ABIKS IKKA ⟩ Inimesed ostavad lotopiletiga lootust

Rasked ajad sunnivad meeleheitlikele tegudele. Mõni kukub lohutuseks jooma, mõni võtab teise töökoha lisaks, et kuidagi justkui pärmi najal kerkivate arvetega ühele poole saada. Sinna vahele jääb aga terve palett erinevaid toimetulekumehhanisme, mille abil inimene oma vaimu tervena püüab hoida. Arv- ja kiirloteriid, nii üllatav kui see ka ei tundu, osutuvad teatud vaatenurga alt päris mõistlikuks valikuks.

Tuleb kohe tunnistada, et loole algtõuke andnud eeldus, justkui kriisi ajal rahvas tavapärasest enam lotot mängima hakkab, osutus valeks. Põhjuseid on mitmeid ning osadest tuleb allpool ka juttu, kuid peamiselt kinnitavad seda hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse viimase 12 aasta jooksul tellitud uuringud ning Eesti Loto müüginumbrid.

Alustan sellest, et kammin pooleldi diagonaalis läbi need EMORi koostatud viimased uuringud. Palju numbreid ja segasevõitu graafikuid, kuid üsna selgelt paistab silma, et viimase kahe aasta jooksul (uuringuid just sellise tsükliga läbi viiakse) on raha peale mänginud sisuliselt iga teine ning arv- ja kiirloteriidega kokku puutunud tervelt 43 protsenti Eesti elanikest. Selles osakaalus võiks iseenesest ju mingisuguseid kriisiaegadele viitavaid võnkeid näha? Niidiots käes, otsustan ühendust võtta keskuse tegevjuhi, psühholoog Pille-Riin Indermittega.

Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskus on 2014. aastal asutatud mittetulundusühing, mis on oma olemuselt küll projektipõhine, kuid siiski sotsiaalministeeriumi vaimse tervise valdkonna strateegilised partnerid. Riigi rahastamisel, kui konkreetne olla.

Vaata ka 15410.ee

«Meil puudub sellekohane info, kas inimesed pöörduvad kriisi tõttu rohkem mängima või mitte. Meil neid arve, kui palju inimesed mängivad, meil sellist statistikat ei ole,» saan vastuseks küsimusele, kas hetkel lahti rulluv kriis või rasked ajad üldiselt suunavad inimesi hasartmängude juurde.

Ometi olete te ju aastate jooksul regulaarselt tellinud erinevaid uuringuid?

Just, aga vaadake, see ei kajasta tänase päeva seisu, sest uuring oli meil 2021 ja järgmine tuleb 2023. Kui neid aastaid sealt hakata vaatama, siis ega erilisi muutuseid inimeste mängimises ei ole, et tohutult oleks neid nagu juurde tulnud.

Aga puht tunnetuslikult – kas teie poole pöördujate hulk on viimasel ajal suurenenud?

Ei saa öelda, et see kasv kuidagi plahvatuslik oleks või hetkeolukorral mingit tohutut mõju oleks, aga kusagil umbes 200 uut pöördujat aastas on. See aga ei puuduta mitte ainult hasartmänge, vaid ka noorte videomängudest tekkinud probleeme. Pigem noorte videomängude mängimine on miski, mis on pidevalt kasvutrendis.

Tõepoolest, panen alles hiljem tähele, et keskusele on ülesandeks antud ka digi- ja nutisõltuvusega tegelemine.

Kas see on siis see pool, kus sa mängimise käigus paned päris raha mängu sisse, et saada mängumaailma hüvesid?

Ei, sa ei peagi päris raha panema. Need on ka kõik videomängud, kus sa ei peagi reaalset raha panema. See on see noorte, alates 10. eluaastast kasvama hakkav probleem.

Loto kui meelelahutus

Peale mõningast pusimist Eesti Loto klienditeeninduse üldnumbril saan telefoni otsa ettevõtte turundus- ja müügidirektor Annely Luikmeli. Ka tema ei oska praeguse kriisi kohta veel mingisuguseid järeldusi teha. Küll aga kinnitab ta, et 2008. aasta kriisi ajal mängimine kindlasti ei kukkunud. «Ma ei oska öelda, kui palju see kasvas, kuid kindlasti ei kahanenud,» kinnitab ta. 

Aga üldiselt – kas kriisiaeg toob inimesed rohkem lotot mängima?

Koroonaperiood tõi tõesti inimesi rohkem mängima. Kuid siin oli ilmselt põhjuseks see, et liikumispiirangute tõttu meelelahutuse alternatiivide valik oli väiksem, inimeste vaba raha hulk suurenes ja ka selle väärtus ajas on langenud. Palju tuli just nooremaid inimesi sel perioodil lotot mängima, kes ühiskonna vabanedes enam nii aktiivsed mängijad ei ole. Lotomängija unistab ikka suurest võidust, mis aitaks elujärge parandada või midagi oluliselt muuta, kriisiperioodid selles osas vaevalt muudatusi toovad.

Või et meelelahutus. Meenub, et omal ajal nimetas ka kasiinokuningas Armin Karu end eelkõige meelelahutajaks. Ometi on just hasartmängusõltuvus see, mis paljudele inimestele perekondlikku traagikat ja kõike muud kui meelelahutust põhjustanud. Nõustamiskeskus, mis loodi hasartmängusõltuvusega tegelemiseks, väidab, et nende juurde pöördub aina enam digisõltuvusse langenud noori ning Eesti Loto kinnitab, et koroonakriis tõi palju just nooremat rahvast lotot mängima. Hasartmängumaksu taskust tõstab riik vahendeid sujuvalt nõustamiskeskuse taskusse, kes siis omakorda suure hulga vaeva noortega tegelemisele pühendab. 

Hasartmängu häire ehk hasartmängusõltuvus on korduv või pidev hasartmängude mängimine (sh online), mida iseloomustab:

• kontrolli halvenemine hasartmängimise üle (hasartmängu mängimise algus, sagedus, intensiivsus, kestus, lõpetamine, kontekst);
• hasartmängu tähtsuse suurenemine, mille tagajärjel muud tegevused jäävad tahaplaanile;
• hasartmängimise jätkamine või suurenemine vaatamata negatiivsetele tagajärgedele (suhete halvenemine, rahaline kahju, raskused tööl/õpingutes, tervis).

Kogemuslood

Võtan ühendust kahe tuttava mehega, kellede kohta tean, et nad kindlasti aeg-ajalt lotot mängivad. Tahaksin aru saada arvloteriide meelelahutuslikust poolest. Nende enda palvel saavad nimed muudetud. 

Urmet Rakverest

Mängin iga nädal. Ostan tavaliselt kolm piletit – ühe Bingo, Vikingi ja Euroloto, mõnikord jääb ka vahele tegelikult. Kokku teeb see 5,50 [eurot – toim.] nädalas. Ühe sõbraga olen siin arutanud, kui too kritiseerima satub, et tema suitsetab ja kulutab kahe päevaga rohkem kui mina nädalas. Meil mõlemal on hobi, millest justkui midagi tolku pole. Loto mõttes on temal samas oluliselt suurem võimalus kopsuvähk võita kui mul miljon, seda küll.

Palju võitnud ei ole, krooni ajal ükskord pisut üle 1000 EEKi, nüüd vahepeal kümneka piires, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Mängin tavaliselt pliks-plaks süsteemis, kunagi oli Bingos ka mingi kindel kombinatsioon kasutusel, kuid enam mitte.

Üldiselt ma telekast loosimisi ei jälgi, pigem lähen poodi ja lasen seal piletid üle kontrollida. Mulle on see kuidagi harjumuseks saanud, n-ö emotsiooniost. Suhtun üsna rahulikult sellesse, väike vürts argipäeva. Mäletan, kunagi oli anekdoot, et tüüp palvetab pidevalt, et Jumal saada mulle lotovõit, kuid võitu ei tule ega tule. Kui tüüp lõpuks taevasse läheb, küsib, et miks sa siis ei saatnud, kui ma palusin? Jumal vastu – aga sa oleks võinud siis vähemalt pileti osta, et ma saata oleks saanud.

Kohti, kuhu suurvõit panna, on muidugi küll ja veel. Kunagi tädi võitis krooniajal suurema summa ja aitas mind. Ilmselt annaksin ka mina oma vendadele, kui suurem summa sülle peaks langema. Täpsemat paigutust aga mõelnud ei ole, on nagu on, seni, kuni ei tule, toetame omal tagasihoidlikul moel sellega kultuuri ja sporti.

Karmo Järvamaalt

Ostan juhuslikult, kui meelde tuleb. Võib-olla korra kuus, mõnikord jääb mitu kuud vahele. Umbes siis, kui meedias räägitakse mingist suurvõidust või kui võidufond on läinud hästi suureks või siis kui Eesti Loto mingi kliendikirja saadab. Umbes 6-7 korda aastas siis äkki. Tavaliselt igast lotost kaks piletit. Ühe kindla numbrikombinatsiooniga, kus on meie pere tähtsad kuupäevad – laste sünnipäevad, pulma-aastapäev jne ning teise pliks-plaks variandi. Kokku teeb see ühe korraga 11 eurot. Ostan internetist.

Kraabitavaid lotosid ei mängi üldse, ei viitsi. Nende võidusummad on ka suht väikesed. Ega üle ühe korra elus peavõitu ikka ette ei tule, suurendame siis vähemalt seda tõenäosust, et kui tuleb, siis tulevad korralikud miljonid. 

Midagi suurt muidu võitnud ei ole, mõnel korral on tulnud mõne euro suurune minivõit. Ükskord oli vist lausa 27 eurot kah. Ma arvan, et tunnetuslikult umbes kolmandiku võin ma olla küll tagasi saanud võitudega, kuid täpselt ei oska arvestada, ega ei viitsi kah.

Mis teen rahaga? Mul väga suuri kohustusi pankade ees ei ole, kuid ilmselt need läheksid esmajärjekorras likvideerimisele. Kuidagi on kujunenud, et tutvusringkonna tehnikat on viimasel ajal remontida tulnud päris palju, olen mõelnud, et väike töökoda võiks olla küll, äkki kujuneks piisava investeeringuga sellest mingi väike elujõuline ettevõte välja. 

Kummagi puhul ei saa ma kuigi selgelt aru, milles seisneb meelelahutus. Plaanid võimaliku võidu korral on justkui olemas, mingid täitmist ootavad unistused samuti. Kas võib olla hoopis selles konks, et võidusummade ette planeerimine pakub mõnusat rahuldustunnet, mis uuesti ja uuesti mängima suunab? Küsin Pille-Riin Indermittelt, kuidas tema psühholoogina seletaks mehhanismi, et kui ma ostan lotopileti ja tean, et peavõit on näiteks 30 miljonit, siis ma hakkan seda raha juba mõttes kuhugi ära paigutama. «See on täitsa normaalne,» vastab ta pikemalt mõtlemata. 

Ja mul on kolm päeva aega järgmise loosimiseni ja siis see aeg tegelikult on mul kõik mured justkui ära lahendatud ju, millistele ma otsustasin võidetava rahasumma paigutada. Kas seda teaduslikult on ka sellist toimimist kirjeldatud või uuritud?

Ma tahaks näha seda inimest, kes ostab pileti ja siis nagu ütleb, et ta lihtsalt ostab pileti. Ma arvan, et iga pileti ostuga kaasnebki tunnetuslikult positiivne emotsioon. Selle 30 miljoni paigutamine on ju niisugune mõnus tore unistus. Eriti kui mul praegu olekski väga vaja seda raha. See tekitab hea emotsiooni ning ega meie aju seda väga põhjalikult ei analüüsi. Tal on see meeles, et saab mingist tegevusest emotsiooni ja see on piisavalt kiire. See iseloomustab tegelikult iga sõltuvuskäitumist, ainete puhul samamoodi. Meil on ajus virgatsained, sõltuvust seostatakse dopamiiniga ehk tekibki selline tung ja vajadus seda tegevust/ainet uuesti manustada, et seda head tunnet tekitada. Muidugi, mida aeg edasi, kui me räägime hasartmängimisest, siis mida aeg edasi, siis panused ja aeg lõpuks enam ei tekita seda tunnet, et noh näiteks alustas panustamisega 10 eurot, siis ühel hetkel see kümnekas ei tekita enam seda tunnet ja positiivset ootust. Psühholoogia on siin ikkagi see, et tore on unistada, see tekitab heaolutunde, aga kui see ei realiseeru, siis tekib negatiivne emotsioon, mida minnakse lahendama selle positiivse emotsiooniga, mis negatiivse esile kutsus.

Nii et ikkagi on võimalik minna arvloteriiga liiale ja lõpuks ikkagi kasiinolõksu kukkuda?

Pigem meie kogemus näitab seda, et sedapidi asjad ei käi. Loteriid mängides see tunne ikkagi vaibub maha, sa ei saa kohe seda uut realisatsiooni. Need, kes meie keskusesse pöörduvad, ma ei saa öelda, et see oleks absoluutne reegel, nende puhul on pigem muster, et nad mängivad küll kasiinomänge, kuid igaks juhuks ostavad loteriipileti samuti.

Loterii puhul on inimesed üldiselt hästi teadlikud – kes mängib ühte, teist või kolmandat või kes iga nädal ostab igast mängust ühe pileti ja nad teevad seda aastaid ja see otseselt ju tegelikult ei kahjusta. Kui inimesel on selleks raha olemas ja ta ei pea tegema seda millegi arvelt, siis las ta teeb seda. See ongi enda piiride tunnetamine. Hasartmäng peaks jääma meelelahutuseks, nagu see tegelikult mõeldud on. See ei ole raha teenimise viis. Ma ise samuti ei käiks tööl, kui ma sellega raha saaksin teenida.

Kuna nõustamiskeskus andmeid n-ö live'is ei saa, küsin Eesti Loto esindajalt, kui palju nemad oma klientide käitumist kaardistavad. «Meil on isikukoodid käepärast, me näeme lisaks mängukäitumisele ka mängija vanust ja sugu,» saan vastuseks.

Kui te näete, et mõne konkreetse isikukoodi taga on mingi probleemne käitumine, kas te selle nopite välja ja edastate andmed kuhugi?

Meil on raportid, kust jookseb kokku info, kui keegi mängib ühes kuus väga palju. Sellisel juhul võtame me temaga ühendust. Neid ei ole samas väga palju. Üks jälgimise põhjus on rahapesu pool ja teine osa siis veendumine, et inimene teeb seda ikkagi teadlikult ja mitte probleemselt. 

Kas Eesti Loto turundusosakonnal on ka mingid kasvueesmärgid sõnastatud või pigem olete te kommunikatsiooniga tegelev osakond?

Eesti Loto on riigi omanduses olev äriettevõtte, kellele omanik on ühe oma ootusena sõnastanud stabiilse ja ajas kasvava omanikutulu tagamise. Arusaadavalt on ka kõigil hasartmängumaksust rahastatavatel asutustel ootus nende summade pidevaks kasvuks, eriti tänastes hüper-inflatsiooni tingimustes. Seetõttu me loomulikult seame ka ettevõtte müügieesmärkidele iga-aastaselt kasvuootuse. Käesoleval aasta eelarves on ootus kasvada 5% võrreldes eelmisega. Turundus- ja müügiosakonnal lasub loomulikult esmane vastutus selle kasvu tagamiseks vajalike tootearenduse, müügi- ja turundustegevuste elluviimisel.

Kuigi osa minust tahaks teemast endiselt lihtsustatult kinni hoida, hakkab mulle vaikselt kuidagi pärale jõudma, et ka hasartmängumaailm ei ole päris must-valge. Ei ole nii, et iga raha eest juhusele tehtud panus võrduks automaatselt sõrme kinkimisega kuradile. Lõppeks ei ole õnne proovimine miski, mis kuidagi inimestest olenemata kusagilt väljastpoolt külje alla trügib. Ajuripatsi tilistamine erinevate väliste virgutajate toel on meile omane. Pigem taandub küsimus (nii stereotüüpselt kui see ka ei kõla) õigetele valikutele. 

Uurin Pille-Riin Indermittelt uuesti, et kas tema hinnangul on see siis ikkagi probleem, kui riik ise oma kodanikele arv- ja kiirloterii näol hasartmänge müüb ja seeläbi võib-olla mõne nendest ka valdkonna hämaramatesse urgastesse suunab? «Ei, see ei ole probleem,» vastab Indermitte. 

«Kui mina peaksin selle ala spetsialisti või psühholoogina soovitama, et kui inimene tahab õnne proovida, ja ta kindlasti tahab mõnikord seda teha, siis proovigu arvloteriiga. Selle pärast, et seda peetakse n-ö pehmemaks hasartmänguks. Ma arvan, et ma võin nende aastate jooksul kahe käe sõrmede peal üles lugeda neid inimesi, kes tõesti loterii mängimise tõttu vastaksid hasartmängusõltlase kriteeriumitele.

Isegi kui inimene lotoga kaotab ja ostab uue pileti, siis ta jõuab ikkagi vahepeal maha rahuneda, sest koheselt ei toimu loosimist. Kiirloteriiga on muidugi selline asi, et see on gramm nagu kangem selles mõttes, aga ma ei ole ka näinud, et keegi kraabib kusagil poes ja läheb siis võtab järjest uue pileti. Eks seal ole väikest sotsiaalset taju muidugi kah, nad kraabivad ikka kusagil eemal.

Kui me võrdleme neid näiteks kasiino automaadimängudega, siis need on oma olemuselt selliselt üles ehitatud, et sa nagu tajud, et napikas oli, et ma kohe oleks peaaegu võitnud, kui ma oleks veel natukene sisse pannud. Ja inimesel on kogu aeg võimalus järjest-järjest panustada. Frustratsiooni tugevus on samuti see, mis paneb inimese seda tegevust kordama ja frustratsiooni tugevus sõltub ka panustatud summast.»

Sama kinnitab ka Annely Luikmel.

«Kindlasti kasiino kui selline on potentsiaalselt probleemsem osa hasartmängust. Loto tulemused selguvad mingi ooteaja järel ja seetõttu pole võimalik hasarti niimoodi üles ajada. Kindlasti me enda ja ka klientide jaoks on lotomäng pigem selline tore meelelahutus. See, et seal on alati lootus ja unistus suurt jackpoti võita, see teeb elu helgemaks, kuid see sellist probleemset hasartmängu ei küta ei uuringute ega ka nõustamiskeskuse psühholoogide hinnangul. Need, kellel on lotoga probleemid, on üldjuhul probleemsed ka muudes hasartmängu valdkondades.»

Kokkuvõttes võib järeldada, et hasartmängude juurde rasked ajad inimesi ei suuna. Peamiseks põhjuseks ilmselt see, et võitmiseks peab eelnevalt ka panustama, tühja rahakotiga seda aga ei tee. Teatud sorti trööstivat meelelahutust Eesti Loto nime kandev riiklik lootusemonopol siiski pakub. Raske hinnata, kas rahulikus tempos õnne proovimine on ilmtingimata halb. Enda piire tunnetades ilmselt mitte – abiks ikka, kui kõikjal mujal vaid hallid toonid lainetavad.