, sinine, oranž, punane, kollane ja lilla maja. Kollases majas on naisvangid (sh üks sektor lastega naistele, keda praeguse seisuga on vist ainult kaks), lillas vastuvõtt, saabujad ja kartsakambrid.

Tallinna Vangla avamine
Tallinna Vangla avamine Foto: Eero Vabamägi

Mõned üksikud Ülo sektoris istujad on sarnaselt talle endale n-ö normaalsed inimesed, st mõistlikud ja arukad, kes ei tao vastu rinda ega loobi näppe, on valvuritega viisakad ja kasutavad oma aega targalt. Sellist normaalsust ei saa määratleda karistuse kaupa. Sinna alla käivad paljud narkoärikad, väljapressijad, peksmiste eest istujad. Ka mõrvade eest istujate seas on normaalseid inimesi. Näiteks üks hiljuti välja saanud tüüp, kes on kuuldavasti muidu igati tore sell, kuid ükskord 10 päeva järjest spiidi* tehes tekkis tal magamatusest deliirium ja ta hakkis ühe inimese kirvega mitmeks tükiks.

*Amfetamiin ehk speed ehk spiid on stimulant, mis paneb sõnumid aju ja keha vahel kiiremini liikuma. Tarvitamisel peletab und, hoiab pea selgemana, kuid magamatuse tagajärjel tekib skisofreeniline deliirium – aju läheb errorisse ning psühhoosid on kerged tulema.

Üldiselt jaguneb rahvas nõnda, et neid normaalseid ja ambitsioonikaid on umbes kolmandik ning ülejäänud rahvas Ülo sõnul väga tähelepanu ei vääri. Nad on selline seltskond, kelle jaoks on vangla elustiil ja subkultuur ning kes vabanemise korral suuremaid ambitsioone endale ei sea. Enamasti tulevad nad alati tagasi, isegi kui lühikeseks ajaks, näiteks iga poole aasta tagant paari kuuks joobes juhtimise eest.

Enim on sellise suhtumisega rahvast pisivaraste seas, kuna tihtipeale on just pisivargad juba fentanüülist ja teistest opiaatidest niivõrd sõltuvuses, et illegaalse kraami hankimise ümber on koondunud kogu elu missioon ja tegevustik. Doosi pärast varastajatel on enamasti kõige kitsamad väljavaated ning seepärast väldib ambitsioonikam osa sektoris istujatest nendega liigset suhtlemist. Üks pedofiil oli seal ka, keda ootuspäraselt kiusati, kuigi üsna tagasihoidlikult – näiteks ei lastud õhtuti telefoni juurde või venitati enda kõne meelega sektori sulgemiseni, kui nähti, et ta on järjekorras järgmine. Tema sai oma pisikese patu eest aja juba istutud ja on taas väljas. Karistus oli laste väärkohtlejatele kohaselt üsna lühike.

Tallinna Vangla avamine
Tallinna Vangla avamine Foto: Eero Vabamägi

Ülo Olen ise istub narkootikumidega äritsemise eest. Ta toodi kaks aastat tagasi Soodevahe külasse, sest tema valdusest leiti kogus, mis seaduse silmis kvalifitseerub küll suure kogusena, kuid mõne lahke käega ja paksema rahakotiga peolise jaoks ilmselt üsna tagasihoidlik varu. Vahet ei ole, rohkem sama kahvli otsa Ülo istuda ei soovi. Olgu see nii lihtne ja kiire raha teenimise viis kui tahes, otsus on kindel: vanglasse ta pärast vabanemist enam ei naase.

Tagasi üles