T, 27.09.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Vändra. Aveli paneb tänagi Jannsenile ära
Vändra jõgi oli alevi laste mängumaaks 30 aastat tagasi ja on ka praegu. Foto: Oliver Tomingas
Oliver Tomingas
, endine vändrakas
Vändra. Aveli paneb tänagi Jannsenile ära
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Vändra, kus ma veetsin oma lasteaia- ja kooliaastad, ei ole kohana midagi erilist. Eesti küla nagu iga teinegi, kuigi vormiliselt alev. Üleriigilise tähtsuse mõttes ikkagi õige tilluke paik, laiguke kaardi peal. Kui mainisin lapsena kellelegi, et olen pärit Vändrast, siis öeldi heal juhul, et neil elavad seal sugulased või et nad on sealt kunagi läbi sõitnud. Muidugi, kes tahaks sellises kohas ise päriselt elada? Veeta terve elu Mõisakülas, Järva-Jaanis, Vändras? Aga mulle oli ja on see alev ikkagi üks armsamaid paiku terves maailmas. Miks? Seda on kõrvalseisjale üsna keeruline selgitada. Aga ma vähemalt püüan.

Asula struktuuri mõttes on Vändra lihtne nagu New York. Tänavad ristuvad täisnurga all otsekui trips-traps-trulli mängus ja seetõttu on mul olnud alati lihtne alevit ette kujutada ja seal ringi liikuda. Vändra peatänav ehk Vana tänav algab Jaani baari ehk Jaani trahteriga, kus on nullindatel peetud mitmeid higist tilkuvate seintega diskosid, jätkub vana viinapoega, kust julgemad klassivennad põhikooli ajal suitsu varastasid, ning vana kaubamajaga, kus kunagi, nii uskumatu kui see ka praegu ei tundu, asus ööklubi nimega Club Feeling, hetkel aga üks õnnetu toidupood, mida võiks võrrelda pigem suvalise laoga.

Kaubamaja kõrval asus kunagi pisike jäätisekiosk, kuhu üksikutel päevadel toodi müüki Malviina või Eskimo jäätist. Glasuur jäätisel ei pragunenud hammustades kildudeks, nagu tänapäeva jäätistel, vaid hambad vajusid sellesse pehmelt sisse, paljastades maiuse valge marmorilaadse sisu. Tänav lõpeb muusikakooli majaga, mis on tänase Vändra allakäigu üks sümboleid. Mul on olnud võimalus see kool kunagi lõpetada ja olen selle üle väga uhke. Sealse kuivkempsu hais jääb minu jaoks ilmselt igavesti üheks alevi tunnuslõhnaks nagu ka kevadiste aialõkete ving ja Vana tänava puitmajade trepikodade aroomid.

Vana-Vändra mõisa magasiait ehk Jaani trahter
Vana-Vändra mõisa magasiait ehk Jaani trahter Foto: Ajapaik

Mõnevõrra paremini on läinud Turu tänava ja Pärnu-Paide maantee ristmikul asuval alevi peaväljakul. Seal on ka praegusel ajal inimesi liikumas näha: tegutseb turg, üles on vuntsitud suur toidukauplus ning mis peaasi, tegutseb alevi ainuke tõsiseltvõetav söögikoht – Vändra Pitsa. Kui võrrelda poeskäiku praegu poeskäiguga rublaaja lõpul, siis on vahe muidugi kolossaalne. Praegu me võime laduda korvi, mis meeldib, ja maksta selle eest kaardiga. Tol ajal polnud meil peaaegu üldse raha ja me käisime poodides põhiliselt letis olevate välismaa nätsude lõhna nuusutamas. Õhtud möödusid unistades, kuidas mul on kord õnnestunud ema ja isa tagant nii palju kopikaid näpata, et osta endale batoon Snickersit, Marsi või Tuplat. See unistus, mis seal salata, sai mõnikord ka tõeks.

Elasin Vändras piirkonnas, mida võiks nimetada Tuule-Spordi-Pilve asumiks või mikrorajooniks. See kortermajade rajoon piirnes alevi staadioni, Vändra jõe, Turu tänava ja Pärnu-Paide maanteega. Meie põhikooliealiste laste punt toimetas selles kandis teistest Vändra lastest suhteliselt eraldi. Meil ei olnud aimugi, milliseid mänge mängivad näiteks Jaama tänava lapsed või mida teevad need väljavalitud jõnglased, kelle koduks olid arvukad eramajad bussijaamast Paide poole jääval alal. Jah, me ilmselt aimasime, et mõnes Vändra piirkonnas saavad lapsed nautida luksust nimega oma aed koos kõige sinna juurde kuuluvaga, ja olime kuulnud ka valusmagusat fakti, et ühe meie kooliõe heakorrastatud aias olid filmitud lastefilmi «Keskpäev» võtmestseenid, aga kõik see meid eriti ei kurvastanud. Meil olid omad tegemised, mida jagus mõnel kevad- või suvepäeval nii pikkadeks tundideks, et söömine ja magamaminek tahtsid hoopis ära ununeda.

Millega me siis oma aega sisustasime? Päris väikeste pägalikena peamiselt erinevate õuemängudega: põhilised olid muna, luurekas ja tuki-tuki, mängupüssidega põmmutamine ja pimedal ajal ka taskulampidega vehkimine. Hiljem jõudis kätte hoovispordi kuldaeg. Mängisime talvel otse tänaval jäähokit ja kevadõhtutel rahvastepalli seni, kuni silm enam palli lendu ei seletanud. NBA staare matkides painutati aja jooksul kõveraks kõik ümbruskonna korvirõngad. Siis tuli mõnda aega oodata, kuni rõngas ära parandati või kusagil alevis avati uus väljak. Tohutu eelis võrreldes tänapäevaga oli vaba juurdepääs alevi staadionile. Tagusime seal vutti ja laptuud, nii et muru tolmas. Praegu võib Vändra spordihuviline noor, kes treeningrühmaga liituda ei soovi, vaid traataia tagant jälgida, kuidas Janek Õiglane vahel harva staadionil oda viskab või kohaliku jalgpalliklubi noored muruväljakul imitatsiooniharjutusi teevad.

Kodulähedane korvpalliplats on näinud ka paremaid aegu
Kodulähedane korvpalliplats on näinud ka paremaid aegu Foto: Oliver Tomingas

Sinna kõrvale käisid erinevad kultuursed tegevused koolis, muusikakoolis, kultuurimajas ja mujalgi. Mõne aktiivsema venna päev võis koosneda koolipäevast, millele järgnesid tunnid muusikakoolis, millele järgnes karate- või kergejõustikutrenn ja õhtu lõppes veel bändiprooviga. Kui Vändra kohta midagi üldistatult öelda saab, siis üks asi on küll see, et nii haridus, kultuur kui sport on siin alati au sees olnud.

Mõistagi proovisime me oma mängumaal teha ka asju, mis meile ei olnud lubatud või ronida kohtadesse, kuhu meil oli keelatud minna – hulkuda pooleliolevate paneelmajade ehitusplatsidel, rebida soojaveetrassi torude ümbert klaasvatti või lasta teisel korrusel elava vanamehe ukse taga lakkamatult kella. Nii mõnigi seiklus lõppes katkise kulmu või lõhkikukutud põlvega. Tihti saime kuulda täiskasvanute toorest sõimu, mis meile hädaohu möödudes muidugi palju nalja tegi.

Üks koht, kuhu täiskasvanud meid millegipärast lahkesti lubasid, oli jõgi. Ilmselt seetõttu, et sinna oli selle väiksuse tõttu suhteliselt võimatu ära uppuda. Jõe ääres asus alevi ainuke ujumiskoht, mida ka usinalt kasutati, hoolimata sellest, et vesi ulatus vaevalt nabani ja mõnel lapsel avaldus pärast suplust keha pinnal murettekitav lööve. Kõik teadsid, et jõge reostab Mistra, kuid kuna vaibavabrik oli kolhoosi ja keskkooli kõrval üks alevi peamisi tööandjaid, siis selle kallal eriti ei urgitsetud. Jõe ääres püüti suvel kala ja löödi sügishommikutel suitsu tehes aega surnuks, et siirduda siis poolest päevast kolhoosi kartuleid võtma. Seal, vagude vahel, upitas tagumikku nii mõnigi tulevane maksuameti juht, Tallinna kinnisvarahai ja Tornimäe oraakel.

Vändra jõgi oli alevi laste mängumaaks 30 aastat tagasi ja on ka praegu.
Vändra jõgi oli alevi laste mängumaaks 30 aastat tagasi ja on ka praegu. Foto: Oliver Tomingas

Hiljuti käisin ka Vändra kooli kokkutulekul. Ehmatasime klassikaaslastega kõik alguses veidi ära, nähes koolimaja välisseinas kunagise jalutussaali kohal hiiglaslikku auku – rajatud oli uus peasissepääs. Kuidagi kõhe oli sellest esimest korda läbi astuda. Mulle tundus, et teisel pool ust varitseb mind tige turvamees või mõni kerekas mammi, kes üritab mind kurgipurgiga tabada. Aga hoones sees näis kõik väga meeldiv, läbimõeldud ja kaasaegne. Olles klassiõega paar kohustuslikku tantsu teinud ja joonud ebamõistlikult suure arvu seitsmeeuroseid rummkoolasid, lugesin vilistlasõhtu enda jaoks lõppenuks. Koduteel jäin aga mõttesse: mida või keda seostavad Vändraga need, kes siit pärit ei ole, kellele ei ütle midagi nimed nagu direktor Nuudi või legendaarsed õpetajad Nurk ja Andrekson?

Kas see, mida Vändrast teatakse, on ainult üks totravõitu karulaul või kulunud vanasõna siitkandist tulevatest saelaudadest? Ausalt öeldes ei pea ma ise karu niivõrd Vändra, kui kogu Pärnumaa sümboliks. Vändras on ta skulptuur kellegi aianurgas, ei enamat. Ta tuleb meile meelde, kui on vaja kooli juures millegi taustal pilti teha. Tõsi, puidutööstuse head käekäiku alevis ja selle ümbruses ei saanud eitada. Olin ju lapsepõlves korduvalt mööda jalutanud Türi Metsakombinaadi Vändra tsehhist ja hinganud sisse sealt hoovavaid puidu- ja liimilõhnu. Ka saekaatri juures olin isaga käinud. Sealsete kuusepalkide koore alt saime kevadiseks vimmapüügiks hinnalist sööta – kooreüraskeid. Leidub ehk mõni kultuuritegelane, keda kõik oskaksid tänapäeval paugupealt Vändraga seostada? Jannsen, Jakobson, Koidula? Ehk mõni sportlane? Taaramäe ja Kangert? Veel keegi?

Kunagine Vändra tööstuskaupade kauplus, praegune Koidula Konsum.
Kunagine Vändra tööstuskaupade kauplus, praegune Koidula Konsum. Foto: Oliver Tomingas

Ja äkki oli vastus mu ees, rabavalt lihtne ja enesestmõistetav. Kelle nime olid neliteist aastat tagasi skandeerinud ühe Lääne-Virumaa kooli õpilased, kui ma neile teatasin, et olen pärit Vändrast? Kelle nimi tuli Vikerraadio naissaatejuhil veel paar nädalat tagasi esimesena huulile, kui vestluskaaslane mainis Vändrat? Muidugi – Vändra-Aveli! Just tema pildiletulek kinnistas noore, kapitalismi võludest uimase põlvkonna ajudesse põhimõtte, mis kehtib Eestis kardetavasti veel aastakümneid: pole tähtis, kui väikesest kohast sa pärit oled või mida sa seni teinud oled, kõigepealt on vaja kuulsaks saada. Kohe, kiiresti ja ükskõik mis viisil. Siis tuleb kõik muu: võid lasta ennast pildistada ühes ajakirjas ja avaldada persooniloo teises, tantsida ühes saates ja juhtida teist. Kui oled kuulus, leidub ostja igale sinu poolt valmisplätserdatud maalile ja kirjutatud lasteraamatule.

Rahulolev oma avastuse üle, läksin sellest veelgi suuremase hoogu. Leidsin koguni, et siseriikliku turismi soodustamise huvides oleks viimane aeg rajada kõige tuntumale Vändrast pärit inimesele alevisse ausammas. Kõige loogilisem koht oleks bussijaam või tankla, kust läbi kihutavad noored saaks oma iidolile austust avaldada, lastes läbi autoakna signaali või mõnd Katy Perry laulu. Aga siis mõtlesin, et suurepäraselt sobib ka kohalik kultuurpark, suvepidude paik. Ausammas tuleks ehitada väikesele kiviplatsile, kontserdilava ees olevate pinkide taha. Skulptuuri keskmeks oleks purskkaev, mille kohale pronksi valatud Aveli jooma kummardub, huuled kelmikalt pruntis. Ausamba võiks avada meie uus vallavanem. Nii tegusal ja kultuursete huvidega mehel ei tohiks olla puudus ideedest, kuidas seda protsessi võiks läbi viia. Kui taoline ausammas Vändras kord püsti saab, siis võin südames tõesti rahul olla. Olen ka nooremate vändrakate jaoks midagi käegakatsutavat ära teinud.

Vändrast lahkudes pakin endale kotti natuke toidukraami, nagu ema juurest tulles ikka. Lisaks mõned fotod koolipõlvest. Seejärel asun bussijaama poole teele. Siiski, ühest kohast astuksin veel hea meelega läbi. See on vana magasiait Pärnu-Paide maantee ääres, seesama Jaani baar, millest eespool juttu oli. Kui saaksin, võtaksin ta endaga kaasa. Umbes nii nagu Olga Tokarczuki romaanis «Algus ja teised ajad» võttis Adelka isa juurest lahkudes kaasa kohviveski. Õnneks on mul selleks vähemalt minu kujutlustes ka võimalus. Ehk mäletab veel mõni, et kunagi ammu oli mänguasjapoodides müügil komplekt Eesti Vabaõhumuuseumis olevate taluhoonete paberist koopiatega. Kummiliimi ja kääre abiks võttes võisid endale meisterdada näiteks Muhu saarelt pärineva Jüri-Jaagu talu või Kullamaa kihelkonnas asunud Sassi-Jaani talu.

Jaani trahter tänapäeval.
Jaani trahter tänapäeval. Foto: Oliver Tomingas

Nii voldingi kuulsusrikka ajalooga aida ettevaatlikult kokku ja pistan taskusse. See on minu suur ja raske aare, minu pressraud, ja seda hoian ma hoolega. Miks? Sest kõige vähem tahab inimene, et tuul ta kuhugi ära viiks. Kuhugi, kus keegi teda enam ei kuule ega näe.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles