Enne, kui Ameerikast kardulas toodi, koosnes eestlaste söögilaud kaalikast ja aeg-ajalt orki aetud siilist. Rahvusköögist leidus suhteliselt ränki toite nagu kiisel, mis oli hapnema jäetud kaera vesi. Pidupäeval uputati tange seaverre ja tehti vorsti. Pole nagu otseselt Michelini tähe teema ja eesti köögi restorane me maailma suurlinnadest ei leia. Kuna suurt sittagi siin ei kasva, saime ka hajaasustuse. Maa toitmisvõime oli lihtsalt liiga madal, et tihedalt kokku kolides ära elada.
Eestlane ei salli teist eestlast (ega üldse teisi inimesi) alateadliku hirmu tõttu, et äkki ta sööb mu võsast siili ära. Loomulikult soosib selline rahvuslik psüühe autode kasutamist. Istud soojas individuaalses kapslis, kuulad mussi. Oluline on ka täheldada, et samal ajal, kui meie kärbseseeni kääritasime ja novembrikuu märjas metsas Taaraga suhtlesime, püstitati Vahemere ääres marmorist katedraale. Vararenessanss tõmbas hoogu üles, ahjus küpses pitsa, kerkisid ajaloolised monumendid Jumalale.
Istun oma sooja individuaalse kapsliga hoolduses. Nipet-näpet vaja vahetada, kardaani muhv, õõtshoovad koos puksidega, midagi veel. Lappan telefonist kultuuriväljaandeid. Kas vaimuelu on edasi läinud? Oleme püüdlemas uutesse kontseptuaalsetesse kõrgustesse? Tulnud mentaalselt vähemalt novembrikuisest metsast välja?
Ei ole. Kõikides kultuuriväljaannetes on esil üks idee: «Võtame linnad autodelt tagasi!» Nojah. Sa oled aastakümneid akumuleerinud parimat kirjandust, teatrit, muusikat, filosoofiat, kujutavat kunsti, filme, disaini ja see on parim idee, millega sa välja tuled? Okei, sa tahad ilusamaid ja kultuursemaid linnu. Ma tahan ka. Aga Rooma ja Pariis olid ilusad juba enne rattateid. Tallinn ei muutu kultuurseks rattateedest – Lastekodu tänav on sama võigas edasi, lihtsalt jalgratastega.
Ilusaks ja kultuurseks muutuks see asi siis, kui meil oleks ilus ahitektuur ja me nimetaks tänavaid lastekodude ja kuristike asemel arvopärtide järgi. Huvitavad ja kaunid mõtted, need, millele on rajatud Pariis ja Rooma, teevad inimväärse elukeskkonna. Kuni neid ei tule ning vaimse tegevuse haripunkt on linnade autodelt tagasi võtmine, jääme me koos Taaraga metsa edasi. Mina oma individuaalses hajaasustuse kapslis ja teie ajamas Sirbi honorari näol võsast siile taga.