MINA ELASIN SIIN ⟩ Leevi. Eestimaa kanuupealinn metsade südames
Väikestel rahvastel ja riikidel on tihtilugu kasulikum elada mitme suure keskele jääval piirialal – niiviisi, et vaid üks suur üksinda ei domineeriks nõnda palju, et see ühel hetkel võib lõppeda väiksema allaneelamisega. Sama kehtib ka külade kohta. Leevi küla Põlvamaal paikneb 3 lähikonna linna vahelises keskpunktis – enam-vähem 20 kilomeetrit on maad nii Võrru, Põlvasse kui Räpinasse. Autode eelsel ajal oli see just paras vahemaa, et siia, kolme suurema vahele sai tekkida suurem keskus, mis välimuselt ja ülesehituselt võrdselt nii küla kui alevik.
Minu isiklikud mälestused 4. põlve (pool)leevikesena algavad aastatega 1980-81, kulmineerudes 1984-85. Hiljem kuni tänaseni jäid siia küllasõidud ja suvitamine. Palju on siingi muutunud, aga õnneks vähem kui suuremates kohtades ning ka siinne kiirustamine on metropolidega võrreldes vaid mõõdukas rutt.
Küla tuiksoon, Võru-Räpina maantee on viimased aastad kandnud Kooli tänava nime ja suur tee koos tiheda liiklusega kolinud küla serva poole. Ega enam keegi ei kujutaks ette rekkade voolu piki käänulist külatänavat. Samas jäid suurel teel kulgejaile Leevist paljuski nähtavale vaid tagahoovid ja kuuriseinad, mitte hoolitsetud fassaadid. Nüüdseks oleme selle paradoksiga muidugi harjunud ja ka elukeskkonda vastavalt teedele kohandanud.
Kooli tänav, mida minu lapsepõlves lihtsalt Võru teeks või hiljem vanaks teeks kutsuti, sai oma nime mõned aastad pärast seda kui mõlemad siinsed koolid tegevuse lõpetasid. Kuldsetel kuuekümnendatel õppis siinses põhikoolis 140 õpilast, üheksakümnendatel umbes 50 ning kooli viimasel tegevusaastal oli lapsi vaid 1. Sarnane dünaamika tabas sadu Eesti maakoole. Õnn, et koolimaja jäi siiski kogukonna (muuseumi ja noorkotkaste) kasutusse, ning veel suurem õnn, et viimastel aastatel läheb siit külast esimesse klassi taas 5–7 last ehk elu jätkub ka tulevikus. Omaaegne erikool oli siin küll oluline tööandja, ent samas kujundas 1970–1990. aastail ka Leevi mainet negatiivses suunas. Ega mujal Põlvamaal väga öelda ei tasunud, et oled Leevilt pärit.
Küla keskel, seal, kus kohtuvad Kooli, Posti ja Ojasuu tänavad ning kobaras paiknevad nii bussijaam, pood kui hooldekodu, võis 1980. aastail keset tööpäeva ringi vaadates alati silmata kedagi, kes rohkem või vähem auru all oli, nii nagu see kippus olema enamikes maakohtades kuuendikul planeedist. Nüüdseks on see vaatepilt möödanik – enamik siit läbiliikujaid kulgeb auto või tõukerattaga või ollakse süvenenud näpu vahele nutimaailma. Ajal, mil hooldekodu asemel oli veel kohalik haigla, meenub üks krõbekülm talvehommik, mil kiirabiauto keeldus käivitumast ja juht kutsus appi tugevamad patsiendid. Triibulistes pidžaamades ja läkiläkides patsiendid jooksid kambakesi UAZ kaubiku nobedalt käima – nii ravi kui tervisesport üheskoos.
Mööda Posti tänavat (vanasti lihtsalt Põlva tee) edasi liikudes jõuab peagi välja sillani. Võhandu on Leevi tekkimise esmane põhjus, sest jõe lähikond tähendas paremat toidulauda, ning siin oli võimalus ka sildade eelsel ajal üle jõe pääseda, kuna võis sujuvalt mõlemalt kaldalt veeni jõuda. Kaubateena oli Võhandu tähtsus olematu, sest mitte ükski kaubalaev ei suutnud läbida neid kiviseid kärestikke, jäädes seejuures terveks. Ning kust kuhu olekski Võhandul saanud mingeid kaupu vanadel aegadel vedada? Inimesi elas siinkandis õige pisut ja linnad puudusid üleüldse. Kuid aegade edenedes kujunes sellest Võhandu puudusest hoopis pluss. Kärestikele kerkis paarikilomeetrise vahega kümmekond veskit. Süvahavva veskihoones on end nüüdseks sisse seadnud kohalik külakoda, veel mõnest on alles osaline hoone. Kuid kõige kauem püsis töös Leevi veski, mis siis, et lõpuaegadel juba elektrijõul.
Veski oli üks külaelu südameid, sest veskile sõideti ka kaugema maa tagant ning jahvatus võttis omajagu aega. Seni said ümbruskonna mehed lasipuu ääres oma jutud ära rääkida ja lihtsalt puhkehetke nautida. Suvel 1983, tulles vanaisaga metsast, peatusime meiegi ühel ilusal pealelõunal veski juures. Mölder sai aru, et pisikest poissi need suurte onude jutud väga ei köida ja ta kutsus mind tutvuma oma tolmuse, ent magusalt lõhnava kuningriigiga.
Kahel korrusel oli suur hulk tiirlevaid ja mürisevaid võlle ja hammasrattaid, laperdavaid rihmu ja raginal vilja õgiv kolu kivide kohal. Õiget käepidet keerates sai sama vilja hetkega muuta vastavalt vajadusele kas peeneks püüliks või jämedaks loomajahuks. Ning kui minna mööda treppi hämarasse keldrisse, möllas sammaldunud ukse taga kitsas kivikanalis Võhandu vesi.
See oli maja täis müstikat. Varasematel aegadel lõigati siin ka laudu ning toodeti elektrit oma küla tarbeks. Kunagi sõja järel oli tööl olnud ka mölder, kes palgapäevade järel küla mõneks päevaks tihtilugu vooluta jättis, aga viimane siin töötav mölder oli küll korralikkus ise. Kahjuks peale tema lahkumist ja suuremaid muutusi maaelus, muutus see veski nukralt seisvaks varemeks, mis lõpuks lammutati, andmaks materjali uue aja väeallikale – hüdroelektrijaamale.
Võhandu suurimaks tähtsuseks inimeste silmis on aga saanud kanuutamine. Ka 1980. aastail leidus paadi- ja süstamatkajaid, kes ikka siit oma retke alustasid. Vapramad tegid ka igakevadisi slaalomivõistlusi. 5-aastasena sain esmakordselt läbida Leevi-Süvahavva lõigu ning siiamaani on kevaditi kiusatus see taas läbi teha. Aprilli lõpust juuni alguseni on vesi juba piisavalt soe ja samas on teda nii palju, et paljudest tüütutest rahnudest saab julgelt otse üle sõita. Suvel kipub jõgi tüütult madalaks kahanema, olles küll ka siis läbitav. Kevadisel hommikul, mil päike kuldab liivakivimüüre ning veel hõredapoolne lehestik ei suuda varjata ei kaugemaid vaateid ega ka ülasevaipa lamminiitudel, on elamus siin maksimaalne.
Vanadest veskitammidest lähevad algajad sageli mööda, vinnates paati natuke mööda maad. Ent tammikohast ülesõidus on nauding, mida on raske kirjeldada – esmalt näed, kuidas vana veskihoone läheneb. Ning hakkab kostma aina valjenev kohin. Selgelt näha on veel viimane jõejupike enne langust ja see, mis ootab peale tammi, on segu ootamatusest ja loogikast. Valid selle riba jõest, kus vesi siledam (vaht ja kobrutamine on veealuse kivi tunnused). Seejärel väike hüpe koos paadiga, mille kestel on esmaoluline jälgida oma raskuskeset, et mitte voogudesse plartsatada. Ning säilitada rahu ka siis, kui hüppe lõpul suurem sahmakas vett vastu silmi lendab. Mõne hetke jooksul on läbitud ka tammist pudenenud kivihunnikud ning taas tüünetel lainetel kulgedes on südames mõnus rahuolu: «Läbi pääsesime!»
Tublimad kanuusportlased suudavad neis kohtades liigelda võrdselt nii üles- kui allavoolu ja 2022. aasta Võhandu maratonil läbis üks vapper paatkond esmakordselt Võhandu Võõpsust Võruni vastuvoolu. Võhandu maraton on Leevi iga-aastane suurpäev (nagu ka jaanipäev ja külapäev). Tuhanded võistlejad ja pealtvaatajad täidavad kogu ümbruskonna. Aga kui paljud kohad on otsinud endale olulise tegevusala või aastaaja järgi pealinna tiitlit, siis Leevi värib täie õigusega Eesti kanuupealinna tiitlit.