ARMASTUSE-ANTTI ⟩ Hei-hei! Otsin armastust. Ema soovitusel

Olen 32 aastane Antti Puurmanist ja otsin endale naist. Et seda Ypsiloni kaudu teen, on minu ema idee, temal nagu ka minul on selles mõttes mõistus täesti otsas - ainus vaba naisterahvas külas, kes igapäevaselt ei joo, on 50-ndate teises pooles raamatukoguhoidja Marta. Temale aga pole täies jõus meesterahvas nagu mina, kes vahel ka tuleviku peale mõtleb, enam jõukohane.

Armastuse-Antti Foto: Mihkel Lappmaa

Ema oli nõus minu mure kajastamise eest Ypsilonile ka maksma, tal on võimalik minusse investeerida, tal ei kulu siin palju, kuna laut on tühi ja mina olen olude sunnil talle ainsaks ülalpeetavaks.

Mina oleks juba ammu püssi põõsasse visanud ja käega löönud, aga ema ja mu kaks joodikust onu ütlevad, et luuavarrest võib ka pauku tulla ja igal juhul ei peaks mina midagi põõsasse viskama.

Olen siit sealt pinda skandeerinud, Fb-st ja Instagramist õnne otsind, aga sealsed tütarlapsed on kõik kunstiharitusega, tegelevad eluks ilusat olemisega, on kinni ja ka vabanemise korral pikalt ette ära proneeritud.

Ise olen lühema kasvu pikemas otsas, karske, sportlik ja positiivse ellusuhtumisega, mulle meeldib Netflix ja koos kellegagi öösel tähis taevasse vaadata ja mõttes suure (lapse?) vankriga mööda taevast ringi sõita.

Et hei-hei, ilus, avatud, pikka kasvu, seksikas ja kindlustatud komplektivaba naine, ära heida sinagi meelt, kirjuta mulle. Ma ei võta palju ruumi, võin homme päev sinu juurde Tallinnasse või Tartusse kolida, siin minu juures pole tööd ega midagi, sesmõttes pole mingit vahet, kas ma vedelen siin või sinu juures.

Antti

Toimetusele «laekus» selline kiri. Kust see tuli ja mida sest arvata?

Ühel ammusel päeval aastaid tagasi, kui ma rohkem võrokeste Uma Lehe juures tegev olin, pöördus minu poole telefonitsi sirge ja otsekohese jutuga Võrumaa naine, sooviga, et ma talle, täpsemalt tema 32-aastasele pojale, naise leidmisel abi osutaksin. Proua oli täiesti kindel, et kui ma Uma lehe lugejatele tema poja loo avan, räägin elust maapiirkonnas, inimestest tühjaks jooksnud külas, kus täiesti tervele ja heas korras mehele eakohase ja korralike eluviisidega paarilise leidmine sisuliselt võimatu on, saab sõnumi hakkajate naisterahvasteni levimisega probleem ka lahendatud.

Kui ma püüdsin selgitada, et võib-olla pole uudiste- ega arvamusrubriik sellelaadseks teadaandmiseks kõige sobilikum koht ja et võib-olla oleks mõttekam lihtsalt tutvumiskuulutus kuhugi üles panna, lajatas proua sirgjooneliselt, et ta ei taha ju niisama, ta on nõus selle eest maksma. Kui ma ütlesin, et ma tegelikult sellist konkreetset teenust ei osuta ja minu tegevusala on veidi laiapõhisem, mistõttu võib-olla ka veidi hägusem, kordas naine, et ta ju ütles selgelt, et ta maksab.

Vahepeale laekus töökõne ja olin sunnitud kõne daamiga katkestama. Pärast seda helistas naisterahvas taas. Ei võtnud vastu, olin enda meelest ammendavalt vastanud. Õhtul helistas proua uuesti, jätsin seegikord vastamata.

Järgmisel päeval oli telefon päev otsa punane ja siis oli proua korraga taas toru otsas. «Kaugel te selle kirjutisega olete?» kõlas järsk küsimus ja minu ülipika «Eeeeee...» peale lisati: «Mul on pliiats ja paber käe pärast, andke oma kontonumber!»

Katkestasin kõne ja blokeerisin telefoninumbri. No päriselt, ma ei pea. Vahepeal juhtub sellest, kui kaks inimest kokku saavad, ainult jama. Vaadake mind!

Õhtul kõne, täiesti suva number, võtan vastu, ohhissand, jälle see naine ja ütleb, et meil jäi enne jutt pooleli! Katkestasin kõne ja lükkasin telefoni välja. Mis asi meil pooleli jäi?

Rohkem proua ei helistanud. Aga juhtum oli nii veider, et isegi nüüd, kümmekond aastat hiljem tuleb teinekord meelde. Vahel leian end mõtlemast, et ei tea, kuidas sel maapoisil läks, leidis ta endale lõpuks kellegi? Nüüd on ta umbes 42, ei tea, kas ta vana ema on veel elus ja kas tal on siiani põhjust murelik olla? Või on neil kõik hästi? Võiks, mulle see meeldiks, kõigil võiks elus hästi minna.

Rääkisin sellest ammusest loost Ypsiloni toimetuses ja äkitselt tuli idee, et võiks sellise naiseotsingul tubli ja lihtsa meesterahva fiktiivsel kujul taaselustada. Et mis oleks, kui meile kirjutaks oma murega näiteks üks väljamõeldud 32-aastane Antti Puurmani lähistelt, kes endale kohapealt naist ei leia. No ei ole seal midagi. Mis oleks, kui see fiktiivne Antti unistaks suuremaltki – kaaslasest, elust ja läbilöögist suures linnas, seal Puurmanis läheb tal õhtuti lihtsalt pimedaks, aga Tallinnas, Tartus ja Pärnus süttivad pimeduse saabudes tänavatuled ja inimeste silmad ja tõukside laternad säravad ööd läbi ja kustuvad võib-olla alles esimestes koidukiirtes.

Ja väga lõbus oleks, kui Ypsiloni lugeja viitsiks fiktiivse Armastuse-Antti kirjale ja jätkukirjadele vastata ja püüaks talle omalt poolt abiks olla. Mida rohutirtsusirina saatel üles kasvanud Antti peaks endaga ette võtma, et arvestatava kaaslasena kirja minna? Kuidas ta peaks Eesti mõttes suurlinnas hakkama saama? Eeldame, et Antti on arenemisvõimeline! No ja ta on fiktiivne, seega ei saa ta haiget, kui keegi lugejatest tal ka end põlema soovitaks panna. Seda võiks võtta nagu natukest valgust Puurmani pimedasse öösse. Soojad nõuanded Anttile annaksid jällegi lootust nii Puurmanni kui kaugemale. Egas lootust on igale poole vaja, Puurmani pole siin mingi erand.

Nüüd on otsustatud, Antti tegelaskuju on loodud, vastuseid, nõuandeid, soovitusi, kiusu ja kõike muud paluks talle esitada meiliaadressil [e-mail]. Korra nädalas Armastuse-Antti Ypsiloni vahendusel headele inimestele ka vastab, kuna, nagu öeldud, ta ema on maksevõimeline. See, kes toimetuse poolt parajasti Anttiks kehastub, jääb juhuse hoolde, toimetuse koosseisu arvestades ei pruugi Antti alati isegi mitte meessoost olla.

Olavi Ruitlane, toimetaja