AJALUGU ⟩ Kas me oleme eestlased või maarahvas?
Tundub, et tänapäeval oleme Eesti nime täielikult omaks võtnud. Oleme ju ikka eestlased ja räägime eesti keelt. Kui olen rääkinud oma tuttavatele sellest, kuidas nimi eestlane on tegelikult võõrkeelest tulnud ning selleks oleme ennast kutsunud ainult ligi 160 aastat, vastatakse mulle pea alati üllatusega. Milline oli siis meie endine nimetus, miks me ennast eestlasteks kutsume ja kas oleks ehk õigem omanimetus tagasi võtta?
Eestiga seotud nimed eestlaste ja Eesti alade tähistamiseks on olnud väljamaa ajaloolaste ja kirjameeste tarvel pikemat aega. Esimest sellist nimevormi mainib Rooma ajaloolane Tacitus oma 98. aasta teoses «Germania». Nimi esineb aestii kujul, kirjeldades ilmselt Preisimaa aladel elavaid balti või germaani hõime. Võib eeldada, et algselt kasutati seda nime terve Läänemere idaranniku kirjeldamiseks ning alles hiljem eestlaste asumaa jaoks. Nimi on ilmselt pärit mõnest germaani keelest ning tähendas «ida» (vanapõhja austr, tänapäeva inglise keeles east). Hiljem on nime palju kasutanud skandinaavia saagad kujul Aistland ja Eistland, siis juba päris Eesti alade kirjeldamiseks. Ka sakslased on meid eestlasteks pikemat aega kutsunud, sakslane Liivimaa Hendrik tõlkis nime ladina keelde Estonia kujul, kust see on edasi jõudnud ka inglise keelde. Saksa keeles on Eestimaa olnud aga Estland või Ehstland ja eestlased Esten või Ehsten. Sealt võtsime ka meie selle nime.
Meie endist nime olete ilmselt varem juba kuskil kuulnud – me oleme maarahvas, meie keel on maakeel ja meie maa on Maavald. Selle nimevormi täpne vanus ei ole paraku teada, ent selle vanusele viitavad sarnased nimetused meie sugulasrahvastel. Vadjalaste omanimetuse vad́d́alaizõd kõrval kutsuvad nad ka end nimega maavätši ehk maavägi, vägi kui rahva tähendusega. Ka vadja keele teisendnimetus on maatšeeli ehk maakeel, «räägin vadja keeles» on «pajatan maassi». Isurid on ka tarbinud maa nime oma keele jaoks, nemad ütlevad «läkkään maaksi». Mansid, meie kaugem sugulasrahvas, on oma nimetusena kasutanud ka sõna maahum ehk maamees. Nime vanusele eestlaste seas viitab 6. sajandit kirjeldav islandlase Snorri Sturlusoni kirjutatud Ynglingite saaga, kus eestlaste kohta on kasutatud sõna sýslykind, otsetõlkes maarahvas. Eestlase sünonüümina on setu ja Vaivara kihelkonna murdes esinenud ka sõna maalane – maalanõ ja maalaine vastavalt.
Maarahva nimi ei ole kasutuses olnud ainult kõnekeeles, vaid ka kirjas. Eesti vaimulik Georg Müller nimetas oma 17. sajandi alguses kirja pandud jutluses eesti keelt maakeeleks, eestlast aga maa inimeseks. Eesti pastor Adrian Virginius kasutas oma 1686. aastal välja antud «Vastses Testamendis» lugeja kohta väljendit Armas Mahmees. August Wilhelm Hupel oma 1780. aasta eesti keele sõnaraamatusse sõna eestlane ei kandnud. Ka eestlastega seonduvad ajalehed ja organisatsioonid said maarahva järgi nime. Aastatel 1821–1825 Otto Wilhelm Masingu poolt välja antud ajaleht kandis veel nime Marahwa Näddala-Leht. Hiljem tuntud Eestimaa- kele ja kirja-koggodus oli veel 1841. aastal Marahwa kele ja kirja koggodus. Kuni 1840. aastate lõpuni oli ajakirjanduses veel peamiselt kasutuses maarahvas ja maakeel, kuid peale seda ei kadunud ka need sõnad veel kuskile. Näiteks ilmus aastatel 1856–1889 Tallinnas ajaleht Maa Walla Kuulutaja ja 1868. aastal andis Friedrich Wilhelm Borm välja esimese eestikeelse kalendri «Ma-rahwa kalender».
Eesti kirjakeeles näeme esimest korda Eesti nime aastal 1638, baltisaksa pastori Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatu tõlkes Estimah kujul. Siinjuhul on Estimah otsetõlge saksakeelsest Estlandist, rahva seas seda sõna ilmselt kasutuses veel ei olnud. Sõna eestlane ilmub esimest korda 1756. aastal rootslase Arvid Molleri kirjelduses eestlastest. Laiemalt hakkasid eestlased Eesti nime kasutama 19. sajandi esimesel poolel saksa keelest tulenevalt. Algselt leiame rohkem üleminekuvorme, näiteks 1831. aastal ilmunud piibliloo pealkirjas «Söbra-and, Eesti Ma-rahwa lastele», samuti 1854. aasta geograafiaõpikus «Keograhwi», kus on Eesti ehk Ma-rahwas. Eesti keele leiame esimest korda kirjakeeles aastal 1849 Berend Gildenmanni «Mailma made öppetusest».
Eesti nime kasutus sai korraliku tuule sisse ärkamisajal. Üks esimesi selle propageerijaid oli Friedrich Reinhold Kreutzwald ise. Kreutzwald kasutas Eestit tihedalt oma Tartu ülikooli 50. aastapäevale pühendatud kõnes, raamatus «Sõda» ning ka Kalevipojas, kus sõna Eesti ilmub 10 korda. Tema teises tuntumas kirjateoses «Eesti-rahva Ennemuistsed jutud» kutsub ta eestlasi kindlalt eesti rahvaks, kuid eesti keelt nimetab veel maakeeleks.
Kui Kreutzwald oli oma tööga alustanud oli Johann Voldemar Jannsen see, kes Eesti nime levitamise ülesande omaks võttis ja kõige suurema töö tegi. Enne Perno Postimeest oli Jannsen Eesti kirjanduses tegelenud juba 10 aastat ning oli olnud kindel maarahva kasutaja. Aastal 1857 lasi ta aga välja Perno Postimehe avanumbri kuulsa algusfraasiga «Terre, armas Eesti rahwas!». Kust selline muutus? Kindlat vastust Jannsen kahjuks ei anna. On võimalik, et Jannsen tahtis kõnetada nii oma maal kui ka linnas elavaid lugejaid, adresseerides neid mitte kui sotsiaalse klassi, vaid rahvusena. Samas võis sellel olla ka laiem ideoloogiline põhjus.
Perno Postimehe esimesel aastal oli veel peamiselt kasutuses sõna maarahvas, eesti rahvas ilmus ainult kahel korral, eesti keele kohta oli ainult kasutatud maakeelt. Järgnevatel aastatel leidis Eesti aga aina rohkem kasutust. Aastal 1860 väljastas Jannsen oma esimesed raamatud Eesti nimega – «Eesti laulik» ja «Eesti Lauliko wisi-ramat». «Eesti laulikus» domineerib juba Eesti nimi ning maamees ja maakeel ilmuvad ainult ühe korra. Eesti haritlaste seas muutus Eesti kasutus valdavaks arvatavasti 1860. aastate lõpul. Aastaks 1875 maarahvast enam Jannseni asutatud Eesti Postimehes ega ka Perno Postimehes ei leidu.
Üleminek maarahvalt eestlasele ei läinud küll täiesti ilma pahameeleta. Oli ka neid, kelle arvates oli uus nimi ebavajalik, peale surutud või sootuks tundmatu. Jannsen kirjeldas aastal 1862 sündmust Paide poes: «Igga sarwilinne teab omma nimme, agga need 3 meest ei teadnud mitte, et nemmad Eestimehhed ollid. Kui kaupmees olli luggenud, küssis temma: No mis te’ nüüd arwate, armsad mehhed: teie lähhäte ommeti ka omma õppetaja jure ja pallute Eestlaste tänno wastowötta ja eddasi sata? — Jah, kui se meie eest olleks, ütlesid mehhed, siis wägga hea melega; agga miks peaksime «Eestlaste» eest tännama, kellest meie ei teage, kus ma ilma nurkas nemmad ellawad? Need peawad jo umb pagganad ollema, kes Jummalast ühtegi ei tea.»
Sarnaselt kirjutas luuletaja Juhan Weitzenberg aastal 1869 Carl Robert Jakobsonile: «Kas tead, armas sõber, mina ei ole sugugi selle «Eesti» nimega rahul, mis meile wägise kätte on sunnitud. Nimetagu neid peale Tacitus ja Sakslased Aesti ehk Ehsten; meie rahwas nimetab enda «Maarahwas».» Ka tänapäeval on palju neid, kes kasutavad veel sõnu maarahvas, maavald ja maakeel, osalt poeetiliselt, teisalt ka identiteedi küsimuse poolest. Mis siis Eestil viga on? Kas oleks tõesti õigem ennast jälle maarahvaks kutsuda?
Ärkamisaja juhtkujude eesmärgiks oli tõsta eestlased võrdväärsele tasemele sakslaste ja teiste Euroopa rahvastega. Nende pilgu läbi olid eestlased talurahvas, kellest pidi saama kultuurrahvas. See lähenemine paistis välja väga selgelt näiteks pseudomütoloogia välja mõtlemises ja Eesti ajaloo käsitluses, kus igavene talupoeg võitleb alati kurja rõhuja vastu. See oli ka ilmselt põhjuseks, miks hakati järsku maarahvast Eesti rahvaks kutsuma, kultuurrahval peab ju ometi uhke nimi olema. Arusaam meie ajaloost kui igavesest orjapõlvest, millele toob lõpu rahvuslik ärkamine ja täisväärtuslikuks rahvuseks hakkamine, on minu kogemuse järgi veel praegugi vägagi levinud.
Ometi näitavad uusimad ajaloolised ja arheoloogilised uuringud, et pilt pole kaugeltki nii must-valge. Meie esivanemad ei olnud passiivsed orjad, vaid sõdalased, kaupmehed ja valitsejad. Nii ajaloolased kui ka rahvapärimus tõendavad, et rauaajal olid meil oma isandad ja kuningad, kes sõjaretki korraldasid ja oma alamate eest hoolt kandsid. Need kuningad ei kutsunud end eestlasteks, vaid justnimelt maarahvaks. Enamik sellest ülemklassist jäi valitsema veel peale Liivimaa ristisõda Liivi ordu vasallidena. Alles peale Jüriöö ülestõusu hakkasid sakslased meie ülemkihti kiiremas korras asendama ning alles jäid vaid maarahva soost väike-aadlikud ja maavabad, kes samuti sajandite möödudes vähenesid. Kui ärkamisajaks oleks rohkem maavabasid alles jäänud poleks ehk põhjust olnud Eesti nime kasutusele võtta ning kutsuksime ennast siiamaani maarahvaks.
Eesti nime omaks võtmine oli meie rahva ajaloos tähtis muutus. Muutus, mis aitas suurendada eestlaste eneseväärikust ja uhkust ajal, mil enamik eestlasi oli hariduseta talurahvas. See aitas kindlasti kaasa eestlaste kokkukuuluvustundele, mis lõpuks viis Vabadussõja ja oma riigi loomiseni. Kuid kui see periood meie ajaloos on möödunud, kas poleks mitte õigem võtta tagasi meie tõeline nimi? Ometi ei ole meie rahvas sündinud mitte 1860. aastatel, vaid tuhandeid aastaid enne, kui läänemeresoomlased Baltikumi jõudsid ja panid aluse meie keelele, ühiskonnale ja kultuurile. Maarahva nimi näitab, et me oleme rahvas pika ajaloo ja murdmatu pärimusega, kes peale kõiki neid muistseid kuningaid, ristisõda, ülestõuse, orjapõlve, rahvuslikku ärkamist ja Vabadussõda on ikka veel üks ja sama. Eestlasteks oleme ennast kutsunud 160 aastat, aga oleme alati olnud maarahvas. Kas pole mitte aeg see ajatu nimi tagasi võtta?