MINA ELASIN SIIN ⟩ Kopli. Kodu, kus ma ei karda enam peksa saada

Olgu öeldud, et ma ei saanud väikese ega teismelise poisina peksa. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks saanud. Ei Koplis, kus ma käisin klassivennal vahel külas, et jalgpalli taguda, ega kodus (aitäh, isa!).

Aga ma kartsin Koplit.

Hoidsin lapsena seal olles oma koolikotist kinni nagu jalkaplatsil karistuslöögi kaitsemüüris oma helladest munadest. Kindlalt. Ma nägin ju neid vedelevaid süstlaid ning musta värvi dressides venekeelseid kutte, kelle kiiskavatest silmadest tõlgendasin välja soovi mult midagi varastada. Kui oli vaja klassivenna juurest koju minna, valisin trammi- või trollipeatusesse mineku ajal kõnnaku asemel mõõduka sörgi.

Kopli oli ikkagi ju «narkarite urgas». Või nagu SL Õhtulehest võis 00datel lugeda, prostituutide ja pättide kant.

Elukeskkond Kopli Liinidel 1998. aastal. Foto: Erakogu

Tõsi, prostituute lootsin ma isegi teismelise ja pea igal pühapäeval kirikus käiva poisikesena kohata. Otsisin vargsi tänavapildist võrksukkadega naisi, kes nõjatuks flirtiva pilguga seinale. Mul polnud raha ja ma ei tahtnud HIVi, aga ma tahtsin paremini aru saada, mis elu neil on. Inimeste traagilised või tabulikud lood tõmbasid mind enda poole nagu koduses külmkapis seisnud magus kondenspiim.

Prostituute ma enda arvates lõpuks ei kohanudki. Ega ma pubekana enam ei viitsinud neid otsida kah, eriti pärast päevast jalkat kella 15 ja 18 vahel. Teadsin, et nad ilmuvad välja öösiti, aga mina olin öösiti Märjamaal, ca 70 kilomeetri kaugusel Tallinnast ja veel kaugemal Koplist.

Tundus veider jääda ööseks sõbra poole ainult sellepärast, et talle öö hakul kõrva sosistada: «Kuule, lähme räägime Kopli litsidega ja vaatame, mis nad ütlevad meile?»

Hea mäng elukaaslase või sõbraga – kus on okei elada?

Kolisin Põhja-Tallinnas asuvasse uusarendusse (ma ei ole kaugeltki rikas, tol ajal olid korterid veel natuke normaalsema hinnaga) koos elukaaslase ja lapsega koroona-ajastu alguses, 2020. aasta hilissuvel.

Sellele otsusele eelnes kinnisvarakuulutuste haiglaslik kammimine ja lõbus suhtemäng pealkirjaga «Kus on kellegi meelest okei elada?» Mina võisin aktsepteerida Lasnamäed, Raasikut ja Nõmmet, mitmendat põlve tallinlasest elukaaslane oli eelistustega kapriissem. Tulevase elukoha asjus ühisosa leidmine tundus vahepeal sama lootusetu kui sotside, Roheliste ja EKRE valitsuskoalitsioon järgmises Riigikogus.

Kui mu tänase kodu kuulutus portaalis silma jäi, ütles elukaaslane: «See on isegi natuke huvitav.» Rohkem polnud mulle vaja, see lause tähendas rohelist tuld. Otsustasime sõita Koplisse, et vaadata, mis seisus on alles arendatav kortermaja.

Alles trammisõidu ajal sain aru, kui lähedal asus mu võimalik uus kodu klassikaaslase endisele kodule (ka tema oli vahepeal suureks kasvanud ja õnneks ema juurest välja kolinud). Täistuuridel töötav nostalgia ajusagar tõi kiiresti meelde lapsepõlve rõõmu ja hirmu. Omal moel tundus otsus kolida piirkonda, mida sa varem natuke kartsid, kangelaslik. Nagu ma oleks lõvikuningas Simba, kes tuleb Pumba ja Timoni hakunamatata-elustiili rüppest tagasi hüäänide poolt laastatud maale, et seista vastu oma sügavatele hirmudele.

See kõlab jaburalt ja ongi totaalselt jabur loogika – loomulikult ei ole Kopli aastal 2020 see, mis ta oli 90datel või varajastel 00datel.

Küllap oli Kopli juba 00datel oluliselt turvalisem, kui ma arvasin. Ma olin lihtsalt siis 10-aastane. Natuke liiga elava kujutlusvõimega idioot, kes elas õnnelikus peres, kus keegi kedagi ei peksnud ja narkot-alkot ei tehtud.

Paranoiaga halvav kujutlusvõime takistas mul märgata, kui lahedalt majesteetlik arhitektuur oli Lõime tänaval. Kuidas Sitsi asum elas võib-olla täiesti omaette mullis, võrreldes näiteks Pelguranna paneelikate või Karjamaa asumiga. Kuidas Sitsi ristmikult viis üks tee Paljassaareni, kus asub üks väheseid kohti Tallinnas, mis mõjub, nagu sa olekski «maal», kui jalutad Pikakari rannaliivast nõks kaugemale. Ma ei jõudnudki käia vanadel Kopli liinidel.

Nüüd on kapitalism ja raha võim siia ammuilma kohale jõudnud. Koplist on kujunemas uutmoodi linnaosa, kus kontrastid paistavad silma nagu meessoost meikijad – jah, sa paned neid tähele, aga sa harjud kiiresti ära ja tundub, et varsti pole meessoost meigikunn enam midagi eriskummalist.

Ütle mulle ruutkilomeeter Koplis ja ma ütlen, kes seal elavad

Kui pealiskaudselt, aga efektiivselt Põhja-Tallinnat juppideks lahterdada, võib tulemus välja näha selline:

• Kalamaja – kas ma pean tõesti midagi selgitama?
• Noblessner – kui Helsingi või Peterburi korterist sulle ei piisa;
• Pelgulinn – veits rahulikum Kalamaja;
• Pelgurand – vene keelt kõnelevad pered ja need, kes ei leidnud sobivat kodu Pelgulinnast või kellele VÄGA meeldib Stroomi rand;
• Karjamaa – Odeoni baar teeb omalt poolt kõik, et Kalamaja sinnagi küündiks, kohalikud «põliselanikud» on kirju punt;
• Sitsi – kui Mustamäe ja Nõmme saaksid lapse;
• Paljassaare – tööstuslik Metsik Lääs, kuhu kolib lõpuks nagunii kohalik Silicon Valley;
• Kopli Liinid – Kalamaja neile, kes ei taha kõmpida merre rohkem kui 200 meetrit;
• Kopli – Narnia, kust aegamisi hääbub mineviku vari.

Korralik supp õmblustega (tervitused KalaKaljuranda) ja õmblusteta kogukondadest. Siin paisuvad ülikallid uusarendused ja viimase peal mänguväljakud, poest saab marmorsteiki ning kahtlast Poola kraami. Keskmisest rohkem on siin ruutkilomeetri kohta alkoholipoode, pandimajasid, taaruvaid bomže, legendaarseid baare ja Maximasid ning neetult veider on kõmpida Tööstuse tänava paneelikate juurest kolme minuti kaugusel asuvasse Noblessneri linnakusse. Sa otseses mõttes astud paari minutiga n-ö vaesest minevikust rikkasse olevikku.

Kalarand 2014. aastal Foto: MTÜ Telliskivi Selts

Kuid just see pidev kontrastsus ja teadmatus, et kuidas kohanevad Põhja-Tallinna põliselanikud minusuguste eestikeelsete uustulijatega, hoiab seda kohta neetult põnevana.

Ma olen sisimas tänulik, et arendajad leidsid Kopli poolsaare üles. Mu lastel on siin võimalik kogeda turvalisemat lapsepõlve kui neil, kes kasvasid siin lastena 90datel. Võib-olla ei oleks ma nii tänulik, kui ma peaks trammi asemel sõitma tööle või mujale pidevalt täistuubitud autoga. Aga ma ei pea, nii et see kasvava liikluskoormuse mure jääb (praegu veel) võõraks.

Põhja-Tallinnas on midagi kõigi jaoks. Kes tahab näha Tallinna metsikumat poolt ja on valmis väljuma Telliskivi mullist, saab astuda läbi S.O.S., Sitsi või Vesta baarist mõnel laupäeva õhtul, seniks, kuni nad veel viitsivad õlut müüa. Kes tahab loodust – Paljassaare eksisteerib jätkuvalt, ainult igasugu inimesi on palju rohkem. Kellele meeldib urbanistlik linnaruum nagu mulle, siis Koplis asuv Kase park on üsna õnnestunud näide, kuidas kohitseda metsikut võsa nõnda, et pered ja rulatajad tahaks omavoliliselt võssa minna. Põhjala loomelinnak jääb alati metsikumaks Telliskiviks, kuna sinna läheb kesklinnast piisavalt pikk tee.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.