MINA ELASIN SIIN ⟩ Nõmme. Mineviku elanikust tuleviku varjuks

Foto: Linda-Mari Väli

Linda-Mari Väli, Ajakirjanik ja vabamõtleja

2. september 2022, 10:22

Kolmekümneneljaselt on ehk veidi naljakas heietada, kuidas elu «omal ajal» käis. Meie ümbrus muutub aga kiiremini, kui vahelduvad inimpõlved – ja seda nii poliitilisel, tehnoloogilisel kui ka esteetilisel tasandil. Seepärast võib juba kahekümneviieselt jõuda keskeakriisi, kolmekümneselt raugaikka. Vähemalt siis, kui oled sündinud ja kasvanud Nõmmel, jäänud vaimusilmaga aga üheksakümnendate lõpuaegadesse: selle vaesusesse ja viletsusse, ent ka vabadusse, ilusse ja rõõmu.

Elame ajamasinas, mis tassib meid igasuguse vasturääkimise võimaluseta ulmelisse tulevikku. Iga mööduv sekund võrdub ajarännuga sama ühiku võrra. Mingisugust olevikutaju sai ehk kogetud lapsepõlves, aga nüüd kiirgavad need mälestused justkui silmade tagusest «vaimusilmast» nägemisorganit ümbritsevasse maailma, varjutades kõik oma kumaga. Sinu olevik asub nüüd su minevikus ja mälestustes, parajasti kogetavast hetkest on saanud aga tulevik, mida läbi pilti kallutava «minevikuläätse» näed.

Niimoodi leiadki end nagu vanainimest aiavärava vahelt suu ammuli piilumas, kuidas ülejäänud linnaosa ja ehk kogu linngi jõudsalt läbi kahekümne esimese sajandi esimeste kümnendite reisib. See tõmbab sind nagu tulnukate röövitud kosmoserändurit kaugetesse paikadesse, mis on sulle võõrad, ehk eemaletõukavadki, aga millega sa ellu jäämiseks ometi kohanema pead. Seepärast ei vaatagi sa oma ümbrust enam tänaste, vaid eilsete silmadega. Ja kõiges, mida sa näed, paistab mineviku vari, muutes sind ennastki varjutaoliseks olendiks. Kummituseks ulmefilmist, karjapoisiks kosmoses.

Mälestuste ahelad

Lõpuks lahkud ikkagi koduhoovi kaitsva tara tagant ja asud mööda Põllu tänavat kirde suunas teele. Kõmbid üle Tähe tänava, aina edasi mööda Põllut, kuni kodutänav lõppeb ja sa pöörad Mai tänavale, vasakule ja põhja. Eespool paistab raudtee ja Nõmme peatuse ülekäik, paremale jääb nurgapealne park. Sealt möödudes pitsitab rinnus nagu südamehaigel. Üritad mitte vaadata neid vitsataolisi põõsarootse ja kitsukesi pinke, millega ehitusfirma mõne aasta eest linnavalitsuse juhatusel endiste «vaesuseaegade» hiilguse hävitas.

Kunagi kõrgusid seal tihedad hekid, varjates üksteise eest lõbusalt jutlevaid seltskondi, kellele jagus uljalt ruumi kolmest küljest ühendatud laiadel puupinkidel. Mai park oli nagu majade ja tänavate vahele peidetud aardelaegas: väike küll, aga ometi hinnalisi briljante täis. Kuni saabusid salaagendid buldooseritel, loaga tappa.

Kõigepealt giljotineeriti suursugused hekid, jättes mulje orkide rüüsteretkest haldjate asupaika Kaljulõhel. Kui linnarahvas inetu vaatepildiga juba harjuma hakkas, tuldi taas ja kaevati köndistatud põõsad kõigi kergenduseks hoopis välja. Maast kisti ka võimsad pingid, mille raudjalad ulatusid – ilma naljata – mitme meetri sügavusele Mai pargi musta mulda.

Seejärel seisis rüüstatud pargikorjus, millest vaid mänguväljak ja selle kõrval kasvav varjuline lehtpuu puutumata jäeti, inimeste heidutamiseks veel mõnda aega niisama, lahti kistud pinnas verise haavana möödakäijatele maigutamas. Lõpuks maa tasandati, istutati sinna üksikud vitsataolised ja võõrapärased põõsaraod, pandi nende vahele kitsukesed pingikarikatuurid ja kõige krooniks ka paar ilmetut plekkprügikasti.

Milleks seda kõike vaja oli, mõistatab möödalibisev vari. Mälestuste ahelad teevad jalutajast kummituse, kellele elav maailm on nagu torkivaks terariistaks mäluilmas endiselt edasikestval mõrvaööl. Tõsi küll, et lõbusaid seltskondi enam Mai pargist ei leia. Ja kuna lõbus privaatsus näib tänapäevaks nimetatavas ulmereaalsuses linnaametnike vaenlasena number üks, siis võib bürokraatide pingutused Mai pargi skalpeerimisel vististi kordaläinuks kuulutada.

Lastekambad ei hulgu enam tänavatel, nagu nad sinu lapsepõlves, üheksakümnendatel hulkusid. Siis, kui sinagi olid üks nende seast. Kui sa veel elasid ja kui linn elas ühes sinuga. Minnes üle raudtee, mööda sõõrikukohvikust ja pisikesest matkapoest, möödud sa ka moodsast uusehitisest selle kõrval. Juuksur, ilusalong, mõned luksuslikud korterid. Oma minevikusilmadega näed aga vana, hüljatud ja lagunevat puumaja, mis varjab koos sõprade sirelite ja lumemarjapõõsastega nägemisvälja taha jäävat salaaiakest ja seal kasvavat harulist õunapuud.

Mäletad, et maja ülemise korruse põrandal vedelesid veel vanamoelised puust mänguasjad, justkui oleks kõige selle mahajäetuse ja hüljatuse taga mõni õudne lugu. Hullunud pereisa ja põgenenud perekond, kindlasti ka poltergeist. Vaimusilmas murrate ikka ja jälle koos teiste punkarite ja anarhistidega hoovi sisse, leiate ukse lahti olevat, hakkate üheskoos teie elude esimest skvotti rajama. Kuni ühel päeval avastate koduukse kinni naelutatult. Silmitsete maja seinale maalitud punast surnupealuud ja loete kokku üheselt mõistetava sõnumi: KES VEEL TULEB, SELLE LASEME MAHA!

Te ei hängi enam ammu seal. Ometi meenutad neid puust mänguasju ja punast surnupealuud sealt möödudes alati. Ka siis, kui maja ning selle hoovil kasvanud õunapuu üle Styx'i jõe surnute riiki taritakse, andmaks teed moodsale uusehitisele. Lõpuks hakatakse isegi selle taga seisnud tühja maatükki lahti kaevama, et viimsedki vabad pinnad betooni, kruusa, raudlattide ja tsemendikamakatega täita. Võib-olla ehitatakse sinna uut kortermaja, kes teab. Kummituslik jalutaja ei proovi enam ammu välja selgitada, miks üht või teist timukatööd tema ümbruses ette võetakse. Miks see peakski huvitama, kui tulemus on ikka üks. Kummituse iha puutumata maastike järele loetakse aga tagurluseks.

Möödud hiljuti renoveeritud tuletõrjekeskusest. Peale ümberehitustöid on selle ette püstitatud raskesti ületatav tara ning paigaldatud möödujaid jälgivad kaamerad. Kõik klapib näidatava ulmefilmi üldise esteetika ja filosoofiaga, aga kummitus jääb ikka kurvameelseks. Vaimusilmas jookseb hoopis üks teine, mälupiltidest kokkukleebitud video. Lapsepõlvenõmme.

Jalutad üle Pärnu maantee ja jõuad Nõmme turule, millest on ümbritseva düstoopia karakterit ehedalt iseloomustavas uutmisprotsessis saanud keskklassi vabaõhukaubamaja. Haisvast lihasaalist, lahtiselt müüdavatest räimedest, rasvapirukatünnist ja kahtlastest vanakraamiputkadest võib veel vaid und näha. Nagu poleks seda kõike kunagi olnudki. Nagu oleksidki sa vaid kehatu kujutluspilt sulle kättesaamatule kinolinale kuvataval pildil progressiivsest tulevikust.

Vaesuse vabadus

Keskklassi välikaubamajast tagavärava kaudu põgenedes tormad kõigepealt mäest üles ja siis üle Mustamäe nõlval kõrguva silla, maastikukaitseala vanade mändide ja sammaldunud küngaste vahele. Seejärel alla, vaid jalakäijatele mõeldud Kitsarööpme teele. Jalutad edasi, suusahüppetornid hakkavad peagi paistma, nagu nad sulle alati siit tulles paistma on hakanud, aga vahepeal on nende alla kerkinud moodne mäesuusapark. Lumistel talvedel lastakse megafonidest hoogsat popmuusikat, eksponeeritakse spordikostüüme, oskusi ja raha, aga miskipärast ajab see kõik südame alt läilaks. Oled ju ikkagi kummitus endisest ajast. Mälestuste vardja.

Kiirustad edasi, jõudes peagi uusrikaste uuselanike pompöösse kummituskvartalini. Juba enne valmimist varemestunud standarderamute skeletonlikud kestad, mille ehitamine 2008. aastal puhkenud majanduskriisi tõttu ootamatult peatus, vahivad tõtt viis-kuus aastat peale mainitud sündmusi rajatud luksuslike paneelelamutega. Nende sees elavad päris tõelised inimesed päris tõelistest teleriekraanidest virvendava sinaka värvidemängu taustal, samal ajal kui üle hoovi paistvatel varemetel kummitavad nende vaimud, keda kunagi sisse ei kolinudki. Sündimata elukäikude viirastused.

Hiiu Grillist möödudes nöörib mälestuste kumast poolläbipaistval jalutajal taas kõri kinni. Toiduputka ise on küll viimased kakskümmend aastat, teiste sõnadega kogu selle eluea üsna samasugusena seisnud – ainult menüü on vahepeal üle kleebitud, asendamaks kroonihinnad eurokursiga, ja katus sammalduda jõudnud, räästadki siit-sealt katki. Aga pilku üle tee heites näed hooletusse jäetud heinamaa asemel, kus koos teiste poppi viskavate autsaideritega roostetanud rööbaste, rohtu kasvanud kruusahunniku ja metsikult kasvavate põõsaste taga bussijaama putkast ostetud õlut sai timmitud, hiiglaslikku plekist rimihoonet. See kõrgub seal nagu Mordori väravad. Kaubamaja punane plekk-kast paistab õige nurga alt lausa kvartalite kaugusele, justkui lastaks Nõmme linnal verd.

Poe kõrval näed täiskasvanutele mõeldud trenažööriparki, mis on pressitud otse plekk-koletise ja paari vana puumaja vahele. Üks süttis paar aastat tagasi koguni põlema, aga eks vanad majad kipuvad ikka süttima seal, kuhu kinnisvaraturu kuum pilk pidama jääb. See on üks vabaturumajandusliku maailmakorra seadustest.

Rimihoonet ümbritseval muruplatsil näed kümneid üksteisele liiga lähedale istutatud tammepuid. Poe hoov nimetati Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva «auks» Saja Tamme pargiks, istutades sinna suursuguse sündmuse tähistamiseks pooleteisemeetriste vahedega kolme erinevat sorti tammepuid. Taimed ning nende kaheaastane hooldus läks maksma nelikümmend tuhat eurot, see tähendab – nelisada eurot puu. Kummituslikule jalutajale teadaolevalt käidi volikogus välja ka ettepanek lasta nõmmekatel pargi rajamiseks nende endi koduaedades kasvama läinud tammeistikuid tuua. Kõnealune mõte laideti oma keerukuse tõttu aga kiiresti maha.

Äkki kaob mälestuste kumas jalutaja jaks. Pilku maha pöörates kiirustab ta üle raudtee, mõnedsajad meetrid piki Hiiu tänavat, siis vasakule, seejärel paremale, tagasi koduhoovi. Laguneva eterniitkatuse alla, vanade asjade vahele, mille kõrval võib ehk unustadagi, et vahepeal on möödunud aastad, neelates lastekambad, puutumatud nurgatagused ja maastikud, nii vaesuse kui vabaduse. Las laguneda, mõtleb kummitus siis, las laguneda vähemalt minugi hoov ja maja kõige selle progressi ja õitsengu vastu seisva viimse rüütlina.

Sest kes mäletab enam tõeliselt, mida tähendab Nõmme kui metsalinn, elu vanade mändide all, nii et mustikad ja samblikud sosistavad tagahoovis, aga rähnid käivad päevale rütmi tagumas? Kes saaks veel mäletada, kui tulevikuautod ja steriilsed muruplatsid, uusehitised ning küprokist elamud on vallutanud maastiku, peletades neid, kes vajavad eluks metsikut maailma? Kes suudab enam hinnata vaesuse vabadust maailmas, kus loeb vaid staatus ja raha, puhtad pinnad ning Ameerika teleseriaalidest laenatud sisustused?

Kes muu, kui vanade aegade küljest köndistatud kummituslik inimjäse, minevikumaailma masohhistlik pärand. Keegi, keda mälestuspildid progressi võludega kohaneda ei lase, kes ikka veel usub, et kasvatada rasvakihti kõhul ja ainelist rikkust tubades ei saa olla kõik – kogu hinge vajadus. Kes ei jäänud siia vaesusest, vaid mälust – ja kelle nähtavust ähmastavad seepärast varjud minevikust, tehes varjutaoliseks ka tulevikku tassitud kummituse ja teda ümbritseva ruumi.

Kuni ring saab täis ja maailm saab uue võimaluse vabaduseks ning ümbersünniks.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.