TARBIJA16 ⟩ Kuidas alaealisena täiskasvanuna pidusteda?

Pidutseda üldjuhul alaealistele meeldib. Suur osa sellest pidutsemisest toimub salaja – sõbra pool, enda pool, klassiõhtul tasakesi libistamistel või pimedates salapaikades. See saladuseloor aga ammendab ennast päris kiiresti ja lihtsasti tekib isu päris-pidudel päriselt pidu panna. Selleks, et alaealisena neile päris-pidudele ehk eelkõige klubidesse-baaridesse sisse saada, tuleb olla julge, nutikas ja skeemidele avatud.

Alaealisena klubidesse sisse saamine sõltub suuresti sotsiaalsest ringkonnast ning puhtast tahtest sisse saada. Klubid ja ööelu avab ilmselt igale alaealisele mingil määral täiesti uue maailma, mida nad ei osanud varem oodata. Ootamatuks osutub peamiselt see, et peo kontingent on märgatavalt vanem, inimeste suhtumine on teine, jututeemad on teised ning kindlasti on ootamatu ka pidude üldine ülesehitus, mis erineb tavalisest korteripeost ikka päris palju.

Üks võimalus uut ja tundmatut maailma mekkida on 16+ peod, mis on lihtsalt batuudikeskuse äftekad klubis Hollywood ning alati üpris halvad kogemused kõigile osapooltele. 16+ pidude kohapealt oleks ilmselt kõige parem näitena välja tuua Lil Peod. Peo algusajad, 2018 aasta, olid helged, kuid viimasel ajal on asjad veidi käest läinud mingil määral.

Iga pidu on justkui pidu nagu pidu ikka, kuid liigses koguses alaealiseid muudab selle klassiõhtu laadseks. Kuna peoga on samanimeline muusikasaade Raadio 2-s, ongi kujunenud olukord koomiline vaatepilt, kus eestvedaja ja muidu tõsiseltvõetav muusikakriitik Siim Nestor ehk Lill Slim promob riigiraadios väikelaste pidusid. Kas tegemist on ühiskondlikult kasuliku tööga ja eesmärgiga edendada kohalikku skeenet või hoopis skeene monetiseerimisega, ei ole täpselt teada.

Samas võib 16+ pidude kohta näitena välja tuua veel Project X'id, mis toimusid pikka aega Helitehases. Nüüd on peoseeria oma vanusepiirangut küll tõstnud, kuid see, mis toimus kuu-paar tagasi, kui peole sattus ka hulganisti alaealisi, oli sõna otseses mõttes kaos. Kakeldi, lämbuti, pandi punnist ja kõikvõimalikest keemilistest ühenditest üle. Pesuehtne ossipidu.

Kuidas ennast peole sisse skeemitada?

Teine variant – see juba täiskasvanutega pidutsemiseks – on dokumentidega skeemitamine, kas siis nende võltsimine või lihtsalt sõbra oma kasutamine. On ka kolmas võimalus, seda võiks laiemalt nimetada lihtsalt läbi ussimunni skeemitamiseks, kus lähevad käiku kõik meetodid.

Alaealisi regulaarseid klubikülastajaid on üldiselt vähe, kuid vaevalt on palju inimesi, kelle esimene kokkupuude ööklubide ja baaridega leidis aset peale nende 18ndat sünnipäeva. Võltsitud või sõprade dokumentide kasutamine on ilmselt kõige lihtsam ja ka levinum viis sissepääsemiseks. Dokumendi võltsimine, kas siis oma käega või tellimustööna, on ka kõige kauakestvam lahendus, sest siis ei pea iga kord dokumenti kellegi käest laenama või nullist mõtlema, kuidas klubisse sisse pääseda.

Kui aga kasutada kelleltki laenatud dokumenti, siis tuleks meelde jätta selle isiku kohta lihtsam info. Näiteks ta isikukood ja tähtkuju, sest on ette tulnud olukordi, kus turvamehed on kahtlustavalt küsinud, mis tähtkujust sa oled. Samuti tuleks maha jätta või rahakotist ära peita teised kaardid, kuna kui sinu laenatud dokumendi originaalomaniku nimi on Priit ja su rahakotis on kõigi teiste kaartide peal kirjas Toomas, siis on kogu operatsioon kohe blown.

Kõige inimlikum viis sisse pääseda on sind ümbritsevate inimeste ära kasutamine – siseneda koos teiste täisealistega ning loota, et selles karjas ei pane sind keegi tähele või aitab sisse mõni klubis töötav tuttav, kes peab turvadele ütlema vaid “Ta on täna meil baariabi” või “Ta on DJ”.

Tegelikkuses tunneb enamus turvatöötajaid suhteliselt lihtsalt näo järgi ära, kas tegu on alaealisega või mitte. Proovida võib ju alati, kuid kui ukse peal öeldakse, et ei saa sisse, siis ei maksa ka vaidlema jääda. Samas leidub ka aga turvatöötajaid, keda lihtsalt ei huvita või kellel pole jaksu pisematega vaielda ning lastakse ka näo järgi enam-vähem täisealiste moodi ja normaalselt käituvad tegelased sisse, sest käive on käive.

Miks alaealised klubidesse ronivad?

Põhjus, miks alaealised üldse klubidesse ronida tahavad, on ilmselt ikka see, et tegu on mingi uue maailmaga, mida avastada, ning kui saab ikka koos endast vanemate tegelastega alkoholi pruukida või peldikus telefoniekraanilt mõnda keemilist ühendit ninna tõmmata samal ajal normaalsest helisüsteemist muusikat kuulates, tundub ju pidu klubis palju parem kui tavaline korteripidu, kus iga hetk võib Laua Viin, Saku Ice või apelsinimahl otsa saada ning politsei uksele koputada ja protokolli välja kirjutada. Lisaks on tavaliselt klubides rohkem inimesi kui pinnakatel, mis omakorda põhjustab fomo-efekti. Maailmaavastamisnäljas alaealised tahavad ju siiski ka peotordist oma lõiku saada.

Teiseks põhjuseks võib olla ka, et on mõnelt vanemalt tuttavalt kuuldud lugusi klubiskäikude kohta ning lood tunduvad niivõrd julmade ja lahedatena, et tekib tappev uudishimu seda kõike ise omal nahal kogeda ja kohe, mitte paari aasta pärast.

Alaealistel võib sellest aga kergelt tekkida illusioon, et see elu, mis klubiseinte vahel toimub, ongi mingi ilus elu ning seda tahetakse nüüd kogeda nii palju kui vähegi võimalik. See võib kiirelt muutuda ebatervislikuks, arvestades, et sinna võib lisanduda ka suurenenud tarvitamine. Tekib iseseisvuse tunne ja uus arusaam, et suudetakse oma elu nüüdsest ise kontrollida, mis tihtilugu ei vasta eriti tõele.

Samas leidub ka alaealisi, kes on peoskeenedesse sattunud puhtalt mõne kindla subkultuuri vastu huvi tundes. Seega mitte ainult isust panna räigelt pidu, vaid ka isust olla osa mingist grupist ja kultuurist, kuuluvustunde jahil. Selle isu ajel hakkavad nad liikuma seltskondades, kes käivad mingitel kindlatel pidudel, ning läbi selle muutuvad regulaarseteks klubikülastajateks. Enamus pidusid tegelikkuses ju ongi justkui subkultuuride kokkutulekud.

Kuidas alaealised keskkonnale reageerivad?

Suures osas on klubid aga ikka põhjusega pisematele suletud. Alaealised tihtilugu ei oskagi klubides uue keskkonnaga kohaneda või käituda ning see, mis maailm tegelikkuses klubiseinte vahel peitub, mõjub suurele osale mingil määral ka kultuurišokina. See on midagi hoopis muud kui jaanipäev vanematega, kus kõik on kõhud täis söönud ja nüüd õlut pruugivad. Neile, kes on varem juba pidutsenud ja näinud, mis võib pidude kontekstis, näiteks pinnakatel, toimuda, on šokk kindlasti väiksem. Kuid see, mis sind klubides öösel ümbritseb, kus inimesed muutuvad veidi nagu loomadeks, osutub paljude jaoks ilmselt ikkagi täiesti uueks nähtuseks.

Tihtilugu ei oska alaealised oma esimestel klubipidudel järgida ka üleskirjutamata “etiketti”, mis eksisteerib enamustel pidudel. Kõige lihtsam viis etiketti järgida on lihtsalt olla normaalne korras mõistusega inimene ning mitte kellelegi teisele ega peoasutusele mingeid probleeme tekitada. Tihtilugu juhtub küll aga see, et alaealised ei suuda lihtsalt ennast vaos hoida, ning suur võimalus on, et tekib erinevaid ebameeldivaid seiku.

Noores tekitab see esimese korraga elevuse ja segaduse ning annab ka võimaliku adrenaliinipaugu. Varem pole sellistesse kohtadesse ju satutud ning see, mis järsku ümbritseb, on ootamatu ning mingi hulga noorte puhul võib juhtuda ka see, et kaob oma tegevuste või mõistuse üle ka kontroll. Ning nagu ka eelnevalt mainitud, käib ilmselt igal alaealisel esimest korda peole sattudes peast läbi küsimus, mis arutleb selle üle, kas ma üldse peaks siin olema, või kuhu ma istuma või astuma nüüd peaks. Uus keskkond tekitab lihtsalt öeldes lihtsalt segadust.

Ma arvan, et ma võin julgusega väita, et alaealisena suhteliselt regulaarselt pidudele sattumine on andnud mulle palju uusi tutvusi ja avanud uksi ning ka mingil määral inimesena edasi aidanud liikuda. See jällegi, kuidas klubikultuur ühele noorele mõjub, on täielikult individuaalne. Kui sattuda ööelus valedesse või toksilistesse ringkondadesse, siis võib see olla ka väga tume maailm. Kõik sõltub ikkagi endast ja sotsiaalsest ringkonnast lõpuks.