TRANSGRESSIIVNE KIRJANDUS ⟩ Islami müstik Rumi kirjutas luuletuse eeslist ja toatüdrukust ja see on okei
2. september 2022, 13:16
Pühadus ja vagadus on (post)protestantlikus eurotsentrilises teadvuses seatud kõrvuti justkui oleks tegemist sünonüümidega, ent minu süvausklik mõistus tõrgub seda tegemast – püha tegevus ei ole ilmtingimata vaga tegevus ja vastupidi. Püha ja pühadus on midagi võimast, tavalisest ja argisest eristuv ebaharilik, teadvust kirgastav seisund või olukord, tihti isegi mitte rõõmu ja naudingut pakkuv, vaid õudu ja piinutoov. Vaga ja vagadus on seevastu madalsageduslik sumin, reeglites ja normides ringi luusiv olelus, mis ammutab jõudu eelkõige enesedistsipliinist, ning miski, mis valmistab adepti ette pühaks transgressiooniks.
Michael Muhammad Knight alustab oma raamatut «William S. Burroughs vs. The Qur'an» [1] looga, kuidas ta loeb avalikel esinemistel tihti 13. sajandi Pärsia sufipoeedi Rumi ühte luuletust tema «Matnavi-je Masnavi» kogumikust. Knight jätab meelega enne esinemist mainimata, et tegemist on Rumi ja mitte tema enda looduga. Sügavama mulje jätmiseks olen otsustanud selle inglise keelest eesti keelde tõlkida [2] ning anda lugejale võimaluse seda mitte ümberjutustatult vaid täismahus kogeda:
PUDELKÕRVITSAST ÄÄRIKU VALMISTAMISE TÄHTSUS
Elas kord teenijatüdruk,
kes nutikalt oli õpetanud eesli
mehe teenuseid täitma.
Pudelkõrvitsast
oli ta nikerdanud äärikuga jubina,
et sobitada see eesli sugutile,
et takistada eeslit liiga sügavale minemast.
Teenijatüdruk oli selle meisterdanud täpselt nii,
et tooks mõnu see talle ja nautis ta ääretult seda
olukorda, nii tihti kui võimalik!
Teenijatüdruk õitses, kuid eesel oli
veidike kõhn ja kurnatud olemisega.
Emand asja asus uurima. Üks päev
läbi ukseprao ta piilus
ning nägi looma imelist liiget
ja teenijatüdruku naudingut
eesli all siruli olles.
Ei öelnud ta midagi. Hiljem uksele ta koputas
ja teenijanna välja asjaajamisele kutsus,
saatis täitma pikka ja keerulist ülesannet.
Ei lasku ma siinkohal üksikasjadesse.
Ent teenijatüdruk teadis, mis toimub.
«Oh, mu emand,» mõtles ta endamisi,
«Te ei tohiks asjatundjat ära saata.
Kui asute tööle ilma täielike teadmisteta,
riskite oma eluga. Teie häbi Teid takistab
küsimast minult pudelkõrvitsa kohta, aga peate Te
kasutama seda eesliga ühinedes.
Seal on nipp, mida Te ei tea.»
Kuid oma ideest liiga vaimustuses oli emand,
et arvestada mistahes ohuga. Viis eesli ta tuppa
ja sulges ukse, mõeldes: «Kui läheduses pole kedagi,
võin mõnust ma kiljuda.»
Ta uimane oli
ootusärevusest, tema tupp hõõgumas
ja laulmas kui ööbik.
Ta tooli eesli alla seadis,
nagu oli näinud tegemas teenijatüdrukut. Ta jalad üles tõstis
ja eesli endasse tõmbas.
Emanda tuli veel rohkemgi süttis,
ja eesel kuulekalt aina enam surus, kui emand talt seda tungivalt nõudis,
surus läbi ja emanda soolestikku,
ja sõnagi lausumata too kooles.
Tool kukkus ühele poole,
ja tema teisele.
Tuba oli verega määritud.
Lugeja,
olete kunagi näinud kedagi suremas märtrina
eesli nimel? Pidage meeles, mida Koraan
räägib enda häbistamise piinast.
Ära ohverda oma elu enda loom-hingele [3]!
Surres sellesse, mida see sind tegema sunnib,
oled täpselt nagu see naine põrandal.
Ta on mõõdutundetuse peegelpilt.
Pea teda meeles,
ja ole mõõdukas.
Teenijatüdruk naaseb ja sõnab: «Jah, nägite Te
minu naudingut, aga ei näinud äärikust kõrvitsat,
mis seadis sellele piiri. Te avasite
oma poe, enne kui meister
õpetas Teile seda kunsti.»
Enamus mitte-moslemeid teab Rumit kui toredat värsiseppa, sündsat luulemeest, kelle sügavamõttelised aformismid sobivad ideaalselt sotsiaalmeedias levivatele eimidagiütlevate piltidega postritele (vt allolevat näidet). Rumi on läänemaailma neospirituaalses seltskonnas popp poiss, «...New Age Rumi who plays with energy crystals and dream catchers and chills with Buddha…» [4], nii popp, et paljud on isegi unustanud, et tegemist oli pruuni moslemimehega, turbani ja terroristi habemega mehega, kes ei kasutanud sõna 'jumal', vaid 'Allah' – ta on valgepesust läbi käinud ja mingi moment olid isegi kõlakad, et DiCaprio pannakse teda eluloofilmis mängima. Enamus moslemeid teab Rumit kui andekat poeeti, sündsat sufit, kelle kuueköitelist luulekogumikku «Matnavi-je Masnavi’t» ehk «Vaimsed paarid» kutsutakse «pärsiakeelseks Koraaniks» ja kes kirjutas järgnevad sõnad: «I am the servant of the Qur’an as long as I have life; I am the dust on the path of Muhammad, the Chosen One.» [5]
Michael Muhammad Knight, mitmes varasemas Ypsiloni artiklis mainitud USA kirjanik, on tuntud isemõtleja, kes oma kirjatöödega astub sageli kandadele – võimalik, et ta ei puudutagi maad ja kõnnibki ainult teiste kandadel – ja seetõttu on kuulajate esimene reaktsioon näha teda rõveda perverdina, kes selliseid nilbusi välja mõtleb. Ent tema jaoks on selle loo puhul tähtsamaks hoopiski muu kui sündsate moslemite ja vagade ilmalike vihkamise enda peale võtmine:
«There’s always at least one Muslim kid who comes up after my reading and thanks me for the Rumi, really thanks me like I had gone to the bottom of the ocean and rescued this treasure just for her. Not that these kids want to have sex with donkeys or even write about sex with donkeys. In fact, that’s the whole point: these poor confused ones with their little transgressions and doubts and strange ideas think that they’re such failures as Muslims and it breaks their hearts, but then immortal Rumi shows up with farm porn and puts things in perspective. Rumi’s donkey show detonates the chart against which they’ve measured themselves. Sometimes it’s the only thing that I can offer, but I do think it helps.»
William S. Burroughs VS. The Qur’an (2012)
Loomulikult võib sellest luuletuses näha kutset mõõdukusele «loomalikele/alamatele» ihadele allumisel, et terve eesli suguti on liiga palju ja pool on okei. Ent võibolla on olulisem teenijatüdruku lõppsõna, kus juttu tuleb meistrist ja temalt saadud teadmiste põhjal tegutsemisest. Tegemist on omamoodi allegooriaga sufimeistrile ja tema õpilasele, kuidas algaja adept ei ole veel võimeline mõistma elu keerukust ja selles oma usu järgimist, või siis veelgi kõikehõlmavalt inimese suutmatust saada osaks jumalikule kõiketeadmisele. Samas… mis saab olla olulisemat, kui pakkuda hingerahu elavale isikule, kelle ees seisavad vaid hallide habemetega suurkujud, üliinimesed, kes on aja jooksul puhastatud roppustest ja läbikukkumistest ning kes ei mõelnud/kirjutanud/teinud ju kunagi midagi ebasündsat? Elavatele suunatud kirjandus/tegevus on üllas ja seetõttu pakun ma lugejale enamat kui 13. sajandi loomaporri, ma pakun sulle teadmise, tarkuse ja mõistmise transgressioonist kui üldinimlikust käitumisest.
Transgressioon, transgressiivne, transgresseeruma, transgressor
Minu huvi transgressiooni vastu on seotud nii kehakesksete praktikate – kuidas transgressioon on põhjustatud kehapraktikatest ja kuidas see mõjutab meid kehaliselt – kui ka transgressiooni kultuurilise ja sotsiaalse raamistiku uurimisega, neid teemasid jõuab seekord vaid otsapidi puudutada. Alustuseks peaks hoopiski selgeks tegema sõna päritolu ja käitumusliku olemuse. Etümoloogiliselt on 'transgressioon' sõna, mis tuleneb kahest ladina sõnast trans ehk 'teispoolne' ja gredi ehk 'minema'. 'Transgressioon' on sõna, mida kasutatakse peamiselt millegi ebaseadusliku, patuse, kehtestatud reegleid ja norme rikkuva kirjeldamiseks, nagu kirjutab Madsen «Encylopedia of Critical Psychology» peatükis «Transgression»: «Transgression defined either in the legal, social, psychological, religious, or geological sense of the word refers in general to the process of an overstepping of a boundary» [7].
Sõna gredi kasutatakse ka sellistes sõnades nagu 'progress' ja 'regress', kus pro tähendab 'edasi' ja re 'tagasi'. Kui vaadelda 'progressi' valgustatud modernistlikust vaatenurgast, siis võib seda pidada millekski positiivseks ja väärtustatuks inimkogemuses. Tavaolukorras inimene ei peaks transgresseeruma, üle piiride minema, vaid olema lihtsalt 'progressiivne' – progressiks ehk edasiliikumiseks on piirid, reeglid ja piirangud, seatud narratiiv, mida inimene peab oma sotsiaal-kultuuriliste kontseptsioonide sees järgima. Ma nimetan seda evolutsionistlikuks narratiiviks, kus inimkond liigub enda sees vagalt edasi ja juba eos lubatud üleastumine näib olevat vaid normi mutatsioon. Konservatiivsest ja traditsionalistlikust vaatenurgast võib ka 'progressi' ennast näha transgressioonina, miski ületab status quo'd, ning igasugune üleastumine ise jääb transgressiooniks sõltumata progressiivsest/konservatiivsest kõrvutamisest.
Jättes kõrvale moraalse varjundi, transgressiooni patuse, häbitu ja jumalakartmatu iseloomu, on olemas ka üldine ettekujutus 'piiridest üleminekust', mis muudab transgressiivse käitumise veelgi laiemaks mõisteks, nagu kirjutab Kozielecki «The role of hubristic motivation in transgressive behavior» nimelises artiklis:
«Transgressive behavior covers every kind of purposive action that goes beyond the boundaries of the person’s past accomplishments. For one, such transgression may consist of expansive behavior, i.e., territorial expansion, broadening of freedom, or enhancement of power. For the other, it may involve creativity and innovation, as when people develop new technologies, launch a novel literary genre, or engage in selfcreation. This kind of behavior is ill-defined, it is burdened with risk and controlled by heuristic programs.» [8]
The role of hubristic motivation in transgressive behavior (1987)
Heuristika tähendab siin kontekstis õppimismeetodit, kus töö ja uurimise käigus leitakse iseseisvalt tänu kogemustele ja eksperimenteerimisele lahendusviise ja teadmisi. Võimalik, et just tänu heuristilisele meetodile peab Kozielecki transgressiooni võimsamaks kui lihtsalt kõrvalekaldumiseks normist, alates piiride ületamisest kuni ülendava käitumiseni, mis ajendab «people to transcend the bounds of their past accomplishments.» [9] Eelnevate saavutuste ületamise ehk siis transgressiooni jagab ta nelja erinevasse liiki:
- materiaalne transgressioon – territoriaalne laienemine sõja ja koloniseerimise kaudu, tarbimise suurendamine jne;
- sotsiaalne transgressioon – inimesed suurendamas kontrolli teiste üle, avardamas oma individuaalset vabadust, altruistliku käitumise võimendamine ja sotsiaalse muutuse esilekutsumine vähemuste poolt;
- sümbolistlik transgressioon – uute sümboolsete struktuuride loomine ja teadmiste avardamine, teaduse, kunsti ja tehnoloogia edendamine;
- enesetransgressioon – suunatud iseendale, suurendades eneseteadmist ja enesearengut. [10]
The role of hubristic motivation in transgressive behavior (1987)
Kolm esimest on meile kindlasti tuttavad ja võimalik, et isegi argised: materiaalne transgressioon sõja vormis on hetkel siinmail väga aktuaalne teema, ent transgressor on siin juhul pigem nimetatud agressoriks (sel teemal nimetuste andmine oleneb väga palju nimetuse andja spatsiaalsest ja eetilisest asukohast sõjatandril); sotsiaalne transgressioon on toimumas pidevalt, kuid ka seda võidakse nimetada teisiti (näiteks LGBT+ õiguseid ja nende eest seismist võidakse mõtestada propagandana ning mitte inimõiguste eest seismisena, sotsiaalsete punktide põhjal inimestele ühistranspordi kasutamise võimaldamine tundub aga pigem totalitaarse süsteemina); sümbolistlik transgressioon on eelnevatest veidike vähem laetud, teadus on ju tore ja progressiivne, uued leiutised kergendavad elu jne, kuid ka siin võib tekkida vastuolulisi tundeid ja olukordi (näiteks AI-ga seonduvad moraalsed ja eetilised küsimused, tehnoloogia mõjud inimestele ja loodusele või siis see, et mingid tüübid kasutavad uiguuride siseorganeid varuosadena). Mainin igaks juhuks, et need näited on meelega võimalikult vastuolulised ning ei peegelda autori vaateid.
Kuigi kõik eelnevalt mainitud kolm transgressiooni liiki on väga huvitavad – ning kindlasti leiab lugeja teisigi näiteid, millega enda meelt lahutada/häirida –, siis loomingulisest (kirjandus, kunst jne) perspektiivist on siinkohal oluline sümbolistlik transgressioon, mille käigus tekivad uued kirjanduslikud žanrid või kunstiliigid. Uus žanr/liik ei pruugi olla vaatajas/lugejaskonna poolt vastuvõetav – Burroughs kirjeldab filmis «Commissioner of Sewers» antud intervjuus, kuidas inimesed läksid kunagi Paul Cezanne'i maalide peale nii närvi, et ründasid neid näitusel [11] – kunstniku uuendusliku stiili kirjeldatakse sillana impressionismi ja kubismi vahel, ent publik ei olnud selleks veel valmis. Tänapäeval ei kujutaks me seda ette, Cezanne on osa kunstiajaloost, ta töötas ennast sinna ning sellega jõuame me neljanda transgressiooni liigi ehk enesetransgressiooni juurde.
Enesetransgressioon on sarnaselt sümbolistlikule eriti oluline loomingulisest aspektist, kuna selle all asetseb kirjanikele ja kunstnikele oluline temporaalse ehk ajalise transgressiooni alamkategooria. Kozielecki sõnutsi paneb «inimliku eluea piiratuse teadvustamine» [siin ja edaspidi autori tõlge] inimesi otsima viise oma eluea pikendamiseks, leides lohutust müütilistest konstruktsioonidest nagu «elu pärast surma» või luues «kunsti- või teadusteoseid, mis võivad loojatest endist kauem panustada kultuuri» [12]. Kirjutava inimesena tundub selline mõte ahvatlev, ent spekulatiivne ja hüpoteetiline – ma võtsin ju pensioni välja ja elan hetkes, mis ma nüüd ja praegu saan?
Kozielecki sõnul ei ole transgressiivne käitumine seotud pahede pühitsemisega, vaid seda tuleks vaadelda kui vahendit, mida iga inimene kasutab enesearenguks ja -avardumiseks. Ta väljendab oma artiklis väga selgelt, et «transgressiivsel käitumisel on mitmemõõtmeline motivatsioon» [13] ja sellel «on mitu vormi» [14], mis tähendab, et sellise käitumise päritolu ja tulemus võib varieeruda. Ühe vormina mainib ta «püüdlust üleoleku poole» (inglise keeles «The striving for superiority») [15], see vorm on vertikaalset tüüpi, kus püütakse saavutada midagi erakordset, mis on võrreldav teiste saavutustega (näiteks Paabeli torni müüt) ja samal ajal saab seda teha koos teiste isikutega. Teine vorm on «püüdlus suurepärasuse/meisterlikkuse poole» (inglise keeles «The striving toward excellence») [16], see on horisontaalset tüüpi, kus inimesed ei püüa saavutada tipptaset mitte sotsiaalses, vaid pigem isiklikus sfääris:
«In contrast to the superiority striving, this game is of the one-person type. In the former case the game was with others now it is with nature. More importantly, in the latter case the subject himself defines his standard of excellence (aspiration level) and himself evaluates the measure of his success. So the subject is at once the designer, the executor, and the judge of’ his accomplishments. Social approval has been pushed into the background. Indeed, the person may proceed in his quest for excellence despite social disapproval, as revealed in the life histories of many an outstanding writer or painter. A strong ego seems to be precondition of success.» [17]
The role of hubristic motivation in transgressive behavior (1987)
Kozielecki rõhutab artiklis üleastumise positiivset poolt, transgressiooni kui transtsendeerivat käitumist, mis viib «suurepärasuse/meisterlikkuse» ja «üleolekuni», neid võib võtta «lõppsihtkohtadena», kättesaamatute omnipotentsete omadustena. Horisontaalne transgressiooni tüüp on minu jaoks kõikuv olukord, kus transgressiooni välja- ja sissepoole liikumine tekitab ebastabiilsust – kahtlust, mis ületab korraga minu sisemised piirid, normid, mille olen vastavalt oma kultuurikeskkonnale seadnud, ja samas ületavad minu teod (olgu selleks siis hääldatud/kirjutatud mõtted või lihtsalt mina kui füüsilise kehaga isemõtlejast indiviid) nendest piiridest väljapoole. Ja samal ajal pean ma mõistma, et kõik need piirid ja normid on muutuvad ning sõltuvad ajalisest ja ruumilisest asukohast, kus transgressioon toimub. Madsen kirjutab, et:
«What makes transgression difficult and intricate is that transgression as a radical movement or a sudden rupture requires stable borders or structures to overstep or break. Therefore a revolution cannot simply be permanent.» [18]
Transgression (2014)
Ta toob näite seksuaalselt liberaalsest ühiskonnast, kus aseksuaalsus on rohkem transgressiivne kui seksuaalselt implitsiitne käitumine, «…asexuality among young people in today’s pornographic culture contains seemingly more provoking potential than sexual openness and experimentation.» [19] Transgressioon vajab eksisteerimiseks piire.
Olen oma elu jooksul kohanud erinevaid tegelasi, kes on püüdnud mind, mu tegusid ja mu loomingut kritiseerida, olen vist kuidagimoodi neile kannale astunud. Kõiki neid on saatnud ebaõnnestumine, sest – järgnev ei ole mõeldud flex'imisena, vaid fakti konstateerimisena – tegemist on lihtsalt minust alamate inimestega, olen neist üle nii akadeemilise hariduse, kirjandusliku kvaliteedi ja kogumahu, loomingulise mitmekülgsuse, ühiskondliku aktiivsuse kui ka lihtsalt laiahaardelise elukogemuse poolest. Aga see on tegelikult ükstapuha, sest mu mäng on horisontaalne, mu mäng on individuaalne, ma ei mõtle kaasa ega vastu, ma mõtlen ise. Rumi luuletuse kontekstis ei ole ma mitte meistri otsingutel, vaid meisterlikkuse poole püüdlemas, ma olen üheaegselt nii emand kui eesel, inimemakas ja loomsuguti, ma istun iseennast endasse, et rebestada valedest kootud mõttekangas, ma olen algupärane kõrvalekalle, süsteemi glitch ja mu transgressioon on püha.
Viited, märkused:
[1] Knight, Michael Muhammad. 2012. William S. Burroughs VS. The Qur’an. Berkeley, CA: Soft Skull Press
[2] Eestikeelseks tõlkeks kasutasin ma Coleman Barksi inglisekeelset tõlget raamatust “The Essential Rumi” (1997, USA/New Jersey: Castle Books. 181-182). Oleksin väga tänulik kui keegi pärsia keele valdaja võtaks kätte ja teeks otsetõlke. Kõige suuremaks probleemiks antud tõlke puhul on see, et Barks ise kasutas mitte pärsia keelseid algupäraseid tekste vaid erinevaid juba olemasolevaid tõlkeid, näiteks Nicholsoni tõlget aastast 1925-1940. Antud tõlgete puhul ei ole probleemiks mitte see, et midagi oleks juurde lisatud (näiteks vulgaarsusi vms), vaid see, et Nicholsoni jaoks oli osa tekstist liiga palju ning seetõttu tõlkis ta krehvtisemad osad ladina keelde. Originaalis peaks tekstis olema isegi koht, mis kirjeldab täpselt kui sügavale see eesel emandasse läks ja mis täpsemalt emanda siseorganitega juhtus, selleks vaata Nicholsoni tõlkes ridu 1335 ja edasi.
Ladina keeles:
1385 [värsirea number originaalis]. Pedem sustulit, asinus (veretrum) in earn trusit: asini veretro ignis in ea accensus est.
Cum asinus eruditus esset, in hera infixit (veretrum) usque ad testiculos: simul hera periit.
Jecur ejus veretri verbere discissum, viscera inter se dirupta.
Eesti keelne tõlge Google Translate’i järgi:
1385. Ta tõstis jala üles, torkas eesli (kinga) ahju: eesli viigaga süüdati selles tuli.
Kui eesel oli treenitud, torkas ta (kinga) haigurile kuni munanditeni: samal ajal läks haigur hukkuma.
Tema maks oli lõhki rebitud, siseelundid üksteise küljest lahti rebitud.
[3] Loom-hinge all on mõeldud Al nafs al-hajavanija’t ("loomalik olek") ehk inimolemuse “alamat osa” – see kirjeldab Ise seda osa, mis januneb materiaalsete varade, sensuaalsete ihade ja loomalike naudingute järele.
[4] Knight, Michael Muhammad. 2012. William S. Burroughs VS. The Qur’an. Berkeley, CA: Soft Skull Press, lk 4
[5] Ibid
[6] Ibid
[7] Madsen, Ole Jacob. 2014. “Transgression.” Encylopedia of Critical Psychology, toim. Thomas Teo, lk 2003. doi: 10.1007/978-1-4614-5583-7_319
[8] Kozielecki, Jósef. 1987. “The role of hubristic motivation in transgressive behavior.” New Ideas in Psychology 5 (3), 362. doi:10.1016/0732-118x(87)90006-7
[9] Ibid, 364
[10] Ibid., 363
[11] Maeck, Klaus. 1991. Commissioner of Sewages. Saksamaa. vt 13:59 ja edasi. https://www.imdb.com/title/tt0098656/
[12] Kozielecki, Jósef. 1987. “The role of hubristic motivation in transgressive behavior.” New Ideas in Psychology 5 (3), 363. doi:10.1016/0732-118x(87)90006-7
[13] Ibid, 364
[14] Ibid, 368
[15] Ibid
[16] Ibid
[17] Ibid., 368-9
[18] Madsen, Ole Jacob. 2014. “Transgression.” Encylopedia of Critical Psychology, toim. Thomas Teo, lk 2003. doi: 10.1007/978-1-4614-5583-7_319
[19] Ibid