MINA ELASIN SIIN ⟩ Paljassaare. Mitte kuskil pole nii palju suitsukonisid kui Paljassaare bussipeatuses
Paljassaare poolsaar on põneva ajalooga paik. Algselt laiusid siin Karli saared, mis 20. sajandi alguses seoses maapinna tõusuga ja pinnase kohalevedamisega ühendati mandriga. Nõukogude ajal oli poolsaar piiritsoon ja ehk just seetõttu on siin säilinud metsik mõõde, oaas linnaruumis. Paljassaare ajaloost võite leida hulgaliselt infot internetist ja Robert Nermani väga põnevast raamatust «Kopli». Minu väike kirjutis peegeldab Paljassaare tänast pisut koomilist eluolu.
Kindlasti olete märganud Tallinna kesklinnas ja Pelgulinnas bussi nr 59. Buss stardib Balti jaamast ja sihtkoht on Pikakari. Teekond pole pikk ning buss on enamasti üsna tühi. Välja arvatud rannahooajal ja kohalikel tipptundidel. Paljassaarel annab tooni kaunis metsik loodus oma rahu ja vaikusega ning Pikakari rand, kus liiv on puhas ja vesi mõnusalt sügav. Mina võtan aga luubi alla kohaliku elanikkonna ning jutustan teile hoopis Paljassaare külaelust ja bussipeatusest nimega Paljassaare.
Kutsun Paljassaart Hädaliste poolsaareks. Meil siin poolsaare kaelal asuvad Sotsiaalmaja (Paagi 10), Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse Paljassaare filiaal (Paagi 8), kus pakutakse resotsialiseerumisteenust, lisaks veel Päästearmee supiköök (Laevastiku 1a) ja Kristlik Rehabilitatsioonikeskus (samuti Laevastiku 1a, aga nemad bussiga ei sõida, lihtsalt saevad ühiskondlikult kasuliku tööna puid, kui on, mida saagida). Ei saa mainimata jätta ka Tegusama Elu Kodu (Paagi 2), kus elab 24 liitpuudega inimest. Nemadki ei sõida bussiga.
Bussiga sõidavad aga resotsioaliseerumisteenust saavad inimesed ning supiköögi klientuur. Eelpool kasutasin terminit kohalik tipptund. See tähendab supiköögi lahtiolekuaegu. Sellel ajal on meie küla buss rahvast täis. Soovitus: nina sulgeda pesulõksu või mõne muu eseme abil. Igatahes, oma supi nad kätte saavad ja pealekauba veel kilekotiga toidukraami kaasa, pärast mida sõidetakse jälle bussiga poolsaarelt minema.
Teine kohalik tipptund on kella üheksa paiku õhtul, pisut enne poodide sulgemist. Sel tunnil kasutavad tasuta transporditeenust resotsialiseerumisteenust saavad inimesed. Nad on vähenõudlikud ning sõidavad vaid kaks peatusevahet: Paljassaare-Lahesuu-Tööstuse. Linna poole suunduvas Paljassaare peatuses ootavad nad bussi juba enne seda, kui see poolsaare tippu suunduvasse peatusse on jõudnud. Tehakse suitsu ja lobisetakse. Kõik tunnevad kõiki. Kui buss on Pikakaris ringi pööranud, kobib lõbus kamp bussi ja sõidab täpselt kaks peatust Tööstusesse. Seal asub Rimi. Kamp läheb poodi, ostab klaastaaras tujutõstjaid ja naaseb järgmise bussiga jälle Sitsi mäest alla Paljassaarde.
Ühel pimedal ja jahedal sügisõhtul kella üheksa paiku sõitsin minagi töölt tulles Sitsi mäest alla ja väljusin Paljassaare peatuses. Kuigi oli kottpime, märkasin, et keegi magab pingi taga. Suunasin mobiilivalguse sinnapoole. Magaski mees, tühi pooleliitrine Laua viin kaisus. Kummardusin tema kohale. Hingas. Magajat või minu uuringut olid märganud ka kaks hoolivat meeskodanikku, kes hakkasid omavahel pehmekeelselt ja valjuhäälselt arutama, mida nüüd siis teha.
«Puudutada me teda ei tohi, tal võib olla koroona,» teatas pikem ja noorem mees enesekindlalt.
«Ei tohi muidugi,» kiitis lühem ja vanem mees takka.
Mul oli telefon käes ja helistasin kiirabisse. Kiirabi lubas tulla ning jäime koos hoolivate kaaskodanikega selle saabumist ootama. Oodates hakkas mu kaaslastel jutt jooksma. Minu isikust olid nad väga huvitatud.
«Kas sa oled medõde või muidu joodik?» küsis vanem meeskodanik.
Kuna medõde ma pole ja minu ametit valikutes polnud, vastasin:
«Muidu joodik.»
«Hahaa!» rõõmustas küsija. «Vaata aga vaata, mille ma läbi hammustasin.»
Ka endast oli härra lahkesti valmis rääkima.
«Ärkan mina pimedas üles. Vaatan, kell on kuus. Vaja tööle minna. Hakkan siis minema, aga tööle jõudes – asutus juba suletud! Oli hoopis õhtu!»
Rääkisime veel muust tühjast-tähjast, kuni kiirabi tuli. Autost hüppas välja noor meesarst. Nähes pingi taga toibuvat meeskodanikku, hüüdis arst:
«Apjät tõ!» (jälle sina).
Selgus, et seesama kiirabi oli selsamal päeval juba sellele samale meeskodanikule kiiret abi osutanud. Kui ma õigesti mäletan, aidati pingitagune autosse ja kiirabi sõitis minema. Ausalt öeldes tegin ma ruttu kodu poole vehkat, sest vestlus härrasmeestega oli end ammendanud.
Nii me siin elame. Üks on kindel. Vahet pole, kas vajad resotsialiseerumisteenust või mitte – me armastame Paljassaart.
P.S. Muide, ma ei kuskil näinud nii palju suitsukonisid kui Paljassaare bussipeatuses.