T, 27.09.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Haridussüsteem on suurejooneline püramiidskeem
Foto: KAMILLA SELINA LEPIK / Sakala / Ypsilon
Y-437
, Kaasautor
Haridussüsteem on suurejooneline püramiidskeem
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Tundub, et haridussüsteemi kleepuvatest kombitsatest ei ole võimalik kellelgi mitte kunagi lahti rebida. Kui ühel hetkel hakkabki tunduma, et korras – mu lõputuna näinud ettevalmistusperiood on läbi, olen täiskasvanu ja elan mingit päris elu, ilmutab too inimühiskonna suurejoonelisim püramiidskeem end taas ning vanad haavad kistakse halastamatult lahti.

Pruugib vaid arbuusil müügiletil magusaks minna, kui juba ilmuvad sinna samasse kõrvale koolitarvete kuhilad. Segu multikakangelastest, hirmutavruudulisest vihikumustrist, plastiliinihaisust ja kilekaanekrudinast. Paar nädalat veel ning juba on ilusad ja mahlased arbuusid nõmekollasteks mandariinideks kuivanud. Ränk signaal kõigile. Nii neile, kellel haridussüsteem veel värskelt meeles ja lihasmälus, kui neile, kes juba unustama hakanud ning päriselulise lapsevanemate rolli pahaaimamatult kukile võtnud.

Augusti lõpu lihasmälu on midagi sarnast sinise esmaspäeva efektile. Enamuse pohmakast moodustab laias laastus vedelikupuudus. Ärkad hommikul ning kõik peo käigus ette ära tarbitud ressursid ühes vedelikuga tuleb tasapisi organismile tagasi anda. Igaüks, kes kõvasti pidu on pannud, teab seda tunnet. Ja kui siis ühel hetkel näiteks unustad piisavalt vedelikku tarbida, isegi kui sa alkoholi tarbinud ei ole, ärkad sa hommikul ja tunned, et nagu pohmakas oleks. Tegelt ju ei ole, on vedelikupuudus, kuid ihu ja aju liigitavad selle pikema jututa pohmakalaadseks ehk siniseks hommikuks.

Umbes sama lugu on augusti lõpuga. Isegi kui sul juba aastaid pole kooliga mingit pistmist olnud, sunnib suve lõpp ja tema kaubanduskeskuste koolitarvetevirnad sind kuidagi küüru ja panevad peast läbi laskma kõiki neid ängistavaid muremõtteid, millistel ratsionaalset põhjust iseenest ju polegi.

Aga kust see tuleb? Millal ja kus läheb asi niimoodi viltu, et see ebameeldivaks muutub? Mäletan, et põhikoolis oli suve lõpp alati millegi uue ja põneva algus – uued klassikaaslased ja põnevamad õpikud. Uued ainedki. Näiteks keemiat ootasin ma omal ajal väga. Ometi läks nii, et kui too pensionieelikust tädi septembriga võidukalt ühele poole sai, oli enamus mu klassikaaslastest teinud alateadvuses otsuse ülejäänud elu reaalainetest suure kaarega mööda käia.

Teile antakse, võtke vastu! Pidage vastu ja teid saadab edu! Saate edukaks, hakkate hästi teenima! A kui ma ei taha olla edukas? Koolis olid just need edukate võsukesed need kõige suuremad tillid, kelle naljade üle kõik naersid, kuid sisimas vihkasid.

Ja miks on nii, et enamusel nendest üksikutest kooliaja (õpetaja silmis) edukamatest keemikutest ei olegi selle tublidusega täidetud tassikesega teha muud, kui hakata keemiaõpetajaks? See raamides nohisenud tublike ei sobi mitte rakubioloogiks, vaid läheb kampaania korras mingisse programmi, õpib õpetajaks ja on juba mõne aasta pärast võidukas-häbelikult klassi ees. Kui see ei ole püramiidskeem, siis mis on?

Kusjuures sama on nendega, kes humanitaariasse hirmutati – neist saavad lihtsalt eesti keele ja muusikaõpetajad. Kui oled veel tublim, hakkad juba ülikoolis loenguid andma. Tundub, et need, kellest saavad päriselt olulised muusikud või keeleuuendajad, saavad selleks mitte tänu koolile, vaid hoolimata sellest. Ja see süsteem ei väsi! See süsteem püstitab arengudokumentidesse regulaarselt uusi eesmärke, teatab kõuehääle saatel uutest täitmata ametikohtade rekorditest ning palgavaesusest.

Mida teeb noor õpetajaks õppinud inimene, kui talle piisavalt toetavat keskkonda ei pakuta? Põleb läbi. Kui veab, pääseb erasektorisse minema. Kui ei, õpib kraadi või paar juurde ja hakkab näiteks sotsiaaltöötajaks või mingiks KOV-valdkonna keskjuhiks. Või siis lapsevanemaks. Viimane polegi nii halb väljavaade, sest parimas eas kolme lapse kiirelt hankimine tagab riikliku toimetuleku lastetoetuste näol ja siis on aega pisut ringi vaadata. Kas taaskord pisut õppida või pühenduda lihtsalt perele, sest väikesed lapsed on ilus aeg.

Kauaks aga seda rõõmu pole, sest üsna vääramatult potsatab vanima võsukese sobivasse ikka saamisel juba taastuma hakanud noore pedagoogi postkasti kunagiselt kolleegilt rõõmsa hei-heiga algav kiri, milles too teatab reipalt, et nüüd oleks vaja poodi kobida ning osta umbes 64 ühikut pikk väga spetsiifiline nimekiri arbuusileti kõrvale kuhjatud pasast. Värviline kartong, akvarelliplokid, värvide segamisalus, purunematu veetops, kamm jne.

Süsteem ei unusta. Süsteemis on kõik arvel. Sel õppeaastal 158 000 õpilast ning 70 000 kutseõppurit ja tudengit. Süsteemi sõduritest ja lapsevanematest rääkimata...

Märksõnad
Tagasi üles