MINA ELASIN SIIN ⟩ Muhumaa. Tükeldatud naisterahvaid täis topitud Kesselaiu üüdiaugud

Foto: Fragment Ingrid Teesalu käsitööst / Midjourney AI / Ypsilon / montaaž
Katrin Pauts
, kirjanik
Copy

Vist ametlikult Muhu alla kuuluval Kesselaiul, mis praamilt vaadates paistab nagu jubeda mütoloogilise olendi must karvane selg, on mingisugused üüdiaugud, millest ajendatult kirjutasin oma Muhumaa põneviku. Kõige lollim, et ma pole neid kuramuse auke tänase päevani ihusilmaga näinud. Ma isegi ei ole enam kindel, et neid seal saarekesel üldse on.

Alustama pean hoopistükkis Aljava külast, ikka Muhumaal, kus paar aastat tagasi toimus raamatuüritus, mille sarnast pole Eestimaal varem nähtud ja ega ilmselt kunagi nähta ka. Vana kolhoosi pullilauda heinaküün, kus peeti ka üle-eestiliste superstaaridega legendaarseid küünikontserte, oli rahvast tuubil täis ja kõik nad olid tulnud mind, kuulsat Muhu kirjanikku spektakulaarselt läbi sõimama. Põhjuseks kogu see jama, mis ma olla saare kohta kokku kirjutanud. Peamine ajend oli suletud kogukondade võõraviha paljastav «Minu Muhumaa», aga häirivaks osutus ka põnevik «Tulekandja», kuna, nagu mu vana emakeeleõpetaja sisistades sajatas, pole Muhus miskit sellist küll kunagi juhtunud. Ma olla selle kõik välja mõelnud.

Kui olin külakärajad kuidagimoodi üle elanud ja järgmisel päeval veel ühele mu koju karjuma trüginud agressiivsele pensionärile politsei kutsunud, arvasin, et viimaks on rahu majas, kuni üks head sooviv hing mulle Facebookis ekraanitõmmise saatis: «Vaata, Pauts, sind tahetakse ära tappa!» Seal, nagu õudusega lugesin, ähvardas üks tüüp, et lööb mulle Muhu maine kahjustamise eest kirve pähe kinni. Tahad Muhu mõrva, saad Muhu mõrva! Jälle tuli mul politseisse pöörduda, kes lubasid härrat külastada ja temaga veidi vestelda. Ma ei tea ohtlikumat asja kui mingist väikesest kohast kirjutamine.

Vahel mõtlen nüüdki nende kuradima üüdiaukude peale. Ja et oli mul vaja neisse oma nina toppida.

Salapärane ja jube värk

Mäletan, et kui parajasti raamatut kirjutasin, pakkus üks Muhumaa mees, et viib mind paadiga Kessele neid auke vaatama. Ma ei saanud minna ja palusin tal pilti teha. Fotodelt vahtis vastu tavaline metsaalune, üüdiauke mu silm eriti ei seletanud. Miskid avad seal tumeroheliseks sammaldunud puujändrike all vist olid. Telliskividega vooderdatud, nagu ma kuulsin.

Esimest korda sain üüdiaukudest teada kirjandusteadlaselt ja semiootikult Kadri Tüürilt, kes seda vist kahetses, kui kuulis, et olen Kesse peale sarimõrvari kupatanud ja lasknud üüdiaugud tükeldatud naisterahvaid täis toppida. Mis otstarvet need avaused päriselt täitsid, ei teadvat keegi. Igatahes on nii augud kui ka Kesse ise väga salapärased.

Kesse peale ei saa niisama jalutada, nagu näiteks mõõna ajal Võilaiule. Sinna saab ainult veesõidukiga. Kesse pole lage nagu Viirelaid, vaid üleni tumemusta metsaga kaetud. Seal võib juhtuda kurat teab mida. Väidetavalt elavad seal metssead. Tohutus koguses. Mõtlesin, et okei, panen oma mõrvajutu sisse kah metssead. Seegi, selgus, ei olnud hea mõte, kuna üks raevunud muhulane helistas mulle ja kriiskas, et olen saarele loonud Paapua Uus-Guinea maine.

Üüdiaugud on nii tundmatu värk, et kui neid guugeldada, tulevad need välja ainult seoses minu nimega. Üüdiaugud ja suur Muhu kirjanik Pauts. Praegu on mul kahtlus, et kuramuse muhulased lollitasid mind ära ja mingisuguseid üüdiauke polegi olemas.

RayBani prillide kole saatus

Kuna toimetaja palus kirjutada konkreetsest kohaga seotud loost, vajusin sügavalt mõttesse, kas peale minu kirjutatud krimka (mis ilmus juba mitu aastat tagasi ja on vist läbi müüdud, nii et mingit promo ma siin igatahes ei tee) on üüdiaukude juures päriselus kah midagi konkreetset juhtunud. Sündmus ja nii, mida saaks kirjeldada.

Lõpuks tuli meelde, et kui üks abivalmidest härradest, keda mul on alati mitu käeulatuses lükata ja tõmmata, läks Kesselaiule auke pildistama, tahtis ta hiljem minuga välja minna, aga ma ei viitsinud. Seepeale kirjeldas solvunud tüüp, kuidas ta olla neid auke taga otsinud nagu lollakas, higistanud, võsas ragistanud, lõpuks augud siiski üles leidnud ja üritades minu jaoks paremaid pilte teha, koogutanud nende kohal nii hoogsalt, et tema kallid RayBani prillid olla kukkunud otse üüdiauku, mõtelge («Sinu sitasesse üüdiauku,» on ta kaunisti kirjutanud – lugesin Messengerist üle). Mu meelest ta liialdas. Mehed on nii dramaatilised, kui nad ei saa, mida tahavad.

See vist oli ka mu Kesselaiu sarimõrvari häda, kui õigesti mäletan – ei saanud, mida naistelt tahtis. Nottis naised maha, lõikas tükkideks ja toppis üüdiauku, kust sead inimjäänused siis välja tuhnisid. Midagi sellist vist oli, jah. Mul seisab oma raamatute sisu kole kehvasti meeles. «Tulekandja» ei kuulu teoste hulka, mille üle tohutult uhke oleksin, sest kiirustasin rahapuudusest liialt ja tol ajal üritasin lollist peast ka kirjastaja seatud tähtaegadest kinni pidada. Aga mille üle võiks ju teatavat uhkust tunda: ainuke asi, mida inimesed nende aukude kohta teavad, ongi nüüd seesama minu jutt. Muhu sarimõrvar.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles