MINA ELASIN SIIN ⟩ Ülejõe ja Annelinna vahel. Mikrorajoonide mikromüstika

Kui mõni aeg tagasi Uue ja Paju tänava nurgale kolisin, käis mul peast läbi mitu mõtet. Näiteks, et mu elukoha vahetusse lähedusse jääb Turu sild (jalakäijate sild), mis on kindlasti strateegiliselt hea koht, kuhu pomm visata, kui sõda peaks hakkama. Mõtisklesin sealt edasi ja leidsin, et silla juures asuv imposantne ümar pommivarjend mind ei aitaks, sest see oleks juba pungil täis Anne kanali ääres peesitajatest ja hobisportlastest ning kiikpinkidel jalgu puhkavatest pudelikorjajatest. Kuklasagarad ja vanaema justkui rõhutasid pidevalt, et elan valel pool jõge ja et Turu silla ületamine on kuidagi kehvem kui kaarsilla ületus.

Inimene tahab lahterdada. Kus ma siis elan: olen Ülejõel või Annelinnas? Vastus lihtne: Annelinn. Napilt. Mu maja piirneb Paju tänavaga, mis on piirjooneks nende kahe linnaosa vahel.

Paju tänav, see piiriala, kui kedagi huvitab, on 650 meetrit pikk. Ühelt poolt lõppeb ta Jaama tänavaga, kus terendab perekodu Käopesa modernsete lahendustega aed, maalilised garaažikompleksid, jäätmejaam ning Maarja Kooli ja sõjaväebaaside tagused salateed ERMi juurde, hobused sisse arvatud. Teiselt poolt piirneb tänav Turu silla ümbrusega. See on viimaste aastatega läbi teinud totaalse muutumise.

Kui otsida müstikat, leiab seda kõikjalt. Eriti siit. Näiteks Turu silla ümbrusega tuleb ära mainida asjaolu, et veel aastal 2018, enne Paju 1 must-valget ärikuubikut asus siin puidust terrassiga aus burgerikoht (wifi nimi igaljuhul oli Chuck). Romantiline ja hea hinna-wrap'i suuruse suhtega toitlustusasutus, kus liikus igasugu rahvast. Ühel hetkel oli kohake maa pealt pühitud, vaid mullahunnik alles. Vaatasin seda nagu ilmaimet, sest iga päev üle silla rühkides oleks võinud ju üht-teist märgata.

Küll aga juurdlesin, mis selle asemele tuleb, nagu ka paljud teised kohalikud, ja märkasin, et maja (oeh) hakati ehitama merkuuri retrograadi ajal. Rahustavale veesilmale vaadet varjav rajatis oli linnaelanikele kondiks hambus ning ehitus takerdus, kuid valmis ta igal juhul sai, küll pärast Paju 2 pilvelõhkuja valmimist. Lootsin majast rannakohvikut ja kindlasti ägedat paadilaenutust vms, kuid terrassiga pind läks hambakliiniku valdustesse ning on ilusalongide poolt vallutatud. Ei saa salata: juuksuritoolist on kena vaade roostikule ja päikses sillerdavale rahulikule veepinnale, silmapiiril Sõpruse sild Eedeni kaubanduskeskusega, terendades kui kauge maa miraaž.

Aga kiirtoidukoht siiski tuli! Sarnaselt Chuckile tumepruun ja puidune putkake nimega Lennuk ilmus kanaliäärde nagu seen pärast vihma: üsna äkitsi. Miks Lennuk? Mitte ainult, et «haara lennult», vaid ilmnes, et 1980-ndatel siin üks amortiseerunud aeroflot möödujatele uudistamiseks seisiski. 60. ja 70. aastate kanaliümbrus oli ilus ainult plaanis ja teoorias. Muidu oli see «mõttetu koht», kruusa ja ehitusmaterjalide pärusmaa. Praegu aga on lausa lust, et kodu lähedal lasub rand, kus ma siiski ujumas ei käi, sest peas hakkab kummitama Epliku lugu «Sul on imelik lööve» ja elukaaslase retooriline: «Kui palju on selles pissis vett?» Jah, siinkohal oleks hea mõte linnal kanali ühendus jõega pisut lohvkamaks teha, et vesi liiga seisma ei jääks.

Tahaks jutuga tüürida veel kanali ümber loodud kergliiklustee ja matkaradade juurde, vabaõhu jõusaali ja muu sellise manu, aga siis kalduksin juba liiga Annelinna poole. Igaljuhul on tore näha, kuidas kogu see tervisesport, kaasa arvatud agar talisuplus, ja muidugi kalastuskultuur linnarahva seas levib nagu hea viirus. Tartu on tõeline kalastajate pealinn, seda võin kinnitada. Talisuplejad on teisel kohal. Kanali ümbrusesse integreeritud avalik ruum on meeldivalt kasutuses ning seal liigub lai ampluaa inimtüpaaže.

Tüpaažidest veel – ühtegi päeva ümber kanali rattaga rallimisest vahele ei jäta üks kiivri, nägu varjavate efektste päiksekate ja kõrgele ulatuvate sokkidega naisterahvas. Mitmeid ringe teeb tema ümber kanali. Mis ta agenda on, ei tea, aga sama teekonna väntamine mõjub kindlasti rahustavalt ja obsessiivselt. Sageli on näha ka üht korrektsemat vanemat härrat kiiktoolil nukralt istumas. Tänu koerale on temaga olnud ka lähem kontakt – tema puhul pole tegemist vaimse kõrvalekaldega, vaid suure leinaga, mis teda pärast ta kalli abikaasa lahkumist vaevab.

Tänu koerale on siin tekkinud mitmeid tuttavaid. Aga omaenda päevakava muutes muutub nagu imeväel ka kontingent, keda näha, kellega suhtlusesse asuda. Niisiis pole enam ammu näinud tädikest kahe tiibeti spanjeli, kahe pojapoja ja marutava kassiga.

Vahel Pikka tänavat ületades (Paju tänava ristis) olen mõelnud selle piirkonna unenäolisuse peale. Kogu see ala mõjub mulle nagu uni. Mine tea, mis igaval liivaplaneedil ma tegelikult elan ja siinse elurikkuse peale ahhetan.

Fortuuna tänava pool ehk Ülejõe pool – Ülejõe ületab unenäolise eklektilisuse poolest vist kõik Tartu linnajaod – asub nüüd Paju 2, futuristlikult mõjuv sihvakas metalse läikega kõrghoone, mille all on kohvik Reval ning rohkem avaliku ruumi mekki (loe: puidust pingid). Küll aga kiratseb sealne haljastus sageli. Muiste vohas seal mingi pommitatud maja(?) naatidesse kasvanud auk, millest eemale hoidsin, aga sõber lõikas keset naadipõldu ega vajunudki kaelani taimede sisse ega isegi komistanud.

Pommiauke ehk majade vahel asuvaid miniatuurseid tühermaid on Ülejõel palju, kuid viimaste aastatega on neid nagu hambaauke täidetud igasugu uute elamutega. Näiteks hiljuti tõmmati buldooseriga maha legendaarne aasia toidukoht, punasest, kollasest ja sinisest plekist karkassiga monstrum Bagua, mille ees veel seisis püramiid Horose silmaga ja sees ohtrate trükivigadega menüüd ja kunsttaimed. Seisis maja kaua tühjana ning nüüd tuleb sinna uus kallite korteritega elamu.

Bagua ümbruses on veel veidi vana head riialikku hõngu. Hästi palju tolmu on seal ja mõned lagunevad viinapuuväätidesse uppuvad puumajad. Bussipeatus Pikk kõrval asub majakolks, kus elavad mustlased. Neid leidub ka mu enda kodutänaval, näiteks Uue ja Pärna tänava ristis. Kuidagi on nad need lobudikud enda valdusesse saanud, hooldatud majast on neil ka oma arusaam. Autoistmetest moodustatud aiamööbel koos rikkalike kolahunnikutega moodustavad omapäraseid ansambleid.

Aga tagasi piiriala juurde! Paju tänavat pidi Jaama tn poole kõndides saab näha ka seitsmekümnendate lõpu kaitsmata ehituspärandit ehk esinduslikumaid viiekordseid korterelamuid. Pigem on pärlid Pikk 82 ja 84, värviliste rõdudega ja pesukuivatuse kohtadega katustel, kuid Paju tn punane kökats (see kõlas nüüd üledramatiseeritult, pardon!) on avaramate korteritega ja ka katusealaga.

Mikroranjoonis tegutseb üks terane pufaikaga kojamees, kes kohe isiklikult soovitas mul siiakanti korterit mitte osta. Ehitus olevat väga kehv. Eks ma nõustun ka. Ehitajateks nõukogude armee sõjaväelased. Ehitati elupaiku ohvitseridele ja jutte on mitmeid, kuidas ehitusmaterjalid nende majade koostisesse teps mitte ei jõudnud.

Meie maja kojamees eesti keelt ei mõika, kuid on üks armsamatest onukestest, keda tean. Majatagused ja -esised muruplatsid on kenasti hooldatud, aiapäkapikkudena funksivad nõukaaegsed kummist loomad ning jõulude ajal karraga kaunistatud kuusekesed lisavad omanäolist miljööväärtust. Koja-onukesel on sama malbe naine nagu ta ise. Vahel liiguvad nad koos ja neid võib jääda vaatama nagu heljuvaid valgusolendeid.

Paju ja Uue tänava ristis asub veel üks pideva kõpitsemise all olev eramu, millele hiljuti pandi ümber tihkem plank. Ikka selleks, et mina aialippide vahelt sisse ei piiluks ega inspiratsiooni ammutaks. Kord kõõrutasin üle aia ning nautisin lilleamplite, kivikestega ääristatud peenarde ja üles vuntsitud kõrvalhoone kompositsiooni, kui tabasin endalt ühe kõrvalmaja elaniku pilgu, kes jälgis kogu situatsiooni rõdult. Ka temaga on mul varem pistmist olnud, kuna meie koerad ei saa teps mitte läbi. Tolle planguga eramu inimeste tarmukus oma aia ülalpidamisel on muljetavaldav. Maja aknal seisab aafrikalik puunikerdis seksuaalaktist. Spekuleerin, et need va seksuaalenergiad on elujõu allikas, millel on lastud väljenduda selle aia lopsakuses ja korrashoius.

Edasi lookleb Paju tänav rahuliku aedlinna asumina, milles vahepeal mõni maja müüa on. Sellel rahulikul tänaval vaatas ühe maja aknast minu koerale vastu täpselt samasugune koer. Ka see maja oli müüa. Vaid paar korda kohtuski mu krants oma teisikuga.

Siinkandis rebaseid näha on tavalisus. Ka mõni eksinud tuhkur võib üle tee joosta. Aga ükskord teatas peika, et nägi pesukaru. Pidasin teda opakaks ja palusin fotojäädvustust. Selle ma ka sain. Must kogu vaatas hämaral pildil mulle vastu ja teda võis ausalt öeldes pidada ükskõik milleks. Aga siis nägin teda isiklikult. Pesukaru! Mina ja koer vahtisime huviga, kuidas ta Fortuuna tn jõeäärses roostikus askeldas. Krabasin telefoni ja tegin pildi. Pildile jäi must kogu hämaruses. Teda võis pidada ükskõik milleks. Tegu siis tavalise kaukaasia kährikuga, kes tõesti pesukaru meenutab, aga on suts kohevam.

Uus 61 kõrval asub praegu jalgpalliplats, mis sinna äärmiselt salapäraselt tekkis. Lehtedes sellest ei pasundatud, keegi ei teadnud midagi (hiljem selgus, et Puškini kooli haldusala). Aga sellest ma ei tahtnud kõneleda. Enne jalkaplatsi oli siin järjekordne tühermaa, valgustamata maalapp, kus mu silma ette jäi ükssarvik! Õigemini ükssarviku kostüümis väike tüdruk. Tegime koeraga tema ümber ettevaatliku tiiru. Väike olevus istus hämaruses ega liigutanud. Võtsime südame rindu ja läksime ligi.

Selgus, et tüdruk ootas sõbrannat. Juba tükimat aega. Aga too ei kavatsenudki enam välja ilmuda. Ja väljas hämardus hirmsa hooga. Pidin teda veenma nagu uni, et ta koju läheks ja selle sõbranna sinnapaika jätaks. «Ta on nagu mu isa, lubab koguaeg, aga ei tee kunagi midagi,» kõlas mudilase nördinud suust. Eskortisin ta lõpuks koju, ühte mikrorajooni pärlitest, kus ta ema ja kasuisaga elutses, ning jäin elu üle mõtisklema. Tjah.

Niisiis. Korterit siia soetada ei soovitata, kuid elukeskkonnana pole viga ühti. Kui on soov tunda, et oled ühe jalaga metropolis (aknast paistab Tigutorn, Pläsku ja Paju 2 – kõrghoonestik) ja teisega nõukaajas, kolmandaga aedlinnas, neljandaga kuurortis, viiendaga… unenäos.