UNUSTATUD MEEDIUM ⟩ Nii nad tapsidki Teksti TV. Mille järgmisena?
2. september 2022, 11:27
Olete te kunagi mõelnud, et misjaoks on teleripuldil need neli kõrvuti asetsevat värvilist nuppu – punane, roheline, kollane ja sinine? Võib-olla olete neid isegi kasutanud ja teate, mis peitub väljendi «teletext» taga? Otsustasime toimetusega pisut nostalgitseda, kaevasime veidi arhiivis ning vestlesime targematega. Tulemus on teie ees.
Tehnoloogia kiire areng on tekitanud olukorra, mil alles paarkümmend aastat tagasi igapäevaselt kasutuses olnud tehnoloogia aegub niivõrd intensiivselt, et vajub totaalselt unustusse. Nõnda, et sellest ei tunne praktiliselt mitte keegi puudust. Iseenesest ei ole see tingimata halb – küllap on uus lihtsalt palju parem.
Täna ei kujuta me keegi enam ette elu ilma online-meediata. Üheksakümnendate lõpus hoo sisse saanud revolutsioon muutis meediamaastikku nõnda, et suuremad väljaanded on siiani otsimas tasakaalu kvaliteetse ajakirjanduse, klikilõksude, mõistliku kasumi ja meediatarbija valuläve vahel. Ometi leiutati online-meedia sisuliselt juba 25 aastat enne online-meedia leiutamist ning see jõudis lugejani teleteksti kujul.
Eestis Teksti TV nime kandnud, kuid mujal teletekstiks kutsutud nähtuse lõi loodi seitsmekümnendate alguses Inglismaal sealne rahvusringhääling BBC. Sisuliselt oli tegemist ühes analoog-telepildiga läbi õhu või kaabli levinud paralleelsignaaliga, mille vastava võimekusega teler uudistemagasiniks muundas. Ehk siis kusagil telekanali kontoris oli klassikaline uudistetoimetus, kes lisaks oma senisele tavapärasele tööle hakkas praeguses mõttes küllaltki keeruliste masinate abil varem tele- ja raadiouudistesse läinud materjale algeliselt kujundatud tekstidena telekatesse saatma.
Inglased olid loodu üle uhked – nähtus mõjus tollal umbes sama revolutsioonilisena, kui üheksakümnendate lõppu jäänud online-uudisteportaalide plahvatus. Uudised jõudsid inimesteni senisest operatiivsemalt ning seniajani peamiselt paberlehest, lineaartelevisioonist või raadiost uudiseid tarbinud rahvas sai korraga hakata teleripuldi abil ise surfama. Ajal, kui personaalarvutitest ei osatud veel undki näha, võisid britid mõnuga umbes paarisaja leheküljeni ulatunud Ceefaxi (tuletis väljendist seeing facts) nimelises keskkonnas ringi kablutada ja endale meelepärast sisu tarbida.
Tõsi, see paarsada lehekülge mingi kolossaalne sisuline kirevus just ei olnud, kuid olulisemad uudistekategooriad, ilma- ja börsiinfo sai sealt küllaltki operatiivselt kätte. Ka telekava ja subtiitrid. Enamat tehnoloogia ei võimaldanud, kuna suurema arvu lehekülgede korral (maksimaalselt võis nende koguarv olla 999) muutus ekraanil kujutatava vahetamisel tekkinud viivitus selle algusaegadel liiga suureks. Tõele au andes ei olnud ka tollased telerid taolise signaali vastu võtmiseks valmis, mistõttu tuli teenuse jaoks eraldi seadmed hankida.
Süsteemis kuvatava info operatiivsus rõõmustas väga eriti seda osa publikust, kellele oli oluline silma peal hoida spordi- ja ennustusvõistlustel. Nii leidsid õige pea nii brittide kui tegelikult ka neile järgnenud soomlaste teleteksti kataloogis oma koha hobuste võiduajamised, jalgpall ja palju muud. Üsna pea hakati sinna müüma ka reklaami. Erilist loovust nõudis sealjuures keskkonna piiratuse oludes nende graafiline kujutamine.
Brittide rahvusringhäälingule järgnesid kiiresti sealsed eraettevõtjad. Nii arendas oma süsteemi õige pea välja ORACLE ning Post Office Telecommunications tõi turule Presteli nime (tuletis sõnadest press telephone) kandnud lahenduse. Kui viimasel oli hiilgeajal umbes 90 000 tellijat/kasutajat, siis teleteksti kogukasutajate arv küündis aastal 1982 juba ligi kahe miljoni vastava võimekusega seadmeni. Sama kümnendi keskpaigaks olid juba praktiliselt kõik Euroopas müüdud telerid omandanud vastava võimekuse. Enamasti küll nii, et telerile tuli miskine eraldi mikroskeemi moodi väike jubin külge pista. Veel üks kümnend ning teletekst oli muutunud telerite standardseks lisaks.
Kuigi tehnoloogia peamiseks levikualaks võib pidada Euroopat, võeti see siiski kasutusele üle maailma. Ka USAs. Nii arendasid CBS ja NBC 1984. aastal välja oma standardi, mis oli oluliselt parema graafikaga kui Euroopa oma, kuid eeldas ka spetsiaalse vastuvõtja olemasolu, mis oli jälle oluliselt kallim, kui Euroopas kasutusel olnu. Samas 2001. aasta kaksitornide rünnaku ajal, mil teletekst mõned aastad praktiliselt kõikides uutes telerites juba n-ö tehase poolt sees oli, kujunes see äärmiselt oluliseks ja ka usaldusväärseks infokanaliks. Alles alustanud online-kanalid ei pidanud suurele hulgale päringutele lihtsalt vastu.
Kuigi Eestis hakkasid esimesed hääled lahenduse kasutusele võtmiseks kõlama juba sovetiaja lõpus, jõudis tehnoloogia selle tegelike võimalustega Maarjamaa laiemate massideni oluliselt hiljem, ajal, kui selle lõpp juba silmapiiril terendas.
/nginx/o/2022/09/01/14802226t1h3408.jpg)
Oktoobris 1988 alustasid ENSV Tele-Raadiokomitee koos ENSV Sideministeeriumiga «kodeerimata telesignaaliga teleteksti katsesaateid». See tähendas, et ise lugemismaterjalis valikuid teha ei saanud, 10 mintsa enne kell 15 alanud õhtust programmi lasti eetrisse ports teksti kujul uudiseid. Põhjuseid on toimetuse kasutada olevate materjalide põhjal hetkel raske täpsustada, kuid võib oletada, et peamist rolli mängis edastamiseks vajaliku tehnika puudumine siinpool raudset eesriiet. Ja ilmselt poleks ka kodudes olnud praktiliselt mitte kellelgi võimalik signaali vastu võtta.
Regulaarse teleteksti saatmisega kodudesse alustati Eestis 10. jaanuaril 1992. Käivitajaks ei olnud aga mitte ETV, vaid OÜ Telirad, mida juhtis Rein Harjo. Paar aastat hiljem läks teenus üle ETV haldusalasse, kus üheksakümnendate lõpus otsustati see rahapuudusel sulgeda.
Kaksiktornide ründamise järel hakkasid aga taas kõlama hääled, et vaja oleks infokanalit, mille kaudu kiirelt usaldusväärset infot jagada. Eriti just kriisiolukorras, kuna telesignaal (ja ühes sellega sagedused, milliste kanda teletekst) levisid üsna lollikindlalt üle terve maa. ERR võttis eesmärgiks oma online-uudisteportaali rajamise, lisaks tunti huvi ka teleteksti vastu. Nii läkski, et Ants Vill, määratuna teleteksti peatoimetaja ja interneti-TV projektijuhi ametikohale, siirdus Soome kolleegide juurde nende süsteemidega tutvuma.
Info käes, otsustati kõigepealt püsti panna Teksti TV ning selle kõrvale paralleelselt ka veebiportaal, kus lisaks tekstimaterjalile avaldati ka AK-uudistest pärit klippe. Kuigi klippide avaldamine eeldas kõigepealt videokasseti dekooderisse sisse mängimist ning seejärel tekstide lisamist ja muud taolist järeltöötlust, mis võib TikToki aja inimesel silme eest kergelt mustaks võtta, polnud Teksti TV sisu loomine enam nii spetsiifiline kui seitsmekümnendate Inglismaal. ERRi süsteem võimaldas olemasoleva materjali paralleelselt spetsiaalsesse vormi sisestada, mille järel liikus see väljastusosakonna spetsiaalsesse masinasse, mis omakorda selle spetsiaalse sageduse kaudu juba kodudesse saatis.
Kuigi meedium leidis oma tänulikud lugejad (teleteksti edastas vaatajateni samal ajal ka TV3) ning selle raamidesse arenes ka arvestatav reklaamiturg, otsustas rahvusringhäälingu juhtkond 2010. aasta alguses teenuselt juhtme välja tõmmata. Tolle aasta kasutajauuringud näitasid, et vähemalt korra nädalas kasutas teenust veel vaid 6 protsenti telerivaatajatest ning suur osa nendest pelgalt telekava või kellaaja vaatamiseks.
Teksti TV raamides käinud äri ilmselt värvikamaks illustratsiooniks sai TeleJazzi nimelise ettevõtte vahendusel avaldatud tasulised SMSid. Nii näiteks võis iga suvaline jorss ETV lainepikkusel kuulutada, et otsib saledat ja rinnakat armukest, või mõni õrnema sugupoole esindaja piisava sponsorluse eest minetti pakkuda.
Eestlased lõpetasid Teksti TV näitamise 1. juulil 2010, britid panid seoses Põhja-Iirimaa üleminekuga digitelevisioonile oma Ceefaxi kinni 23. oktoobril 2012. Soomlaste YLE edastab seda tänaseni. Teleteksti graafiline esteetika on kujunenud aga omamoodi subkultuuriks. Kasinate pikslite ja värvide abil luuakse kunsti ning teatud ringkonnad vahendavad teletekstile sarnastes piiratud võimalustega keskkondades seniajani infot näiteks pidude kohta.