Tundub, et kõiki keskealisi mehi häirib soomlanna Sanna. Sotsiaalmeedia kubiseb postitustest teemal «ei sobi selline «plika» peaministriks», «peab olema ikka selline vanem mees, kes teab kuidas käituda ja olla». Auväärikas vanem mees ikka ei tegele põhjamaise puise twerking'uga kuskil kaamera ees ja ei naeruväärista ennast. Ta joob konjakit ja räägib Roger Scrutonliku tooniga kaasaegse maailma allakäigust ja «plikadest», kes on kaaperdanud võimu.
Olen keskealine mees ja hakkasin mõtlema, et mis mind häirib või kas üldse häirib. Twerk'imine oli muidugi alla igasugust arvestust, aga see selleks. Pigem kurvastas mind hoopis midagi muud ja mõistsin kogu tragöödia sügavust. Poliitikute kõige suurem «kurb lugu» on minu jaoks, et väga keeruline on usaldada, kellega oma «kleidivöö/lips lõdvaks lasta». Teoreetiliselt peaks iga poliitik enne pidu korjama oma tuttavatelt ja sõpradelt (kui neil üldse neid on) ära kõik nutiseadmed ja videote salvestamiseks mõeldud jubinad. Peale seda alles võib «kleidivöö/lipsu lõdvaks lasta». Ilmselt on see üks paljudest põhjustest, miks ma inimesena ei soovi poliitikas üldse osaleda ega olla sellega osaduses. Väga raske on elada vaimses olekus, kus Sa vaatad kõiki võimaliku reeturina. Kui kõik tunduvad Su ümber Juudad, siis Paldiski mnt pole enam kaugel.
Sellest lähtuvalt saingi aru, mis mind Sanna loo puhul häirib. Poliitiku ja hea poliitiku tunnuseks on see, et ta tunneb inimesi, kes ta ümber on. Muidugi ideaalne oleks, kui ta tunneks ka enda valijat, aga see on juba hoopis teine ja tunduvalt keerulisem teema. Sanna ja kõik poliitikud, mulle tundub, peaks teadma, kellega nad nn vabalt võtavad ja «möllavad». Mind inimesena hämmastaski see, et Sanna ei tea, kes ta ümber on ja keda ta usaldab. Ehk siis, meie naaberriiki juhib inimene, kes ei tunne isegi oma lähedasi. Päris karm, mulle tundub.
Keskealine mees on tõesti hea peaminister ja president. Teate, miks? Keegi ei taha temaga pidutseda ja teda filmida samal ajal. Muidugi, kui ta just Matti Nykänen pole.