VABATAHTLIKULT KINNI ⟩ Psühholoog hullumajas. Patsiendina

Täiesti metsas on asjad, sôidangi V tähega algavast kodulinnast P tähega algava linna haigla psühhiaatriaosakonda. Hullumajja ja kuradi liinibussiga, mees ei olnud nõus mind ära viskama ja minu eest peitis ta autovõtmed ära. Õigusega, ma olen ju hull. Mees pani mulle diagnoosi ise, ta on selleks pädev, tal on must vöö inimeste ajude keppimises. Ta töötab kuradi laboratooriumis, seega siis laborant tembeldas mind hulluks.

1.

Ei, ma ei ole hull. Ma olen psühholoog, mul on sellealane haridus, mina tean, kes hull on. See laborant on ise piiripealne, ükspäev veel roomab mul trepist üles käsi pikalt diasepaami järele ees. Ma ei ole hull, ma olen joodik, nikotiini-, rahusti- ja suhtesõltlane, ma tavaliselt ei joo, mis ei kehti eelmise pooleteise kuu kohta. Mul on oma praksis, mul on kinnisvara, ma ei käi hommikul prügikaste pidi taarat otsimas. Mul on see laborant ja kaks korralikku last ja mingil imelikul põhjusel ma armastan neid. Mu lapsed käivad heas koolis, nad on ilusasti riides, ma saan seda endale lubada, sest teenin kaks korda rohkem kui laborant. Joon see-eest kaksteist korda rohkem. Kui jooma hakkan. Ja mul ei ole praegu vaja käsi selja taha siduda, mul on lihtsalt tarvis vaimse tervise osas spetsialistilt veidi abi. Kusagil kinnises kohas, kust ma ei saa suvalisel hetkel poodi alkoholi järele joosta.

V-tähega kodulinnas on keeruline. Kõik tunnevad kõiki. Pöördud vaimse tervise spetsialisti poole ja järgmisel päeval hakkavad mu patsiendid minult visiiditasu nõudma. Või eelnevalt makstut tagasi nõudma. Häbi on ka, ausalt, näete, mul on mingid tunded, häbitunne vähemalt, vastupidiselt sellele, mida mu laborant arvab.

2.

P tähega linn. Paras pe...auk, pole ise targem. Hullar, sisenen oma suure kohvriga, iga liigutus on eneseületamine, uurin majajuhti, siis kõnnin mööda koridori ja koputan valvearsti uksele. Sisse. Noor kena välimusega meesarst vaatab mulle pika pilguga otsa ja küsib pisut irooniliselt, kas ma planeerin reisile minna? Oleks see nii. Praegu olen ma alkonaut ja kohal, mul on megahalb olla ja ma loodan, et ta vôtab mu sisse, et ta mõistab, et vajan abi. Selgitan talle oma spetsialistiterminitega enda probleemi ja panen sealsamas ka endale diagnoosi, mille peale muiatakse, ning pool tundi hiljem olengi poolkinnisesse osakonda talutatud.

Kirjutan paberitele alla ja siit tuleb esimene ehmatus! See tähendab nüüd seda, et nõustusin raviga ja siit majast välja ja koju saan alles siis, kui raviarst sellega nôus on. Hullumajadega kipub nii olema – sisse võib ju vabatahtlikult minna ja saada, aga katsu sa sealt pärast välja saada.

Õde ja hooldaja juhatavad mind tühja palatisse ning algab läbiotsimine. Keeran käekoti magamisaseme peale tühjaks ja jätan hüvasti rahustite, unerohtude, kulmutangide, küünekääride ja fööniga. Vitamiinid võetakse ka ära, loogiline – ma võin enesetapu teha, oma D-vitamiinid sisse süüa ja siis föön kaenlas vanni hüpata. Kuigi siin on dušš.

Õde võtab vereanalüüsid, mõõdab rõhku, vestleb ja lohutab mind. No, ma pisardan lakkamatult. Ma ei saa aru, kuidas ma siia sattusin? Ma olen normaalne inimene, mul lihtsalt vahel harva kammib ära. Mina olen spetsialist, mina peaksin olema teisel pool lauda ja neilt asju ära korjama. Kuidas te võtate minult mu e-sigaretid? Jah, ma olen patsient ja ma järgin kuulekalt reegleid. Aga andke mulle mu e-sigaret tagasi! Ma tapan ilma nendeta kellegi ära! Ei anna, suitsuajal saate! Millal see on? Iga kahe tunni tagant! Kuulge, ma ei ole hull, ma ise kirjutasin alla. Et olen hull...

Leban voodil ja haletsen end mõned head tunnid. Siis kutsub hooldajatädi sööma. Selge, see veider gong, mis meenutab lennukis seda heli, mis antakse, kui rihma pealt vôib võtta, tähendab siin söögiaega.

Söögisaal on inimesi täis, lähenen arglikult lauale. Neli päeva pole teragi söönud, supp lõhnab hästi. Võib-olla läheb midagi allagi, istun. Lauanaabrid vaikivad ja söövad keskendunult. Üks vanem naine kukub toolilt, hooldaja aitab ta sellele tagasi, naine kukub taas. Söögisaalis on tunda elevust. Panen mõttes oma kaaslastele diagnoosid. Üks veidram kui teine, naer tuleb peale. Siis läheb naer jälle üle – meenub, et olen üks nendest. Sama. Kui mitte hullem.

3.

Aega on mööda läinud. Söögikutsungite, suitsupauside, rohkete pisarate, hoolitsevate õdede ja inimlike hooldajatega. Kolmandal päeval suudan siseõues juba veidi ringi jalutada. Ikka veel ajab hingeldama. Kord päevas lastakse koos hooldajaga 30–40 min õues olla, aed on muidugi ümber, mine hulle tea. Paterdame nagu lasteaiarühm hooldajatädi valvsa pilgu all ja hiljem tema juhtimisel samamoodi palatitesse tagasi. Kell 22 on öörahu.

Hommikuse pudruga saan oma drooginormi kätte, õhtuse pirukaga toob tätokatega õde unerohu. Unerohu eest annan kõik oma nutiseadmed ööseks õe kätte ja siis lähevad tuled surnuks. Meeletu üksildus tekib, kodused minuga ei suhtle, sõbrad ei helista, ei julge ise ka kellegagi juttu teha, ei ole veel valmis neile ütlema, kus olen ja mis minuga on. Lugeda ei suuda, seriaale vahtida samuti mitte. Ainult söök, suits ja pisarad.

4.

Helistan emale, räägin talle, et tulin vabatahtlikult haiglasse. Küsib, kas ma paremat aega oma probleemidega tegelemiseks ei võinud leida, praegu on kooli algus ja ma peaksin laste kõrval olema. Nutan veel veidi, sest saan nüüd aru, et olen nii kohutavalt üksi. Jah, mul on lapsed, kellele ma ütlesin, et lähen tööle, kui oma suurt kohvrit pakkisin.

Ei ma ise, ei see imearmas ja hoolitsev personal ega ravimid suuda vaigistada mu enesesüüdistusi, häbi, hirmu ja õudu. Vaatan läbi akna taevasse, kuidas see nii saab olla, inimesed toimetavad oma eludega, on üksteisele toeks ja tulevad toime ja mina... mis mul viga on, miks ma ei toimi, mis asi mul elust puudu on? Pole midagi, mul on kõike küll ja rohkem ja ikka ma olen siin võõras linnas kolmandal korrusel kinni, omal vabal tahtel, kuna ma olen iseendale ohtlik.

Kobin duši alla. Ma olen naine, ma olen eksinud, ma hoolin kõigist, ma olen tundlik, näete, ma tunnen nii jääkülma kui tulikuuma.

5.

Palun jumalat, et ta jagaks minuga oma sotsiaalseid kontakte, nädalavahetus on ees ja ma ei suuda enam oma kohutavate mõtetega üksi olla. Nutan veel veidi. Jumal võtab mind kuulda, saan endale reede pärastlõunaks bipolaarse häirega ja hüpomaanias palatikaaslase. Juba esimesel õhtul üritab ta mind surnuks rääkida. Aga samas on temas ka midagi südamlikku, nii et ma loobun mõttest ta pärast öörahu algust padjaga surnuks lämmatada.

See on õige otsus, saame kiiresti lähedaseks. Viisakus ja valehäbi ei ole mu palatikaaslase tunnusjoonteks, ta hüpomaania lööb hetkega meie vaikse osakonna elu keema. Mängime lauamänge, suhtleme, mu kaaslase ülevoolav energia lööb ka teistel patsientidel vere käima. Lõpuks üks normaalne hull kah!

Väljaskäimised saavad samuti elu sisse. Taome hullude sulgpalli. Hullude sulgpall on nagu tavaline, ainult et seda mängitakse väga suure tuulega. Rõõm on nakkav, suhtleme inimestega julgemalt, sõbruneme, räägime oma haiglasoleku põhjustest. Tunneme endid salaseltsina, kellelt on olude sunnil võetud vabadus ise otsustada, millal süüa, magada, millal värsket õhku hingata.

6.

Tegevustuba. Palatikaaslane kutsub mind sinna heegeldama. Jaa, muidugi! Ma pole peale keskkooli lõpetamist heegeldamisvardaid kätte võtnud, aga hetkel tahan ma üle kõige maailmas heegeldada! Ma ei ihka oma lapsi ja laborantigi hetkel nii palju. Tegevustuba asub korrus allpool, rangema režiimi alas, seltskond on seal vist karmim. Tullaksegi ülemise korruse preilisid uudistama, meile lauldakse ja saame osa nende ebamaisetest mõtetest ja vandenõuteooriatest. Alumise korruse rahvas on põnevil, nad on kuulnud, et ülemisel korrusel on inimvabadused päevasel ajal telefoni ja arvuti kasutamise näol.

Üks kurbade silmadega noormees tuleb õue küsima. Tal on tunne, et mina saan teda sinna jalutama lubada. Juba kolmandat korda küsib. Mulle selgitatakse, et see on tema kinnisidee, iga natukese aja tagant õue tahta. Kummaline. Ma tahaks tegelikult ise ka, aga ka mind ei lubataks.

7.

Energiat justkui ei kulu – kui palju hullude sulgpall ja heegeldamine seda ikka võtavad –, aga nälg on pidev. Meeste ja naiste toiduportsud on võrdsed. Hooldaja lahkel loal saaks tegelikult haigla R-Kioskisse minna, sealt saab endale magusat osta. Hot-dogi olevat ka. Silme ees on näljast must, aga ma ei lähe. Ma ei viitsi. Osad patsiendid jätavad toidu järele, söön parem kellegi pudru ära.

Viies päev. Arst tuleb viieks minutiks ja teatab, et saan ülehomme koju. See pole ainult rõõm, mis minus pulbitseb, hirm on sama suur. Suuremgi. Mis mind kodus ees ootab? Ma ju ei tea, kas mind võetakse seal vastu või palutakse lahkuda? Perekond on minust väsinud. Ja õigustatult. Laborant ja lapsed on ohvrid, mina olen psühholooginahas hull. Aga olgu, seniks, kuni saab avalikult hull olla, elu keeb, mängime Monopoli ja hullude Aliast ning võtame kaaslastega koos leitud lähedusest viimast.

8.

Kõik, sellega on siis läbi. Olemine on enam-vähem. Embame kaaslaste ja personaliga ning jätame südamlikult hüvasti. Kummaliselt kurb on lahkuda, nii selle seltskonna kui kogemuse juurest. Ma olen hull, aga sellest pole nagu hetkel hullu!

Avan välisukse. See maailm selle ukse taga ei ole kaugeltki nii leebe.