T, 27.09.2022
RAAMATUARVUSTUS ⟩ Vahur Afansjevi viimane romaan. Eestlase ahnus ja rumalus on piiritud
Foto: www.apollo.ee
Veiko Märka
, kriitik
Vahur Afansjevi viimane romaan. Eestlase ahnus ja rumalus on piiritud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Eelmisel aastal traagiliselt surnud Vahur Afanasjevi (1979–2021) postuumselt ilmunud kelmiromaan «Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega» on üsna lühike, kuid hämmastavalt sisukas.

Tundub, et autor lähtuski romaani kirjutamisel kiirrongis sõitmise muljest – kõik toimub ja areneb kiiresti nagu kaleidoskoobis, kuid on samas värvikas ja vaheldusrikas. Nagu mõnes varasemaski Afanasjevi raamatus, näiteks «Minu Brüsselis», põimuvad siin tihedalt kõige igapäevasemad pisiasjad ja globaalsed üldistused. Afanasjev mõtleb suurelt, aga ei jäta tähelepanuta ka väikest. Mis on muidugi väga kujundlik ja ere, sest suur on suur ainult väikese taustal – ja vastupidi. Austraalia on küll kaugel, teises maailma otsas, aga kui lihtne Eesti maainimene sinna elama asub, jääb ta ikkagi iseendaks oma veidruste ja piiratusega. Kiirraudtee võib väikese inimese ruttu ja mugavalt viia Euroopasse, kuid nii rongis kui Euroopas jääb ta sama väikeseks nagu kodukülas. Afanasjevi nüüd juba lõpulejõudnud üsna mahukas loomingus on «Rail Baltic» täiesti omanäoline, kahtlemata ka kõige lõbusam teos. Ehkki aeg-ajalt tekib mulje, et tegu on naeruga läbi pisarate. Või pigem läbi intelligentse ja analüütilise maailmanägemuse. Ärgem unustagem, et Afanasjev õppis ülikoolis ju majandusteadust.

Kogu raamatu tegevus toimub väikeses väljasurevas külas Rapla lähedal, millest hakkab läbi jooksma kiirraudtee trass. Küla nimi on Ahtra, mistõttu on tõenäoline oletada, et selle prototüübiks on kõigile Eesti ajaloo tundjatele hästi tuttav Mahtra. Igatahes põleb romaani sündmustiku käigus kolmest küla majast kaks maha ning lõpuks ei jää sinna ainsatki põliselanikku.

Autoripositsioon on Rail Balticu suhtes pigem neutraalne. (Võib ka öelda, et ükskõikne.) Kogu oma tabava iroonia koondab ta hoopis kõrvalises maakohas elavate inimeste hingelisele piiratusele ning nende omavaheliste suhete kitsarinnalisusele. Siin pole juttugi Vargamäe Andrese ja Pearu monumentaalsusest. Kaks pärandiks saadud talukoha pärast konkureerivat perekonda on võrdselt naeruväärsed, ehkki ühed lähevad petise õnge, teised mitte. Kuigi võrdselt naeruväärsed, on nad täiesti isikupärased. Eriti hästi kajastab Afanasjev mõlema naise karakterit. Nii agressiivne ja ahne Leili kui esoteerikas hõljuv ja hõllanduv, kuid sama ahne Meeri on väga realistlikud kujud. Täpselt nagu elust enesest, ehkki ma ei usu, et just Mahtrast. Leili abikaasa Kuuno on samuti usutav tüüp, ehkki autor võrdleb teda korduvalt hoopis ühe filmitegelasega – «Siin me oleme» Peremehega (Karl Kalkuni kehastuses).

Kiirraudtee pole romaanis keskne, selle valmimine või mittevalmimine olulised. Läbivaks teemaks on tegelaste omavaheline ärapanemise soov ja madal ahnus. Kelle krundilt trass läbi jooksma hakkab, kes saab kompensatsiooni? No muidugi juhtub, et ei saa kumbki. Aga keegi siiski saab. Aetakse kõlavasõnalist juttu küla põlisväärtusest ja kordumatusest, mida raudtee hakkab rebestama nagu haav ihu. Aga kui mängu tulevad suured rahasummad (jutt on sadadest tuhandetest eurodest), pole kõhklustki, et need korvavad põlisväärtused täielikult ja jääb veel ülegi muretu elu sisseseadmiseks Raplas, Tallinnas või Austraalias.

Eriti paeluvaks muudab «Rail Balticu» minategelase rolli kolmestumine. Formaalselt on selleks vanemas keskeas ametnik Ülle, kes kogu seda veidrat ja groteskset lugu ümber jutustab. Teiseks annab autor pidevalt tunda, et tema on ikkagi see, kes Üllele sõnad suhu ja mõtted pähe paneb ning määrab täpselt ära, mida ta tohib pealt näha ja pealt kuulda, mida mitte. Juba esimene peatükk oma mängulise fantaasiaga häälestab lugejat mitte midagi järgnevast tõsiselt võtma, vaid lihtsalt kaasa elama ootamatutele, kuid alati jaburatele süžeepööretele.

Kolmandaks on üheks keskseks tegelaseks pooleldi läbikukkunud lastekirjanik, Meeri abikaasa Sander. Väga raske on ette kujutada, et kirjanik, kes kirjutab väljamõeldud kirjanikust, suudaks hoiduda omaenda ideid ja elustiili kasutamast ning Afanasjev seda ei üritagi. Nii on Sandergi täiesti eluline kuju. Ehkki Afanasjev ei ole nii menukat lasteraamatut kirjutanud nagu Sandri «Põrsas Molbert» ja tema järjed, mille najal viimane tahab vist kogu ülejäänud elu muretult liugu lasta (rahalises mõttes). Aga oma ellusuhtumise poolest on Sander tüüpiline Eesti kirjanik, kes heitleb dilemmaga materiaalse edu ja ideaalide realiseerimise vahel. Nagu iroonilises teoses tüüpiline, ei saavuta ülekaalu kumbki.

Kelme on raamatus samuti kolm: Maamõõtja, Ettevõtja ning Kunstnik – viimane küll väga väikese kaliibriga, ehkki suure suuga. ««Tervist! Lubage tutvustada, Eesti rahva parim poeg, suurärimees Jaan Talu, kelle kuldsed käed lüpsavad ühtviisi edukalt kodanlast ja töölist, kohalikku ja sisserändajat, võlaorja ja välisinvestorit.” Ega Ettevõtjagi võlgu jää: «Ja see ilueedist võllaroog on Moorits, kodumaise kujutava kunsti särav täht, kelle tööd ripuksid Guggenheimis ja Pompidous, kui kuraatorid üleöö meelemõistuse kaotaksid. Näete, kui paistes on ta huuled. Ei, mitte kirglikest suudlustest, vaid Kultuurkapitali nisa imemisest.»» Kelmidki on isikupärased ning selgepiiriliste karakteritega, ehkki nad pole kesksed tegelased, vaid figureerivad peamiselt selleks, et välja tuua lollide lollust.

Kuna autoril on peatükk «Tegelased», kus kõiki persoone lühidalt, kuid tabavalt iseloomustatakse, saab neist juba raamatu alguses selge ülevaate.

Hoolimata paljudest voorustest on romaanil ka puudusi. Kohati, eriti romaani kolmandas veerandis muutub tegelaste otsene kõne liiga lollakaks, varem ja hiljem leiduv vahe vaimukus ja verbaalne leidlikkus nüristuvad kohati. Eriti häirib korduv looma- ja linnuhäälte tegemine tegelaste omavahelises vestluses. Mida autor selle haukumise ja kraaksumisega taotles, jääb küll igavesti saladuseks, aga mulle tundub, et saladust polegi, lihtsalt juhe jooksis mitu korda kokku. Finaal, eriti kaks viimast peatükki on aga taas konstruktiivselt leidlikud ja vaimukad, eri tegevusliinide puändid suurepärased. Nagu ka asjade lõppseis raamatu viimasel leheküljel.

Väga harva on raamatu tagakaas nii tabav ja sisukas kui teos ise. (Tõsi, harva ilmubki meil raamatuid, mis seda väärivad.) Toimetaja Jan Kausi kaks lauset võtavad «Rail Balticu» sisu nii täpselt kokku, et sunnivad tsiteerima:

««Rail Baltic» on pulbitsevat irooniat tulvil lühiromaan, milles on tunda Kivirähki «Eesti matuse» ja Gogoli «Revidendi» vaimu. Pealkirjas nimetatud vastuolulist raudteetrassi kasutab autor ühtaegu selleks, et heita pilk tänapäeva eestlaste eluolusse ning ironiseerida ajatu inimliku ahnuse, meie vähem või rohkem ebarealistlike ambitsioonide üle.»

Nii ongi.

Tagasi üles