T, 27.09.2022
VÕRGUTAJA PÄEVARAAMAT ⟩ Kierkegaardi fuckboy
"Ei" (2020) Foto: Triin Tasuja
Triin Tasuja
Kierkegaardi fuckboy
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Fuckboy filosoofiline fenomen ei piirdu pelgalt sellega, et tolle tiitli andmisel kellelegi saab ammendavalt öeldud, nagu nähtaks naistes ainult panemisobjekti. Isegi juhul, kui ta end selliseks tüübiks peab (on oss), siis ei ole usutav, et ükski psüühika rahulduks vaid paugu ära tegemisega. Ka eneseteadvusetuse taga on rida ahelreaktsioone, ent teadvustatu, kes on oma ihasid sõnastada osanud, avab ukse arusaamiseks ka vähem eneseteadlike jaoks.

Selle maailma taga, milles me elame, kaugel taamal, on teine maailm, mis on esimesega umbes samas suhtes kui lava, mida võib teatris näha hetketi tegeliku lava taga. Võib näha läbi õhukese loori otsekui teist looritatud maailma, mis on kergem, eeterlikum, teist laadi kui esimene.

Kierkegaard, «Võrgutaja päevaraamat» lk 12.

«Võrgutaja päevaraamat» on erudeeritud manipulaatori strateegiline romantilise rünnaku kava. Paar sõbrannat, kes seda lugenud on, on sellest ludinal läbi läinud, aga pärast kirjanduse õppima hakkamist loen ma veel aeglasemalt ja vähem korraga kui varem. Ega normaalne inimene ei mõtle armastusele ka nii palju kui mina või Kierkegaard seda teost luues – tavalugeja võtab sealt tugipunkti oma eelarvamustele või vastupidi, laseb laguneda oma arusaamadel, ent see teos häkib armastusest mõtlemist läbi filosoofilise rõhuasetusega, milleni lugeja küündib vaid määral, kuivõrd ta on võimeline. Seda saab absoluutselt võtta ka kergelt loetava romaanikesena, aga mina seda nii ei näe, sest koperdan ka väiksemate lõikude otsa sarnaselt Kanti lugemisega. See teos on nii cringe, nagu minagi armastust peeneks armastan jahvatada.

Raamat on sisse juhatatud saladuse avastanud pealtvaataja kaudu, kes juhuslikult päeviku leiab. See on Johannes, kes päevikut kirjutab, ning selle lugeja omab kirjutaja suhtes poolehoidu ning teab ka tüdrukut, keda Johannes võrgutab. Oluline erisus fuckboy suhtes toonases ja tänapäevases mõttes on muidugi selles, et võrku saamine on vähem lihalik, ent see-eest oli see vähemalt Johannese perspektiivist hardcore brainfuck. Selle kontrasti toob esile juba alguses lõpu ära rääkimine: Johannes jätab Cordelia pärast kihlust ise maha ega ava isegi neiu saadetud kirju. Aga naine usaldab need päeviku lugejale ning nende kirjade sisu on midagi, mida julgeksin nimetada klassikaliseks psühhodraamaks. Näiteks lk 19:

Ma ei kutsu Sind «minu», näen ju, et Sa pole seda kunagi olnud. Mind on kõvasti karistatud, kuna see mõte ülendas kord mu hinge; ja ometi kutsund Sind «minu»; minu võrgutaja, minu petja, minu vaenlane, minu mõrtsukas, minu õnnetuse algus, minu õnne haud, minu hädakuristik. Kutsun sind «minu», ja kutsun ennast «Sinu»; ja nagu ükskord paitas see sõna Sinu kõva, mis uhkelt pöördus mu jumaldamise poole, nõnda peab see nüüd kõlama Sulle needusena, needusena igavesti. Ära loodagi, et kavatsen Sulle järgneda või haarata pistoda – et õhutada su pilget! Lenda, kuhu tahad, olen ikkagi Sinu, kas või ilmaäärde, olen ikka Sinu, armasta kas või sadu teisi, olen ikka Sinu, jah, isegi surma hetkel olen ma Sinu.

Ja lk 20: «Mina olin see vaene, kel oli ainult mu oma armastus» ja «sest tean, et oled mind armastanud, ehkki ma ei tea, mis mind selles veenab!» eskaleerudes meeleheiteks «.. kuni väsid armastamast teisi, siis tõuseb Sinu armastus minu vastu hauast, siis armastan Sind nagu ennegi, tänan Sind nagu ennegi, oo Johannes, nagu ennegi!»

Johannes alustab oma esimest päeviku sissekannet ettevaatlikult ja haledalt, lk 22: «... ma ei taha Teid häirida, seisan lihtsalt selle tänavalaterna alla, siis Te ei näe mind – häbelik ollakse ju ainult niipalju, kui ollakse nähtaval, aga nähtaval ollakse niipalju, kui nähakse.» Läheb oma mitukümmend lehekülge tundlemist ja planeerimist, terve linna pealt märkide ja juhuste otsimist, et taas korra näha seda tüdrukut, kes kuskil oli.

Õige pea peale seda tuleb hästi ilmsiks paradoksaalsus, mille poolest romantilised armusuhted tihti tuntud on: nende omaduste imetlemine ja põlgamine teises, mis ise ollakse. Ta küsib (lk 30), kas noorel neiul on ikka sobilik kohtumist nii väga ihaldada, kui too mööda muuseumi ringi joostes kedagi ootab. Ta ise muide on end samma kohta nihverdanud nagu stalker, seega pole raske järeldada muud, kui et tüüp on juba kas armukade (tüdruku suhtes, keda ta ei tunnegi) või häirib neiu elevus teda, sest ta ise on samasugune. Kõrval leheküljel on ta ilgus juba ilmselge: «Võimalus on paslik, mind rõõmustab, et meest pole ikka veel läheduses, sogases vees näkkab alati kõige paremini; kui noore piiga meeled on ärevil, võib hea õnne korral saavutada paljutki, mis muidu kipub ebaõnnestuma.»

Kui ta teda kolmandat korda näeb, juhuse tahtel, kirjeldab ta tüdrukut konkreetselt objektina, keda ta ei vaadanud, vaid vahtis (lk 33). Ta tahab teda võita, vaid teda luuletada, tahab olla tema luuletaja ja luule on tema toit. «Nagu ajadeer tantsib jumala auks, nõnda olen pühendanud end sinu teenistusse – õrnalt, kergelt riietatult, nõtkelt, relvastamata loobun ma kõigest; mul ei ole midagi, ma ei taha midagi omada, ma ei armasta midagi, mul pole midagi kaotada,» jne. Issand jumal küll. Ma pole raamatuga veel poole pealgi, aga mul on nii vastik ja ebamugav.

Esiteks tõendab see kõik mu enda fuckgirl mentaliteeti, mis on pime oma varju suhtes – tahtes luuletada, eelkõige valetades iseendale. Teisalt on fuckboy ja fuckgirl'i suhe vastastikune kulgemine, nagu on varemgi kirjutatud: see on hea viis oma piiride kehtestamist katsetada. Olla hea tüdruk (nt keskkooliaegse peikaga elu lõpuni koos olla) või fuckgirl, pole hierarhilisel võimuskaalal. Fuck-suhe on parim harjutus õppimaks lahti laskmist, sest iga kord, kui sa oma standardid paika paned, võid sa vastaspoole kaotada ning selleks tasub alati valmis olla. Kui see inimene ikkagi jääb, tuleb tagasi, austab piire – ja kuigi see kõik võib võtta hiiglama kaua aega – siis on see tegelikult midagi tõsisemat. Taoline suhe on lihtsalt üks viis, kuidas teineteisega tuttavaks saada.

Johannes kombib võimalikkuste tasandeid enne oma poolehoiu väljendamist. Kahtlustades, et ehk võiks tollele tüdrukule austaja hankida, kuigi too ei tea armastamist igatseda ning pole Johannese kirjelduse alusel kunagi armunud olnud, mistõttu mees muide temasse armunud ongi. Ta kirjeldab Cordelia naiselikkust võrdluses Jeanne d’Arciga – ja see on iseenesest päris tugev märk. Naine on küll unistaja, kelle perekondlik taust on tume (karm isa jne), mistõttu ta fantaasia ongi rikkalik, ning asetab ta juba saatuse tõttu väljapoole «normaalset kosjamängu», mille jaoks on ta liialt kirglik.

Kuigi ta on nimetanud juba naist objektiks, siis ei allu see päris sellisele objektistamisele, nagu feministlik diskursus oma kriitilisuses seda vaatleks. Ta loob Cordeliast subjektiivse naiseliku ideaali, millega oma äranägemist mööda žongleerib, lähtudes eelnevatest isiklikest kogemustest naistega, millele lisanduvad intellektuaalsed teadmised ja minu meelest ka äng puhtuse järgi. Armastades ideaali, mida ta konstrueerub, püüaks ta end justkui elamise kõntsast puhtaks pesta – ja pigem panebki just see ta naisel järgi jooksma, aga niimoodi, et too sellest jumala eest teada ei saaks.

Päeviku formaat iseenesest juba lõhub objektistamise kategooria, sest selline vorm on kõige haavatavam proosa kirjutamise viis. Ta seab seal subjektiks naise, ent selle kaudu tuleb ilmsiks nii tema enda kui armastuse haavatavus. Ka mehed grind'ivad ja piinlevad armuvalus! Siin väljutakse sookategooriatest, mis niikuinii on filosoofiliselt teisejärgulised, sest need on subjektsed ühikud, millest saab rääkida ainult kontekstipõhiselt. Teisisõnu: kui sa võtad mõne malendi malelaualt ära, siis ei ole ta väljaspool oma keskkonda enam sama tähendusega kui malelaual. Sama asi on soo defineerimisega – nii bioloogiliselt, sotsiaalselt, poliitiliselt või muul viisil hargneb see edasi veel nii mitmel dimensioonil, et ei saa olla kunagi üheselt ammendav.

Arusaamatuse tõukejõud

Suhe Johannese ja Cordelia vahel on eimiski, sest see on puhtvaimne (lk 65). Esialgu on mehe eesmärk tekitada naises meeldivusele vastupidiseid tundeid, olla kohal ja lähedal, aga ohutus distantsis ka vaimselt, täielikult varjates seda, kuidas ta naist enda omaks tahab teha. Loomulikult on ta ka tüdrukust vanem ning mängib sellele lausa vanapoisi staatuse kaudu, et tüdrukut ärritada, kuid miks see peaks teda ärritama? Ilmselt kire tõttu. Reaktsioon ikkagi.

«Ehkki ta peab mulle kuuluma, ei pea ta minu peal lasuma inetu taagana. Ta ei tohi olla mulle füüsiline koorem ega moraalne kohustus. Meie vahel valitsegu vaid vabaduse mäng,» (lk 76). Konks on siin seega selles, et tüdruk ei saa aru, miks ta hakkab Johannes ihaldama, sest ta ei tunne iseennast. Läbi ärrituste tekitamise ja olukordade, mis tekitavad tugevaid tundeid, tuleb tal eelkõige langeda iseenda võrkudesse, mida ta isesus endast ja endale loob, kui ta on täpselt trigger'datud. Johannes eelistab, et ta teda pigem vihkaks, kui peaks sümpaatseks, ent too ärritus on sisuliselt mõlemasuunaline: ei saa ärritada miski, mis ei lähe korda. Selle kontrasti mõistmiseks peab Cordelia aga saama «tavalise armusuhte igavusest maigu suhu» (lk 77), mistõttu on Johannese kosjasobitamine teda sõbraks pidava Edvardiga, kes Cordeliasse armunud on, vaid osa suuremast skeemist. Ta teab, Edvardil pole rivaali mõttes temaga šanšši, sest muidu ei saaks ta temaga ümber käia kui pojaga.

«Kogu kunst on olla muljetele nii vastuvõtlik kui võimalik; teada, mis mulje ise jätad ja millise mulje saad igast tüdrukust. Niimoodi võib armunud olla isegi mitmesse tüdrukusse ühekorraga, sest nad on ju eri üksikud ja neisse saabki ainult erinevalt armunud olla,» (lk 76). Ausalt öeldes selleni olen isegi jõudnud, aga mina sõnastasin selle armastuse kaudu: iga inimest armastatakse erinevalt, ja tõepoolest – saab olla nii armunud kui armastada mitut inimest korraga. Kierkegaard on ilmselt heteronormatiivsemalt erootiline oma väites kui mina, aga suund on sama.

Ta jätkab toda mõtet armumisest aga armastusest rääkimisega: «Üht armastada on liig vähe; kõiki armastada on pinnapealsus; tunda iseennast ja armastada nii paljusid kui võimalik, lasta oma hinges peituda armujõududel nii, et igaüks saab oma nektari, samal ajal kui teadvus ometi kõike hõlmab – see on nauding, see on elu.» Surfata elumerelainetel? Palju ei jää puudu, et siduda see statement nende jörridega, kes kirjutavad oma profiilides hariduse lüngale «elu ülikool». Aga ei, ta on «kõrgem tase», ta on esteet, ta ei jooks õlut, seega on ta «parem».

Mees läheb nii kaugele, et väidab end olevat aru saanud armastuse olemusest ja mõttest, kes usub armastust ja tunneb seda sügavuti, ta teab kõike: kuidas ennast tüdruku asemele luuletada nõnda, et kõik just temast lähtub, osates erutada just nii, et «tüdruk ei näe enam midagi, mida teine ei taha tal näha lasta,» (lk 84). See ongi fuckboy essents, kui ta eelnevale veel lisab, et suhe on läbi niipea, kui kõik nauditav on nauditud, sest tema kõiketeadmine tähendab, et suurim nauding on olla armastatud rohkem kui kõik muu maailmas. The art of being a fuckboy: «Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos.» Suhte lõppemise ja välja luuletamise luhtumises, mis juba teose alguses välja on toodud, saab seega järeldada, et ta on ebaõnnestunud. Kogu oma targutamise üleoleku juures on ta ka oma türa kuhugi pistmatagi lihtsalt munn. Prosto hui. Ju ta sellepärast siis neiu viimaseid kirju ei avagi, et ei suuda oma luhtumisele otsa vaadata. Haha, valus lohh.

Võtan vastu kõik kivid, mis mu kapsaaeda ses suhtes ka pillutaks, sest õõvastavas väites, mille ta kihlumise ettepankut planeerides teeb – «Minu eesmärk pole tüdrukut välises mõttes omada, vaid teda kunstipäraselt nautida,» (lk 88) –, sisaldub kogu intellektuaalne perverssus, millest ennastki avastanud olen. Jaa, vaimsel tasandil tundlemine võib viia füüsilisest, inimlikust tegelikkusest nii kaugele, et inimestest võivad saada vaid fantaasia viljad ning kaastunne nende tõelise olemuse suhtes jääb mentaalse onanismi seisukohalt teisejärguliseks. Ei püüa end välja õigustada, aga on ju ilmne, et sellisele fuckboy mentaliteedile on luuletaja kui fuckgirl võrdne vastane, sest eelkõige on fuck-filosoofia malemäng, mille käigud liiguvad mustvalgel pinnal.

Mis saab sellise teose muu idee olla kui paljastus – ja siit on midagi kõrva taha kõigil, kes armastavad. Sa oled ohver ainult siis ja selle koha pealt, kui ja kust sa ennast ei tunne. Enese mitte tundmine teeb sind maiuspalaks neile, kes süütuse lolluse pealt kasu saavad, vahet pole, kas selle lõikamine on teadlik või ebateadlik. Minu meelest võiks naised «truudusetu mehe» üle halamise ära lõpetada ja avastada endas oma hoora arhetüübi ning temaga sõbraks saada, samamoodi nagu need «truudusetud mehed» on kontaktis oma ihade isudega. Milleks takerduda bioloogilisse determineeritusse, kui enese avastamisel on nii palju rännakuid? Iga hooramisfaas eskaleerub ju mingi teadmisega ning samaväärselt hoorajaga endas on oluline äraütleja – kumbki neist on olemas iseenese jaoks iseenese pärast. Kokkuvõttes peaks See suhe «The One'iga» olemagi seda külluslikum, mida rikkalikumad on kummagi partneri kogemused ka erootiliselt.

«Ta kuulub ametlikult mulle ja ometi ei kuulu ta mulle – nagu võiks mulle kuuluda väga hästi mõni tüdruk, ilma et ta mulle ametlikult kuuluks,» (lk 95). Ega ärapanemine on ärapanemine, vahet pole, kas meelitad voodisse või meelitad abielluma, sest küsimus on omastamise lõbus. Ta ütleb tihti, et Cordelia ei oska armastada, aga tema õpetab teda armastama, ja kui too on selle ära õppinud tema suunamisel, siis hakkab naine teda topeltarmastama. Grandioosne egoism. Endast nooremate ja väiksemate seas ongi lihtne end bossina tunda, kui omasuguste juurde minna ei julge. Neverimind see ühiskond, mis selliseid suhteid soodustab, kus vanad pässid noorte tüdrukute süütusi nillivad. See probleem ei ole maailmast kuhugi kadunud, sellepärast meil ongi selliseid vastikuna mõjuvaid raamatuid vaja, et perverssust perverdi seisukohast mõista.

«Ta saab julguse uskuda armastust – uskuda, et armastus on igavikuline jõud, kui ta näeb armastuse võimu mu üle. Ta usub mind, ühest küljest seetõttu, et usun oma kunsti, teisest küljest seetõttu, et kõik, mida teen, põhineb tõel. Kui see nii ei oleks, ei usuks ta mind,” (lk 102). Ühesõnaga ta nimetab tõeks oma näitlemise, planeerimise, loova mõtlemise, sest ta ainus tõde on kunst, milles luua tüdruku arusaama armastusest. Kas see iseenesest on armastav käitumine? Kas «armukunsti meister», kelleks ta ennast ilmselgelt peab, peab alati armastamise tööd tegema, või kas oskab ta üldse midagi muud, kui armastada kui (kunsti)tööd teha, selle asemel, et armastada päriselt nagu inimene? See on filosoofia paradoks, et räägitakse elust, aga selliselt positsioonilt, et sel polegi enam praktikaga suurt pistmist, s.t me praktiseerimine filosoofia praktiseerimist, mitte elamist kui filosoofiat. Ta küll tunnistab lk 103, et armastab Cordeliat ausalt ja ustavalt – aga esteetilises mõttes. See kõlab ikkagi nagu Kanye West Kim Kardashiani riietamas.

Seda raamatut on võimatu lugeda ilma iivelduseta. Ma ei saa aru, kuidas naised on saanud seda järjest läbi lugeda. Kui meistri üleolevus kõrvale jätta, siis sisaldub siin ka veel tundeline läägus, mis ongi tegelikult luulele omaselt konstentreeritud kujul ning selle nimi on male gaze ehk varjamatu mehe pilk naisele. Oma käitumist pidevalt õigustava ja üliratsionaliseeriva, kuid tegelikult tundeliselt pinnapealse erudeeritud lällamise tõestusmaterjal. Lõpu osa ma lihtsalt ei taha enam lugeda. Ma ei taha rohkem teada. Jää vait, Johannes! Aga olukorda mahendavad õnneks juhuslikud kirjeldused teistest, justkui möödaminevatest naistest, keda ta märkab ja jälgib. Oluline on vahetu kogemus ja üleüldine mänglev pilk, mis astub dialoogi parasjagu toimuvaga, isegi kui «vestlus» jääbki ebareaalsuseks.

Tagasi üles