MINA ELASIN SIIN ⟩ Mähe. Minu tee mereni

Ah et, kus Mähe asub, teate küll, Pirital, noh, seal, kus on Ecoland, come on, kõik teavad, kus on Ecoland...

Mina olin põline mustamäekas, keskmaalane, seal veetsin oma lapsepõlve, kooliaja ja mitu head ülikooliaastat. Tundsin oma kodukohta nii põhjalikult, nagu üks kohalik elanik tundma peab: teadsin täpselt, millisesse puuorva tuleb talvel Oravametsa kelgutama minnes oravatele pähkleid viia, millises Lepistiku pargi ojakeses võis leida allikaid, kuhu sai pliiatseid ja pastakaid sisse toppida ja jälgida, kuidas vesi ja liiv need endasse tõmbasid, ning millistel päevadel müüdi ABC kaheksandas lahtist vanillijäätist, mida krõbedates vahvlites serveeriti. Kõige kiirematele, mõistagi.

Minu Mustamäe «mängumaa» oli suur ja lai: oma kaheksanda korruse eluohtlikult logisevate piiretega rõdudelt, võisin ühelt poolt näha nii Regionaalhaiglat ja nn Oravametsa ning teiselt poolt paistis vilksamisi isegi meri kätte. Seda hetkeni, mil mingid tegelased 14-korruselise punastest tellistest majamonstrumi ette ehitasid.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Nagu inimeste puhul kombeks, ihkame me seda, mida meil pole, ja olla seal, kus me pole, ning mina pole seejuures mingi erand. Mustamäe idüllist oli üks asi puudu – meri! Ma ei saa ju korralikuks veekoguks nimetada Lepistiku pargi ojakesi või trollipeatus kaugemal paiknevat Parditiiki või siis suvilasse sõites puude vahelt paistvat Harku järve, mis oma liivarannaga ka üsna eksootiline tundus. Aga kuna levisid kuulujutud, et sealt olla mingid laibad leitud, siis kaugeks virvenduseks see vaid jäigi. Suviti pidin leppima Vääna jõe sünge vee ja kahtlase põhjaga, mis suvila juurest mööda voolas – samas ei taha ebaõiglane olla, seal ma vanaema käe all ujuma õppisingi.

Jah, ma saan aru, pikk intro... läheme siis asja juurde. Aastad möödusid, Mustamäel ja mereta, kuni ühel heal päeval kohtus keskmaalane, see tähendab mina, oma tulevase abikaasaga, põlise kesklinlasega, kes tundis oma «valitsusala» hoove ja kangilauseid nagu oma kümmet sõrme (tervel inimesel on ju neid kümme, mitte viis!?). Va õnneseen, tema vanematel oli suvila Pirital – kohas, mis minu lapsepõlvemälestustes kangastus paralleeluniversumina. Koht, kus majadel oli merevaade ja inimesed olid päevitunud ning rahulolevad. Need harvad korrad, mil vanaema mind oma ihuõmbleja juurde kaasa võttis, kellel oli samuti privileeg mere ääres suvilakökatsit omada, sain seda õnne bussiaknast jälgida.

Nüüd olen aga ise päevitunud ja rahulolev, sest minu kodukoht on Pirital asuv Mähe asum. Juba viimased 14 aastat – sellise staažiga võib mind vast kohalikuks pidada. Kolisime siia vahetult enne esimese tütre sündi, just sellesse abikaasa vanemate pooleliolevasse suvilasse, millest käte- ja vaimujõul oleme kodu loonud. Laial tupiktänaval, mis lõppeb raudtee ja selle taga laiuva karjamaa ning Soosepa rabaga, on erinevate liikumisvahenditega sõitma õppinud kõik meie kolm last.

Soosepa raba Foto: Erakogu

Ei, mul ei ole merevaadet, kaugel sellest, õigemini, mitte nii kaugel, rattaga umbes 12 minutit, jalgsi veidi rohkem, aga sellel polegi tähtsust, sest ma tean, et ta on seal. Meri, see tähendab. Mitte kümnete ega ka sadade kilomeetrite kaugusel. Ma ei käi seal muidugi iga päev, välja arvatud suvel, sest iga ilm võib olla rannailm, aga ma näen merd, kui kesklinna sõidan või Viimsit väisan, ja see meeldib mulle.

Peale mereläheduse on Mähel ka teisi häid omadusi. Metsalembestele ja kirglikele jooksusõpradele pakub Kloostrimets oma sisse tallatud teid, mida kevadel ääristavad maikellukeste lõhnavad puhmad, sügisel aga mustikapõõsad. Talviti saavad talispordientusiastid end suusaradadel välja elada ning muidukelgutajad sellest ühest suurest mäest alla liuelda. Olgem ausad, ka kalmistud ühes plinkiva Teletorni ja Botaanikaaiaga asuvad üsna lähedal, nii et iga-aastased koristuskäigud pole teab mis suur ettevõtmine.

Ja poode on meil lausa kaks: Mähe pood ehk praegune Sinu pood, mis rõõmustab oma olemasoluga rannapoolseid mähekaid, ning «lõpukas» ehk Grossi pood, mis varustab Ecolandi-poolseid elanikke. Looduskaitse all olevaid rändrahne on meil samuti kaks, need on ühtlasi ka Mähe suurimad vaatamisväärsused koos pisikese ja nunnu babtistikoguduse kiriku ning legendaarse Ecolandi hotelliga, muidugi.

Viimane neist on veidra ümara fassaadiga hoone Randvere ja Pärnamäe tee ristis, mille juurdeehitused ulatuvad välja igasse suunda nagu kaheksajala kombitsad. Kogu kompleks on ümbritsetud maailmatukõrge kivimüüriga nagu Pan Kleksi akadeemia, varjates kiivalt Ecolandi enda muinasjutte ja saladusi. Jutud räägivad, et... ah, mis ma ikka laiman populaarset pulma- ja peievenüüd, las need jutud jäävad uuriva ajakirjanduse harutada! Uudishimutsejatele võin vihjata, et märksõnadeks on organiseeritud kuritegevus, ehitusluba, atentaadikatsed.

Ecolandi müür – üks poolt kollane, teiselt poolt punakas. Foto: Erakogu

Mis siis veel... Igapäevastele koerajalutajale ja lapsekärutajatele pakub kunagine suvilakooperatiiv arhitektuurses mõttes põnevat vaatamist. Siin leidub nii oskuslikult ja maitsekalt ümberehitatud kunagisi tüüpprojekte, päris uusi moodulmajasid, aedu, milles naat on omandanud üleloomuliku kõrguse, kui ka majapidamisi, kus aiapäkapikud ääristavad perfektselt kujundatud peenraid, milles kasvavaid lillesorte ei oska hoobilt nimetadagi. Eks silmale ole ikka huvitav jälgida ja hingele magus kritiseerida naabruskonna majade ehitusjärku, õnnestunud või ebaõnnestunud värvivalikuid ja kuivama kippuvaid Brabante ning iseend või jalutuskaaslast veenda, kui palju paremini sina ühte või teist teeksid. Seda kõike on hilisõhtuni saatmas muruniidukite, kreissaagide, koerte haukumise, kütuserongi ja laste kodused hääled – õnneks hilisõhtuni, sest endalgi tuleb tööind sageli just õhtuhämaruses peale.

Hõrgutavaid grillimise lõhnu on tunda lausa igal nädalapäeval. Ausõna, siinkandis ei jõua lumi äragi sulada, kui juba terve Mähe nagu üks mees vajalikud grilltarvikud kuurist välja tõstab. Seda enam, et Mähe kliima on Tallinna keskmisest alati paar kraadi külmem – asume ju Viimsi poolsaarel, tuulte meelevallas.

Püüdlikule aednikule teevad kindlasti rõõmu aiapidamisega seotud tänavanimed – Pojengi, Astla, Priimula, Kummeli, Jasmiini, Kressi, Oblika. Lõppude lõpuks, kes ei tahaks elada näiteks Mugula tänaval?! Sellest võib võrsuda ju nii mõndagi!

Muuga Terminal ja seda Viimsiga ühendav raudtee Foto: Erakogu

Kui on aga soovi kogeda hoopis midagi teistsugust, soovitan korraks põigata üle Mähe oja, meie rikka naabri – Merivälja poole, kus majad on suured ja sarnased ning rauget vaikust lõhuvad vaid mururobotite mahe sumin ning Porschede turtsatused. Sügisel saab aga elu Meriväljal hoo sisse, kuna ümberkaudsetest asumitest hakkavad lapsed Merivälja kooli poole voorima.

Foto: Erakogu

Teisest naabrist, mitte vähem edukast Viimsi vallast, lahutab meid raudtee, mis võõrale esmapilgul võssa kasvanuna ja mahajäetuna tundub, liiprid puha kõdunenud ja sipelgate poolt ära uuristatud. Kuid mulje on petlik: teatud nädalapäevadel ja kellaaegadel, mille seaduspära pole ma veel avastanud, kolistab masuudirong usinalt Muugalt Viimsisse ja tagasi ning hoiatab raudteel jalutajaid juba kaugelt valju tuututamisega. Jah, piinlik tunnistada, võttes arvesse, kui palju energiat, raha ja aega kulutatakse raudteeohutuse peale, et raudteed kasutavad isegi Mähe lapsed otseteena Merivälja kooli.

Viimsiga jagame ka ülalnimetatud Soosepa raba, mis rõõmustab nii koeraga kui koerata jalutajaid ning pakub oma väiksusele vaatamata looduslikku silmailu igal aastaajal. Soo neljajalgseid elanikke – jäneseid ja metskitsi, võib tihti kohata isegi tänavate vahel silkamas.

Tähemärgid said otsa... nii ma siis olengi leidnud oma kodu Mähelt, mere lähedalt, mitte äärest, Mähelt, mis asub Ecolandi juures, Mähelt, mida käänatakse kui Mähe-Mähe-Mähet, mitte, teate ju küll, kuidas!

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.