No tere, armas ema. Tead, ma ei tulnud sind õpetama. Sinu arvamus, et mina tulin sind õpetama, on äärmiselt egotsentriline. Et siis sina oled endiselt maailma naba? Kusjuures, ei tulnud ma ka oma isa õpetama. Vanemat venda kah mitte. Isegi oma kassi ei tulnud... Võta näpust. Lihtsalt lampi tulin.
Kontrastikartus võiks nüüd ajutiselt puhata. Ära tunne ennast süüdi. Et sa ei suuda minult enam «õpet» vastu võtta. Vaata, meie rollid vahetusid, kui olin noor ning pidin oma isa sinu eest kantseldama. Sest kui mina ei oleks seda teinud, oleksid tagajärjed mulle endale olnud hullemad. Ema.
Aga pole hullu. Vähemalt sain isaga lähedasemaks. Kuidas muidu oleksin saanud teda õpetada, eks? Hah. No kuidas muidu ma ometi oleksin saanud oma isa õpetada, kui talle endale lapsevanemaks olles? Tõesti ei oska öelda.
Kallis sõber, ei tulnud mina mitte ka sind õpetama. Kujutad sa pilti, sina mind ka mitte. Niisama tulime tegelikult. Et olla koos ja värki ning et koos vestelda ja tunnetada (eesti keelde on hädasti vaja juurde asendusi sõnadele «ja» ja «ning», selline 1-1-2-1-2-1 sättimine käib õudselt pinda), mitte koju minnes ja iseenestele šarlatanide sloganeid korrutades teineteist salamisi pekki saata. Ma ei taha sinult mitte midagi õppida, armas sõber. Ma tahtsin tegelikult alati ainult aidata, olla aidatud ja tšillida. Vsjoo.
See teie karmakultus ajab niivõrd segadusse. Pigem niivärd.
Tööandja, no vot sulle tulin ma nii üht kui teist õpetama. Tegelikult pigem üht. Ära anna tööd, kui endal pole kogemust all ning sa hakkad teenima oma töötajate pealt. See lihtsalt pole moraalne. See on üks asi, mis mind inimolemuse asjus äärmiselt segadusse ajab. «Tegele ettevõtlusega», «algata äri», «kle, sa võiks oma meediaväljaande teha». No ei. Ma ei ole kompetentne. Ning see valdkond tähendab mu jaoks liiga palju. Põhimõtteliselt kõike.