MINA ELASIN SIIN ⟩ Puurmani. Nagade paradiis, huvijuhiks igavus

mu kodumaa nepaal
 ent elan puurmanis
  näen välja kui fekaal
   ja töötan suurfarmis
    kus valan halli higi
     kus sadat pulli kasin
      et olen farmi sibi
       ei ole teie asi
       on loomad riigi rikkuseks
      kui sitamaitse suus
     mul kikivarvul pikkuseks
    on meeter kakskend kuus
   ma päevi olnud pesemata
  mul peas kui tähed kõõm
 kuid nõnda sitta visata
on sulaselge rõõm

Kuigi lüürikutega ei vaielda, tundub siiski, et Ruitlast ülemäärases dokumentaalsuses süüdistada ei saa. Ma nimelt ei mäleta, et oleksin kunagi kohanud oma lapsepõlve Puurmanis mõnda lühikest lõunamaa päritolu võõrtöölist. Täiesti keskmise pikkusega ja valged inimesed elasid seal tollal ja elavad praegugi. Veelgi enam – ma ei mäleta isegi farmidest mitte midagi, kuigi mingi elukogemusega kogutud faktoloogiline alateadmus kipub nende olemasolu pigem kinnitama.

Minu nagapõlve Puurmani seisab siiani, vähemalt mälestustes, kolmel, hoopis olulisemal ja seeläbi kõigutamatul jalal – jõgi, sõbrad ja TTK Elektrotehnika Puurmani Rahvatarbekaupade Elektroonikatehas. Kuigi viimast omaaegsel kujul enam ei eksisteeri, ei kahanda see kuidagi tolle n-ö taburetijala olulisust. Kõik muu jäi alati kuidagi kombineerituna nende vahele. Jõe ja tehase vahele jäid kool ja pood. Jõe ja sõprade vahele jäi kodu. Jõe kahte kallast ühendas tamm ja nende vahele jäi saarik. Kodu ja tehast linkis ema töökoht. Kodu ja jõe vahel polnud õigupoolest midagi peale liivakasti ja napi 30 meetri jagu muruplatsi, mis tingis asjaolu, et tänapäeval tihtilugu suurt ohtu kujutav veekogu oli meile tatist peale osaks mängumaast.

Tehas "Volta" Puurmani osak. välisvaade / ERM Fk 1404:255 Foto: Ilmar Kala, Enn Kask, Lembit Lepp, Tiina Võti

Me püüdsime kala, suplesime, millal pähe tuli, riskisime eluga kevadiselt jäält põnevust otsides või vahtisime niisama kaldal tühja. Mõnikord sai ka mõne kohaliku vanamehe paati omaniku teadmata laenatud. Ma ei mäleta, et mingit suurt jama oleks sellega seoses olnud.

Mitmesaja aastaste tammedega palistatud jõekallas mu maja ees ulatus paari meetri jagu üle veepinna. Mäletan hästi, kuidas üks minuvanune marakratt teab kust leitud jämedamat sorti köie tamme otsa kinnitas ning selle teise otsa omakorda kaldast mõne meetri kaugusele vee kohale rippuma jättis. Selle külge sai kaigas ning tolleks suveks oli atraktsioon paigas. Kogu Ülejõe kamp lennutas end päevade kaupa köie abil poolde jõkke, misjärel uuesti kaldale ning uuesti järjekorra lõppu leegiti. Tegelikult mitte ainult tolleks suveks. Tänavu juunis, ehk siis umbes 35 aastat hiljem, rippus köis sama oksa küljes. Ise nägin. Ilmselt on köis küll välja vahetatud, kuid head ideed kestavad.

Igavus on suurepärane huvijuht. Mõttes, et kui me parasjagu jõe ääres ei kõõlunud, meenutas majade vahel ringi leekiv laste parv pigem nälgivkäratsevaid varblasi, kui normaalselt kasvatatud mudilasi. Autosid oli vähe, jalgrattaloks oli praktiliselt igaühel, jõe ühelt kaldalt teisele või majade vahel kokku lepitud territooriumitel toimusid tagaajamised, keegi sai mõnikord kaikaga pähe, keegi kukkus end ise puruks. Sõjakisa vaheldus valukisaga, päris tülid mängitud sõdadega. Olen ise kahe päeva jooksul kaks korda oma ratta pilbasteks sõitnud. Esimesel korral panin ühe endasugusega hämaras majanurgas laupa, teisel õhtul, peale seda, kui sõbra isa ratta ära oli remontinud, kukkusin aiamaa purdelt pea ees koos rattaga kivi otsa. Ise jäin õnneks peaaegu terveks, kuid mu hindamatu Ereliukase kahvlit enam keevitada ei andnud.

Ükskord näidati kohalikule rahvale jõe ja tehase vahele jäänud rahvamajas «King Kongi» filmi. Olen sellele palju kordi mõelnud ning ei oska täna enam päris hästi ette kujutada, mismoodi meie vanemad tollal selle välja kannatasid, et kogu aleviku nagade kari nädalate kaupa inimahvidena ringi undas. Ega siis filmistsenaga piirdutud, too suhteliselt lihtne lugu pöörati korduvalt nii eder- kui tagurpidi ringi ning leiutati uusi võimalikke liine, mis algupärasest story'st valgusaastate kaugusele arenesid. Ma ise tegin selle vaimustuse tuules oma esimese korraliku biznjaki.

King Kong 1976. aasta verisoonis Illustratsioon: Ekraanipauk filmipostrilt

Hankisime nimelt sõbraga kusagilt keldrist paar vana telerikasti või mingit muud suurt pappkarpi, millele joonistasime filmist tuttavad stseenid. Mu puukuuri briketikasti otsa korraldasime mugava äraolemise ning panime kasti kinoekraani kombel paika. Seejärel lasime ümbruskonna majade vahel ringi liikuma jutu, et sel ja sel kellaajal ja tolles kuuris näidatakse «King Kongi» uusi osasid. Sisse pääses paari ühiku magusa eest. Külastajaid oli palju, kinokaste samuti jagus. Iga kasti peale oli kantud uue osa mõjukaim stseen, mille sõbraga huvilistele sobilike illustreerivate möirete saatel lühidalt lahti seletasime. Keegi ei olnud pettunud. Tollel kuldsel ajal ei hinnatud mitte üleelulist pildikvaliteeti vaid korralikku närvekõditavat lugu ning selliste vestmises olime me head. Mul ei olnud vist lapsena ei enne ega kunagi hiljem nii palju küpsiseid ja komme kui neil sumedail õhtuil. Ema ainult arvas millegipärast, et see oli pettus. Emad üldiselt sellistest asjadest väga hästi aru ei saagi.

Nagu ma juba mainisin, töötas ta VOLTA tehase Puurmani osakonnas, mis minu lapsepõlves kandis nime TTK Elektrotehnika Puurmani Rahvatarbekaupade Elektroonikatehas. Seda, et see sellise nimega oli, ma tollal ei teadnud. Selle vaatasin ma alles nüüd igaks juhuks üle. Võimas. Mu ema oli seal keevitaja. Punkt-keevitaja täpsemalt. Ilmselt tegi ta seal vabrikus veel palju muudki, kuid see asjaolu on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud, et tollal oli see kuidagi normaalne kohalike asjapulkade meelest, et oma kahekümnendate lõpus olev kaunis ja sale, blondide lokkis juustega naine tootmises punaseid «START» nime kandnud autoakulaadijaid kokku keevitas. Võib-olla oligi. Puurmani tehases valmistati ka legendaarseid elektrikaminaid «Tuluke». Igatahes olid sellised minu meelest kõigis sealsetes kodudes sulnist toasooja loomas.

Foto: sovtech.su

Kuigi kooli ja tehase vahele jäi heal juhul mõnisada meetrit, tundus see vähemalt ühel korral mulle keskmise maratoni pikkune. Käisin vist esimeses või teises klassis, kui ma lugemise tunnis omale klassipingist umbkaudu 10cm pikkuse pinnu suutsin tagumikku nihverdada. Ilmselt olin ma selles ise süüdi või oli mu pinginaaber, sest keegi igatahes oli pingiserva noaga sakiliseks täksinud. Novot, ja nüüd irdus sellest sakist kenake terava otsaga odamõõtu puukild ning sisenes otsustavalt läbi seniarvatult praktiliselt kuulikindlate koolipükste minu õrna alakannikasse. Või siis ülatagakintsu, kui soovite. «Niuks,» tegin peaaegu hääletult ning istusin oma kohal edasi. Ilmselt liigagi vaikselt, sest õpetaja jaoks tundus mu tardumus kahtlane. Arvake ära, kas mul oli võimalik kõigi ees talle tunnistada, et mul pind persses on? Muidugi mitte! Kuidas ma pärast oma kluttide karja tagasi oleksin läinud?

Peale tundi lonkasin sammhaaval, samal ajal ranitsaga tagumikku varjates ema töö juurde. Iga samm tegi põrgupiina ning kingkongilikest fantaasiamängudest räsitud aju kujutas elavalt ette, kuidas ma enne tehaseväravasse jõudmist verest tühjaks jooksen ning kahvatu ja kõhetuna sealsamas oma viimased hingetõmbed teen.

Loomulikult lahenes ka see trauma. Ema kutsus mingi vanamehe meie juurde. See kuulas mu mure ära, palus samal ajal pisut ettepoole laua najale kummarduda ning just sel momendil, kui ma olin jõudnud kirjeldusega pinnu ihhu sisenemise kulminatsiooni juurde, tõmbas raksti! selle sama teed pidi välja. «Niuks,» tegin ma uuesti, kui too kohutav puutükk mu ette pandi. «Niuks,» tegin ma tol päeval kolmandat korda, kui viinaga immutet kalts üle mu traumeeritud alakannika käis. Haav paranes kiiresti, arm jäi mällu – ilus ja armas.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.