EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Ma ei ole tulnud sind õpetama
No tere, armas ema. Tead, ma ei tulnud sind õpetama. Sinu arvamus, et mina tulin sind õpetama, on äärmiselt egotsentriline. Et siis sina oled endiselt maailma naba? Kusjuures, ei tulnud ma ka oma isa õpetama. Vanemat venda kah mitte. Isegi oma kassi ei tulnud... Võta näpust. Lihtsalt lampi tulin.
Kontrastikartus võiks nüüd ajutiselt puhata. Ära tunne ennast süüdi. Et sa ei suuda minult enam «õpet» vastu võtta. Vaata, meie rollid vahetusid, kui olin noor ning pidin oma isa sinu eest kantseldama. Sest kui mina ei oleks seda teinud, oleksid tagajärjed mulle endale olnud hullemad. Ema.
Aga pole hullu. Vähemalt sain isaga lähedasemaks. Kuidas muidu oleksin saanud teda õpetada, eks? Hah. No kuidas muidu ma ometi oleksin saanud oma isa õpetada, kui talle endale lapsevanemaks olles? Tõesti ei oska öelda.
Kallis sõber, ei tulnud mina mitte ka sind õpetama. Kujutad sa pilti, sina mind ka mitte. Niisama tulime tegelikult. Et olla koos ja värki ning et koos vestelda ja tunnetada (eesti keelde on hädasti vaja juurde asendusi sõnadele «ja» ja «ning», selline 1-1-2-1-2-1 sättimine käib õudselt pinda), mitte koju minnes ja iseenestele šarlatanide sloganeid korrutades teineteist salamisi pekki saata. Ma ei taha sinult mitte midagi õppida, armas sõber. Ma tahtsin tegelikult alati ainult aidata, olla aidatud ja tšillida. Vsjoo.
See teie karmakultus ajab niivõrd segadusse. Pigem niivärd.
Tööandja, no vot sulle tulin ma nii üht kui teist õpetama. Tegelikult pigem üht. Ära anna tööd, kui endal pole kogemust all ning sa hakkad teenima oma töötajate pealt. See lihtsalt pole moraalne. See on üks asi, mis mind inimolemuse asjus äärmiselt segadusse ajab. «Tegele ettevõtlusega», «algata äri», «kle, sa võiks oma meediaväljaande teha». No ei. Ma ei ole kompetentne. Ning see valdkond tähendab mu jaoks liiga palju. Põhimõtteliselt kõike.
Aga eks õpetatud on ikka. Õpetatud palka välja maksma ja õpetatud söögipausidesse tõsiselt suhtuma.
Kellele ma sain siis mida õpetama tulla. Mis muud funktsiooni mul olla saab. Keegi ju vajab õpet kusagil. Kuidas ma ta ometi üles leian... Hah! Meelde tuli.
No kui te varem ei uskunud, siis mu endised noormehed võivad kinnitada, et neid mina nüüd küll kohe kindlasti õpetama tulin. Ma võin täiesti veendunult väita, et pärast suhet minuga on nad palju paremad ja avatumad inimesed. Me õppisime üksteiselt väga palju. Me õppisime, kuidas saab psühhiaatriliste seisundite kaudu teineteise süütunnet hullumiseni süvendada, ja teate, see oleks mulle töövestlustel väga palju kasuks tulnud. Oleks ma ometi ainult varem õpet võtnud.
Keda siis veel õpetada. Oma korteriomanikku! Õpetamisel. Sain kohe kõnes aru, et tegemist on väikekodanlasega. See, kuidas ise jäi ajahätta, ning siis, kui ma kodulinnast kolimas olin ning hiljaks jäin, ütles, et «kle, aga äkki mõne tunni pärast». Mõne tunni pärast? Sa tead, et ma kolin, ning sa pole idioot. Kolimisega kaasnevad asjad. Ja mul on kass. Ehk siis, tüüp üritas panna mind leppima väga vale olukorraga. Ta oleks võinud olla minuga aus ning tunnistada, et tööl kiire ja mingid asjad läksid pekki. Miks sa selle asemel üritad mind ära rääkida oma asjadega ning kolimisest stressis kassiga ning emaga õue jääma mitmeks tunniks? Mul ei ole su pakutud lahenduse ega sinu vastu austust, kui enne proovisid mulle maha ärida konkreetset jama. Mõistad?
Küsisin pärast seda temalt, kas tohin korteris savu tõmmata. Ta ütles ei ja et võimalik tuleoht ning hais jääb tuppa. Heh, sa juba näitasid mulle, kes sa oled. Ma suitsetan su korteris, sest sa olid minuga ebaaus enne mind. Mõistad? Õpetatud. Pluss, kus on mu suitsuandur? Mida sa millega võrdled? Ma olen ohtlik, jah? Ma mõtlen isegi siis, kui sa arvad, et mul pole enam millega mõelda.
Kellelt veel õppida. Või keda õpetada? Ma ei suuda ega taha seda kõike enam tolles labases stiilis enam jätkata. Ilmselgelt me ei ole keegi tulnud kelleltki midagi õppima. See kas toimub või ei.
Elada oma elu arvates, et iga järgmine inimene, kellega kohtud, on sinu jutu jätk või toetav karakter, on totaalne hullumeelsus.