T, 27.09.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Paide. Vanasti käisid Paides veel suvetuurid
Artikli autor ja legendaarne Paide tänavakunstiteos. Foto: Keskaja Inimene
Keskaja Inimene
Paide. Vanasti käisid Paides veel suvetuurid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Vanasti käisid Paides veel suvetuurid. Kuna mina olin alles laps ning elasin linna teises otsas, pidin reeglina nautima Black Velveti ja Anaconda esinemisi oma viienda korruse rõdult, kuhu kõik oli õnneks suurepäraselt kuulda. Iga kord, kui Vallimäel astus üles Koit Toome, läksime aga kohale – tema vanaema elas Paides ning oli juhtumisi meie hea peretuttav. Koit jäi vahel peale kontserti ööseks vanaema juurde ning ühel korral oli endaga kaasa võtnud ka Musta Q poisid, kes olevat olnud väga toredad ja viisakad ning selle eest teinud Koidu vanaema neile hommikuks pannkooke. Nii, palun, see oli minu väike panus Eesti 90ndate popmuusikaloo jäädvustamisse.

Ühel korral õnnestus mul Paide vallimäe laval näha ka Propellerit. Peeter Volkonski ütles tookord midagi, mis mind siiamaani kummitab ja millele mõtlen sageli. Vürsti avasõnad olid: «Tere tulemast Paidesse, Eestimaa persse!» – ta põhjendas seda sellega, et kui hoolikalt vaadata, siis inimkeha kese ei asu mitte südames, vaid hoopis tükk maad lõuna pool. Ja nii ma nüüd olengi vahepeal nii Tallinnas kui Pärnus elanud, kuid lõpuks ikkagi Eestimaa persse naasnud. Sest mulle täitsa meeldib siin.

Paide meeldib mulle peamiselt seetõttu, et ta on päris linn. Kuigi pooled majad on vanad, puust ja lagunenud, ei ole Paide elutu ja kunstlik Tallinna lähiümbruse eeslinn, samuti pole ta mingi Harju- või Raplamaa raudteeasula, kuhu kolitakse ainult sellepärast, et Tallinnasse ei jõuta omale elamist osta. Meil on kirik, kindlus, mitu poodi, keskväljak, haigla ja isegi paar kuud on veel teatrit (nutan, karjun, oksendan). Eelkõige meeldib mulle, et Paide ei ole Türi.¹

Mulle meeldib, et Paide inimesed üldiselt ei häbene oma päritolu ja mulle tundub, et vahel räägitakse lausa uhkusega sellest, kuidas siit pärit ollakse. Paide way, õige paidelase tunned ära selle järgi, et ta kunagi ei ütle, et Arvo Pärt on Paidest pärit. Õige paidelane räägib sulle õhtu jooksul kümme korda, et Ans. Andur, Kali Briis ja Nevesis on Paidest pärit ning et kohalik hümn on Paradoksi «Ära möödu must lähedalt». Üks kuulus räppar on ka, aga, kujutad sa pilti, ma ei ütle kes.

Iga kord, kui paidelane käib võõrsil (näiteks Tallinnas), küsitakse talt: «Kas sa [sisesta mõne paidelase nimi] ka tunned?» Nii ka minult. Ja vähemalt seni olen ma alati olnud sunnitud vastama: «Jah, ma tunnen sinu naabrit/töökaaslast/kursaõde/vaenlast/eksnaist/torumeest.» Juba Hemingway ütles, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte paidekat.²

¹Tegelikult meeldib mulle Türi ka, kuid komöödiaeesmärgil olen kasutanud tekstis Paide-Türi vastasseisu motiive.

²Kuna Paide inimesed on sügavalt sisemaalt, siis nad väldivad merd ja sadamaid. Hemingway pole midagi sellist öelnud.

Paide inimesed on üsna ebausklikud – mõni aasta tagasi avastas seltskond šarlatane Paide vallimäelt energiasamba, mis tekitas tõsimeeli elevust koguni mõnede linnaisade hulgas. 15 aasta eest oli korraks kuulus keegi Paide šamaan, kes ennustas trikimees Jürgen Veberi tulevikku. Taoliste rumaluste kõrval on kohalikud aga tegelenud ka tunduvalt mõistlikumate rahvakommetega – näiteks Pärnusse sõites lastakse alati enne Vändrat ühe teeäärse maja juures signaali. See on õnnemaja ja kes seal tuutu ei lase, langeb Pärnus ebaõnne küüsi. Kuigi too traditisioon ei ole vist üldlevinud, harrastas mingil perioodil seda siiski märkimisväärne hulk paidekaid. Vaimumaailma kuuluvad vististi ka Paide-Türi liini teenindavad bussijuhid, kes on sõitnud mööda seda sirget teelõiku nii palju aastaid ja peatunud neis samades peatustes nii palju kordi, et bussirooli taha on pidama jäänud veel ainult nende astraalkehad.

Üks asi, mida ma oma kodulinna juures lausa armastanud olen, on inimtühjus. Nooremana käisin väga palju jooksmas ning mulle meeldis seda teha just õhtuti – sügisvihmas või lumetuisus mööda tühje tänavaid joosta, tänavatuled põlemas ainult minule – see on luksus, mida suuremas linnas ei pakuta. Olen jooksnud Paide tänavatel poolmaratoni, nii et ei näinud ühtki elavat hinge.

Kohati tundub inimtühjus nii totaalne, et maakonnalehes võib näha uudiseid stiilis «Paides nähti karu» või «Paides linnas nähti ilvest». Kuigi ma olen tõepoolest kunagi talvel kooli jalutades teel seisma jäänud ja silmi hõõrunud, et paremini aru saada, miks kellegi suur sarvede ja sõrgadega koer mul tee peal ees seisab, on uudised linnakarudest ja -ilvestest siiski eksitav clickbait. Haldusreformi järel on Paide nimelt oma pindalalt Eesti suuruselt teine linn ja hõlmab võimsaid metsa- ja rabamassiive. Igaüks, kes sõidab Tallinnast Tartusse, läbib oma teekonnal 32 km Paide linna, ilma et sellest ise aru saaks.

Paide suurim häda on normaalsete söögikohtade puudus. Kui mõni avatakse, tuleb seal kohe esimesel nädalal söömas ära käia, muidu hiljem pole enam võimalik, sest pankrot saabub alati kuidagi ebanormaalselt kiiresti. Olukord on nii hull, et aastaid oli paidelaste suurim unistus Hesburgeri Paidesse saabumine, millest räägiti sünnipäevadel, poejärjekorras seistes, kultuurimaja parklas ja isegi matustel. Kõigil oli teada oma kindlatest allikatest pärit info, millal ja kuhu see välismaine kultuurikandja ühel päeval püsti pannakse. Viimaks ta tuligi.

Kõige lõppu veel üks palve – igaüks, kes seda lugu luges, minge lähimasse Pizzakioskisse ja tellige omale suur Paide pitsa. See on kohalik rahvustoit, kõigi siinsete elanike toidupüramiidi alumine aste.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles