T, 27.09.2022
KAINE SEPTEMBER ⟩ Kas «Kainem ja tervem Eesti» jõi 8 669 822 eurot lihtsalt maha?
Foto: @tweetmargna
Y-69
, Kaasautor
Kas «Kainem ja tervem Eesti» jõi 8 669 822 eurot lihtsalt maha?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Alkohol on kultuuri osa. Nii nad ütlevad. Siis peaksid alkoholiprobleemid ja sellealane teavitustöö niiviisi võttes ka kultuuriministeeriumi lahendada olema. Siis võiks meil ajaloo ja maanteemuuseumi kõrval ka alkoholimuuseum olla. Kui selline õigel ajal loodud oleks, võiksime kõik koos seal Valdo Pandi kobrutavat maksa uurida. Seal võiks olla külastajatele läbimiseks avatud Raimond Kaugveri ja Ardi Liivese koju roomamise takistusrajad, inimene võiks saada jalga proovida alkohooliku täiskustud pükse, istuda autosimulaatoris purjus Maire Aunaste, Peeter Oja või – veel hullem – umbjoobes Marko Asmeri kõrval.

Kindlasti võiks külastaja alkoholimuuseumis saada kainestusmaja kogemuse. Ta võiks saada seal lavastatud ülekuulamise olukorras, kus ta on eelmisel õhtul joobeseisundis rooli istudes inimese surnuks sõitnud. Kui alkohol on kultuuri osa, siis on seda ka alkoholiprobleemid. Või on asjad sedapidi, et alkohol on kultuuri osa, aga alkoholism ei ole, kuna, nagu on öeldud, alkohol on tarkade inimeste jook, aga alkoholism lollide inimeste saatus?

Seega olid Valdo Pant, Raimond Kaugver ja Ardi Liives rumalad inimesed? Täis peaga rooli istunud Maire Aunaste ja Peeter Oja on seda siiani? Seega on Indrek Tarand loll? Tundub kahtlane. Alkohol ei ole tarkade ega lollide jook, alkohol on paras sitt, mõnel tuleb sellega asjatamine lihtsalt veidi paremini välja kui teisel.

Alkoholiteemale juhtis taas tähelepanu järjekordne TAI alkoholiennetuse kampaania «Septembris ei joo», mis kutsub inimesi seegi kord septembrikuus alkoholist pausi pidama ning toob fookusesse väärtused ja hoiakud, mis aitavad kampaania korraldajate sõnul inimestel targemaid valikuid teha ja oma ellu seeläbi suuremat rahulolu ning heaolutunnet luua. «Septembris ei joo» sihtgrupina esitatakse mehi ja naisi vanuses 20–45, kelle elustiili juurde kuulub harjumus alkoholi tarvitada.

«Septembris ei joo» on läbi aastate kahetisi tundeid tekitanud. Milleks kampaania inimestele, kel on lihtsalt harjumus alkoholi tarvitada, mitte sõltuvus, mille tagajärjel eelmisel aastal pea 700 Eestimaa inimest elu kaotas? Milleks lahendada probleeme inimestel, kel neid ei ole? Tundub mõttetu.

Täna ei tundu mõttetu, üldsegi mitte, kuu alkoholita on selleks jõukohasele inimesele hea ja tervistav kogemus, seda võib võtta kui väljakutset enese proovile panemiseks. See võib olla kellelegi heaks avastuseks, et elu ilma alkoholita on täiesti võimalik ja anda indu edasi elamaks niimoodi, et alkoholisõltuvus ei saa tema puhul võimalust välja kujuneda. Sest juba väljakujunenud alkoholismi puhul on inimese edasised valikud väga piiratud.

Aastal 2014 ilmus alkoholipoliitika roheline raamat, milles sisalduvate eesmärkidena määratleti nii alkoholi kogutarbimise kui liigtarvitamise vähendamist, turvalise keskkonna tagamist, niisamuti alkoholist tingitud kuritegevuse, sotsiaalsete probleemide ja tervisekahjude vähendamist. Aastal 2014 nähti eesmärkidena, et alkoholi tarbimine saab meil olema alla kaheksa liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas, alkoholi esmatarvitamise iga tõuseb, alkoholi tarvitanud ning purjus noorte osakaal langeb, niisamuti alustab langemist alkoholist tingitud vigastuste ja vigastussurmade arv.

Täna on aastanumbriks 2022. Eelmisel, 2021. aastal joodi Eestis 11,5 liitrit puhast alkoholi täiskasvanud inimese kohta ja oma elu alkoholist tingitud surma läbi kaotas 695 inimest. 700 kultuurisurma aastas, leppige. Aasta varem oli see number 619. Samuti pole langenud purjus noorte osakaal, ega alkoholist tingitud vigastuste ja vigastussurmade arv. Alates 2018. aastast on meestel alkoholist tingitud suremus suurenenud 11 protsenti, naistel alates 2017. aastast 13 protsenti aastas.

Seega mitte midagi? Kaheksa aastat rohelist raamatut ja olukord on hullem kui kunagi varem? Järgmisel aastal lõpeb 2015 alustanud Euroopa Sotsiaalfondi 8 669 822 eurose toetusega programm «Kainem ja tervem eesti» ning Eesti on aastal 2022 rohkem juua täis kui eales varem. Mida nende 8 669 822 euroga siis tehtud sai? Need joodi ka lihtsalt maha või?

Alkoinfo.ee ütleb, et alates 2016. aastast on võimalik saada alkoholitarvitamise häire ravi spetsiaalsetes ravikeskustes, millede spetsialistid pakuvad terviklikult läbimõeldud ja patsiendi vajadustega ning eelistustega arvestavat ravi. Statistika näitab, et tegemist on umbluuga, kuna seda ravi kas ei kasutata või see lihtsalt ei toimi. Kahtlust ravi pädevuse kohta lisab see, et alkoinfo.ee lehel nimetatakse alkoholisõltuvust harjumuseks ja räägitakse väljakujunenud alkoholismi puhul joomise vähendamise võimalusest madala riskiga alkoholitarvitamise piiridesse. Väärväited mõlemad.

Miks võitlus alkoholismiga kaotusega lepib?

Alkohol on depressant, mida inimesed vastupidiselt, antidepressandina kasutavad. Kuna alkohol tõstab organismi dopamiinisisaldust, tekib sõltuvus eelkõige neil, kelle aju toodab loomupäraselt väiksemas koguses dopamiini. Seega on teadusklikult tõestatud, et alkoholi puhul ei ründa sõltuvus ainult lolle inimesi. Dopamiin on neurotransmitter, mis tekitab stiimuli peale õnnetunnet, rahulolu ning reguleerib inimese motivatsioonitaset. Loomupäraselt madalama dopamiinitasemega inimeste aju reageerib alkoholist tingitud dopamiini vabanemisele oluliselt positiivsemalt ja nõudlikumalt kui inimestel, kel ajus dopamiin muul moel suuremas koguses vabaneb.

Seega mõjub alkohol osadele meist, näiteks ATH ehk aktiivsus ja tähelepanuhäirega inimestele, tarvitamise alguses ravimina, mis tõstab momendiga dopamiinitaset, ergutab ja lõõgastab korraga, annab enesekindlust ning meeleolu. Ning alles hiljem alkoholismi välja kujunedes asub selle tarvitajat järk-järgult hävitama.

Kui nüüd võrrelda alkoholi ja arstilt saadavate antidepressantide mõjusid, siis on esimese kättesaadavus ja mõju kohene, teise puhul tuleb perearsti poole pöörduda, võib-olla paar kuud enesele sobiva antidepressandi leidmiseks neid testida, siis kannatada ära paarinädalane tagasilanguseperiood, mida antidepressandid tihtipeale põhjustavad... Suur osa inimestest keeravad enne pudelilt korgi maha, kui lepivad sellega, et tänane depressioon leiab leevendust alles poole aasta pärast.

Ette kaotatud võitlus

Loomulikult aitaks alkoholiprobleemi leevendamisele kaasa stressivabam ühiskond, inimeste parem hariduslik ja majanduslik eluks ettevalmistus, aga sellist ühiskonda sõrmenipsuga ei tee. Ja nii ongi kogu alkoholivastane võitlus piirdunud teavitustööga alkoholi kahjulikkuse kohta, alkoholireklaamide keelustamise ning alkoholi kättesaadavuse piiramisega. Need meetmed töötavad ennetavatena nende puhul, kes pole alkoholisõltuvusse langenud. Need, kes on, teavad alkoholi kahjulikkusest niigi, nende vajadus ei vaja lisareklaamimist ja need inimesed varustavad endid perioodideks, mil alkoholi kättesaadavus on piiratud, hoolikalt ette. Maapiirkondades on võimalik kaubandusvälistel kellaaegadel hõlpsasti ka salaalkoholi soetada, linnades on öösitigi küllalt kohti, kust vajalik kogus alkoholi kätte saada, kõrtsidest kasiinodeni välja.

Reaalset kasu alkohoolikute seisundi parandamiseks on võõrutuskliinikutest, mis pakuvad sõltlastele abi joomasööstude katkestamise ja võõrutusnähtude leevendamisega, niisamuti psühhiaatri- ja psühholoogiteenustega. Alkoholismi raviga on niimoodi, et kohad, kus seda ravida, on tänu Euroopa Liidu rahadele olemas, aga alkoholismi ravi neis ei toimu, kuna alkoholism ei ole kuidagipidi ravitav. Kes vaidleb, vaadaku statistikat – 700 laipa aastal 2021. Niisama palju ja veidi peale tuleb ka sel aastal, võrdlusena: seda on kordades rohkem kui liiklussurmasid, mida oli 2021. aastal 55 inimest.

Alkohol on kultuuri osa?

Kui nii, siis on ka alkoholism seda, niisamuti alkoholist tingitud surmad ja õnnetusjuhtumid. Milleks küsida Euroopa Liidust üle 8 miljoni euro ja üritada selle abil endid oma kultuurist välja ravida? Või oleks aeg alkoholi osa endi kultuuripildis tasapisi vähendama asuda, eesmärgiga see ühel päeval üldse välja lülitada? Et ühel päeval olla ühiskond, kes ei joo?

Mingi osa ühiskonnast ei joo niikuinii. Mingi osa alkohoolikutest samuti mitte, näiteks Anonüümsed Alkohoolikud, kes muude ravivõimaluste puudumisel üksteisele toeks olles elus, töövõimelised ja kained püsivad. Niisamuti on neid, kes endid Tallinnas tegutseva Libertase pakutava «Minnesota» programmi toel alkoholi tarvitamisest eemale on saanud.

«Minnesota» pole iseenestest muud kui Anonüümsete Alkohoolikute pealt virutatud tasuta 12 sammu programm, mille eest «Minnesota» sildi all raha küsitakse, aga noh, märksa odavam tuleb see siiski, kui alkoholi nahka läinud elu. Need on paar toimivat võimalust, kõigini info nendest ei jõua, kõigi peal sellised tugigrupid ka ei toimi, mis kajastub jällegi statistikas.

Aga praegu on september ja septembris ei joo. Väärt mõte, joomine ongi nii vanakooli asi. Tegelikult ei joonud ka augustis ja juulis. Ja näis, võib-olla joppab veel oktoobris ka.

Tagasi üles