AGROGASTRO ⟩ Kuidas me Voka soolikafestivalil black metali saatel hüljest sõime

See, et sõpradega välja sööma minnakse, on tavaline asi, korra-paar nädalas tuleb ette. Ikka saab ühe või teisega mingi hiinakas või šašlõkk tehtud. Saab silmast silma näha ja mõne sõna juttu ajada. Nii hulluks pole kütuse, gaasi ja elektriga veel läinud, et väljas söömine päris ära jätta. Täna on Kaidoga plaanis, et mina panen Tallinnas tsiklile hääled sisse ja sõidan Kundasse, seal istume tema masinasse ümber ja põrutame Ida-Virumaale Vokasse sööma. Tallinnast teeb see 177 km ja 2 tundi ning 6 minutit sõitu. Kui nii pikk maa ette saab võetud, ehk sööb siis juba korraga nii lõunat kui õhtust.

Mis selle lõuna ja õhtusöögi hinnaks tuleb? Kuidas see ennast ära tasub? Just oli Haapsalus Nick Cave'i kontsert. Pilet oli 60 eurot, 25 läks kütuse peale. Kui nii võtta, siis Youtube'is oleks täiesti tasuta Nick Cave'i saanud ja nõrkemiseni. Söögiga sama – pelmeenid on sügavkülmas, hapukoort on ka, õhtuks praeks paar viilu maksa ja lõikaks salati kõrvale. Kõik on nii, kuidas inimene seda võtab ja milles ta väärtust näeb.

Vokas on soolikafestival! Me ei tea veel, mis meid ees ootab. Peensool jämesooles? Või soolakäärsool? Me teame ainult, et see ei ole massiüritus, peoperemees on kutseid jaganud ainult oma FB-lehel ja veidi suusõnaliselt siia-sinna. Liiga suur rahvamass tähendaks tööd, aga hinnatud Narva-Jõesuu restorani Franzia peremehel pole täna suuremat teenimisplaani, vaid soov endalgi vähem pliidi ees toimetada ning rohkem inimestega suhelda. See on Indreku viis sõpradega väljas söömas käia.

Siis oleme juba kohal ja nuusutame päevakava. Söök, söök, söök. Siis, kuna Indrekule meeldib black metal, esineb laval Bestia. Siis, kuna Indrekule meeldivad filmid, toimub filmivaatamine. Kuna sealtsamast Voka kõrvalt on pärit Kaljo Kiisk, kes ka kõigile meeldib, vaadatakse Kaljo Kiisa filmi «Jäljed». Siis, kuna Indrekule meeldib ka teater, on loomulikult kavas ka teatrietendus. Meie oleme seal ka seepärast, et meeldime Indrekule. Ja omavahel tunnistame, et see kuramuse Indrek meeldib meile ka.

Alustame söögiga. Kõhud uluvad näljast, menüüs on kanapugud, kanasüdamed, lambalihaborš oinamunaviiludega. Võtame need. Peet annab jumaliku värvi, lammas maitse, puljong tundub rammus, oinamunad kannavad endas rohkem sõnumit kui maitset, tütarlaps mu kõrvaltaldrikul väldib neid. Edasi silmu- või hülgepitsa? Hüljes on meil proovimata, otsustame selle kasuks.

Supp on ülihea, hülgepitsa on üllatavalt meeldiv kogemus. Pitsal olevad hülgelihaviilud on suitsutatud, see maisteb nagu kerge kalamekiga liha, millest viskab lisaks natuke maksamaitset.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Inimesi pole palju, paar-kolmkümmend ehk, käib vilgas suhtlemine, meeled paistavad head, kõhud täis, patsutame endi omasid murelikult, sest kell 19 hakkab põhisöök, veis ja ribid, selleks ajaks oleks vaja kõhtu pisut ruumi saada, aega selleks palju ei ole.

Bänd on huvitav. Bestia. Jahuste näomaalingutega mehed rokivad, hiiglasekasvu solist möirgab kõrvule arusaamatuid sõnu. Vähemalt lugude pealkirjadest saame aru. Vist. Üks lugu oli «Karmavõlg». Või siis «Karvavõlg». Teine oli «Karusõdalane», kolmas oli «Valgusest vabanemine». Ei hakka kõiki nimetama, kõiki ei mäletagi, bänd mängis pea tunni. Me pole sõbraga kaugeltki black metal'i fännid, aga mehed tegid oma asja, teatraalselt ja hästi ja kohapealsesse õhkkonda sobis see igati. Vinks-vonks tüübid!

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Peoperemehe elamine on vanas Voka algkoolis, kuulus maja, üks Soome presidentki on sealt kunagi läbi astunud. Kõrvalehitisena on nüüd juures väike puust tsässona moodi kirik. Kirikusse sisse minnes näeb seal ühte mitte kõige pühamat pilti. Aga kiriku tagaseinas on altar. Igavene uhke. Kui mul lõpuks tualetiga kohtuda tuleb, saan teada, et see altar on tegelikult peldik, ainult sissepääs on hoone teise külje pealt. Kaks ühes lahendus!

Siis tuleb teade, et teater jääb ära. Koroona vist. Meil pole probleemi, kuna kedagi väga ei koti, et teater ära jääb, niigi on hea olla, käib vilgas suhtlemine, sellele aitab kaasa suurtes pokaalides olev punane vedelik. Ja pisut väiksemates olev pruun. Keegi soliidses eas härra meie kõrval on jutukaks muutunud ja keegi küsib talt nagu suusoojaks, et ega sa noorena pe*erast ei olnud. Mees jääb vastuse võlgu. Meie meelest võis ta vabalt siiani olla ja võiks ka edasi olla, aga kuna ta vaikis nii ootamatult, kaalusime sellele loole korraks pealkirja: «Vana pe*erast läks Soolikafestivalil kappi tagasi». Naljaga pooleks muidugi.

Pimeneb, kaks meest veavad kinolina üles, see ei taha minna, peoperemehe naine tirib peoperemeest tuppa, see ka ei taha minna, sellel särab silm ka väljas kõigi ja kõige peale. No ongi kuramuse kaif. Keegi küsib õhtusöögi kohta, peoperemees naerab, et ei saa, ribid kuivasid ahjus ära, kellelgi polnud aega jälgida, käed-jalad kogu aeg toimetamist täis. Vaatame üksteisele kergendustundega otsa, hüljes kõhus ei olnud veel kuidagi koomale tõmbama hakanud ja sinna ribiliha kõrvale istutamine olnuks vägivaldne.

Kaks meest veavad jätkuvalt kinolina üles, me jätame Indrekuga hüvasti ning hakkame auto poole astuma. Oldud kah juba.

Tagasiteel mõtleme, et kuradima ägedas riigis saame ikka oma elu elada. Sa võid olla lahe Voka tüüp, teha oma lahedaid Voka asju ja sul piisab, kui sa viskad kutse üles, et sinu juures Vokas toimub midagi, ja su sõbrad ja fännid sõidavad täie pasaga kohale ja pidu algabki. Ja siis läheb su üritusest kolmandik või pool ladusalt pucci, mille pärast keegi näost ära ei lange, sest see pool pidugi oli kõva kui kurat.

Me ei tea, kas see kinolina jõudiski üles või mitte. Tagasiteel räägime ääremaastumisest. Et Eesti on täis väikeseid kohti, kus klubi pandi juba 2002. aasta lõpus kinni ja noored hängivad peale seda siiamaani Olerexi taga, kabanossid otsapidi suus. Ja siis on üle terve riigi mingid ääremaaindrekud, kes pole ääremaastumisest midagi kuulnud. Teevad enda juures särava silmaga oma asja ja ainsa kutse peale jooksevad teised talle sinna karupersse kokku, peavad pidu ja naudivad täiega elu. Sama nauditavat nagu metropolis.

Leiame, et see ääremaastumine on rohkem mõtteviis kui tegelikkus. Ja ääremaa inimese enda valik seal ääremaal mune sügada ja mitte essugi mõistlikku ja lahedat teha.