ANALÜÜS ⟩ 2022. issanda aasta suvised üleminekud Inglise kõrgliigas

Erling Haaland Manchester City särgiga. Foto: @ManCity/Twitter

12. september 2022, 14:59

Selle aasta üleminekuturg on olnud keskmisest huvitavam. Kõige suurema karusselli on käima lükanud veel mõnda aega tagasi finantsvõimetu olnud Barcelona, kes on ostnud kõik mängijad, keda nad soovivad. Boonusena on nad Chelsea uue omaniku Boehly eest päris mitmed mängijad ära napsanud.

Teisalt on imekspandav Prantsuse naftaklubi PSG konservatiivsus. Sisuliselt pole midagi juhtunud – Angel di Maria leping lõppes ja tema suundus Juventusesse karjääri lõpetama. Samuti anti Georginio Wijanaldum, kes veel paar hooaega tagasi oli Liverpooli põhimees, Romasse laenule. Kindlasti võib lepingu pikendamist Mbappega pidada väga suureks võiduks ja ehk polegi tarvis väga üleminekuturul siiberdada, kui sul on meeskonnas Messi, Mbappe ja Neymar. Seega väljaspool Inglismaad võiks üleminekuakent pidada üpris rahulikuks. Britannia kuus esimest meeskonda on aga võrdluses katalaanidega väga võimas finantsrusikas ja armutus võitluses Meistrite liiga kohtadele ei saa jääda loorberitele puhkama. Statistiliselt on ka välja toodud kõnekas fakt – Premier League kulutas üksi sama palju kui ülejäänud viis suurimat liigat kokku. Võtame aga luubi alla Inglismaa TOP6 meeskonda – kes on võitnud, kes on kaotanud?

Arsenal

Arsenal pole viimastel hooaegadel suutnud ühegi olulise tiitli peale mängida. Sisuliselt on Arsenal vaese mehe Manchester City ja Mikel Arteta vaese mehe Pep Guardiola. Meeskonnast on lahkunud Alexandre Lacazette, kelle kõige paremad päevad näivad olevad möödas, eeldusel, et tal üldse oli neid väga häid päevi Premier League’i tasemel. Arsenalis kvaliteedihüppe jaoks polnud Lacazette lihtsalt piisav. Meeskonda on lisandunud aga Portost noor ründav poolkaitsja Fabio Vieira, kes märgatavat rolli esimesel hooajal ei saa. Uus ja palju keerulisem liiga ning lisaks on tegemist alles 22-aastase mängumehega.

Teisalt on meeskonda lisandunud ka kaks põhimeest. Brasiilia äss Gabriel Jesus ja ukrainlane Oleksandr Zintšenko. Mõlemad Manchester Cityst. Võib ehk tunduda, et ongi nii, nagu eelpool mainitud – Arsenal ongi vaese mehe Man City. Kipun arvama, et reaalsus on teine. Mõlemad on äärmiselt korralikud täiendused ja mitte City ei loobunud neist, vaid nemad loobusid ka Cityst. Eesmärgiks olla põhimehed ja olla liidri rollis. Seda rolli Guardiola neile pakkuda ei saanud. Ja nagu Jüri Mõis on kunagi ilusti öelnud (proovin anda sisulise poole edasi): kõigepealt pead olema heas ja toimivas ettevõttes (klubis), et saada aru, kuidas asjad toimivad, ja seejärel on aeg liikuda ettevõttesse (klubisse), kus asjad nii hästi ei toimi, et need siis toimima panna.

Arteta üleminekuaknale võiks praeguse seisuga anda hindeks rahuldava. Meeskond on noor ning kindlasti oleks vaja juurde kogenud ja autoriteetseid mängijaid, kes suudaksid hea sümbioosi tekitada. Hooaja algus on samal ajal olnud muljet avaldav. Saadud on häid võite. Kirjutamise hetkeks viiest viis. Samal ajal on näidatud ka oskust mängu lõpuminutitel enda kasuks pöörata, seda relva pole Arsenali repertuaaris pikalt olnud. Nii üleminekute kui ka Arsenali meeskonna lakmustestiks saavad aga konkurendid, kes viljelevad momendil sarnast jalgpalli – City, Liverpool ja Chelsea.

Tottenham Hotspurs

Foto: Tottenham Hotspur Brand Identity and Style Guide

Tegemist on ilmselt 2022/2023 hooaja musta hobusega. Favoriitidel Liverpoolil ja Manchester Cityl peaks olema justkui rohkem laskemoona, kuid peatreener Antonio Conte suudab panna mehed võitlema nagu ei keegi teine. Seda on näha ka üleminekuturul. Asja võetakse tõsiselt. On pelgalt üks oluline lahkuja, Steven Bergwijn, kes ennast Inglismaal ei leidnudki.

Lisandunud on Djed Spence, kes on noor paremkaitsja, kellele ülemäära ei loodeta. Samuti on Brightonist keskvälja polsterdama toodud Yves Bissouma, kes on väärt täiendus. Mainimistväärt mees on Ivan Perisic, kes saadi Inter Milanist tasuta. Liialdamata võib öelda, et tegemist on pragmaatilist ja võitlust armastavate treenerite lemmiklapsega. Juba Mourinho tahtis enda Unitedi perioodil teda meeskonda tuua. Kuigi Perisic on juba 33-aastane, siis on tal kõik olemas, mida Conte-sugune treener soovib – hea tehnika, väga korralik füüsis ääremängija kohta, kõva võitlustahe ja töövõime.

Lisandus ka varasemalt Evertoni esindanud Richarlison, kes hakkab koos Soni ja Kane’iga ründevankrit vedama. Ja samal ajal ei tohi unustada ka Kulusevskit, kellel on võrdluses teiste valikutega suurem X-faktor. Pole väga mage. Selline nelik ei jää liiga tippudele sugugi alla.

Kokkuvõtvalt võib pidada Conte üleminekuakent väga heaks. Poleks ime, kui nad Inglise meistritiitli nimel suudaksid oodatust pikemalt konkurentsis püsida. Vaevalt, et itaallane madalamaid ambitsioone endale ja Tottenham Hotspurile seadnud on.

Chelsea

Hooaja lõpus paistis, et Chelseaga võib olla täiesti «aamen», kui Abramovitši varad külmutati. Reaalsus on aga osutunud roosilisemaks – ameeriklane Todd Boehly ostis klubi ja suund paistab olevat täiesti õige.

Kõigepealt lahkujatest. Romelu Lukaku Interisse, mis oli täiesti oodatav diil. Niisiis Evertonis tegusid teinud ja kõige eelduste kohaselt Premier League’i ideaalselt sobituv ründaja ei leidnudki Inglismaa tippude tipus endale kohta, ei Unitedis ega ka Chelseas. Suurem probleem aga on kahtlemata kahe põhikaitsja lahkumine – Antonio Rüdiger Reali ja Andreas Christensen Barcelonasse. Kui mingis väljaku osas on tarvis stabiilsust, siis see on kaitse ja spetsiifilisemalt keskkaitse tandem. Meenutagem Fergusoni tandemit Vidic, Ferdinand või Barcelona Pique-Puyol paari. Keeruline on näha, mis siit edasi juhtub. Toodud on küll Kalidou Koulibaly, kes kindlasti on ennast tõestanud ja kõik eeldused Inglismaal läbilöömiseks on olemas. Samuti toodi viimastel päevadel suure raha eest Wesley Fofana, kes on aga noor ja kohest õnnestumist ei maksa loota.

Kaitse aga on Chelsea jaoks, eriti hooaja esimeses faasis, kindlasti põhiprobleem. Teine täiendus Raheem Sterling on kahtlemata üks parimaid oste sellel suvel. Hea hinnaga ennast tõestanud mängija ja sobib kahtlemata Tucheli mängujoonisesse. Hooaja alguses tekkis ka küsimusi ründeosakonnas. On küll häid mängijad, palju häid number kümneid, kuid mitte ründajat. Ajutiselt toodi positsiooni lappima endisele peatreener Tuchelile tuttav Pierre-Emerick Aubameyang – mees, kelle käel on tätoveering endast Arsenali vormis, aga noh, see selleks. Üldiselt muudab Gaboni mängumees Chelsea rünnaku mitmekesisemaks.

Problemaatiline on olnud see, et mängijad, keda Londoni klubi on tahtnud, on endale napsanud Barcelona. Siit ka palju probleeme meeskonna komplekteerimisel. On kostnud ka arvamusi, et Tuchel ongi n-ö karikatreener. Hooaeg ja aeg näitab, kuid suureks optimismiks praegu põhjust ei ole.

Viimaste uudiste valguses, nimelt sai Tuchel hooaja nii varajases faasis kinga, on muidugi küsimärke ka teisigi. Kas see oli ette planeeritud? Tunduks tobe lasta Tuchelil tuua endale sobivad mängijad ja siis ta minema saata. Ehk ei olnudki Tuchelil üleminekute osas suuremat sõnaõigust ja ka see oli juba eelnevalt tüliõunkas? Muidugi ei tasu unustada ka Tucheli riukalikku iseloomu, mis konservatiivsemale ärimehele ehk mokka mööda pole. Uus peatreener, Graham Potter näib tüpaažilt olevat soliidsem, mitte-dressi-mees, aga samas ennast Premier League’is tõestanud. Problemaatiline on ka alustada hooaega materjaliga, mida sa pole ise valinud, ning samal ajal on nelja hulka tulemine ja Meistrite liigas edukas olemine kindlad kriteeriumid.

Manchester City

Kuidas on läinud siis geeniuse ja kaasaja parima treeneri Pep Guardiola üleminekuaken? Meeskonnast on lahkunud poolkaitsja Fernandinho, kes oli üpris tähtis lüli. Samas on täienduseks toodud Kalvin Phillips, kes brasiillase saapad suudab kõigi eelduste kohaselt täita. Vaadates teisi olulisi lahkujaid, Jesust, Sterlingut ja Zintšenkot, siis siit koorub Guardiola kui filosoofi maailmavaade. Ilmselt tugevdavad need täiendused konkurente arvestatavalt, kuid ta ei saa endale lubada, et tal oleksid meeskonnas mängijad, kes pole 100 protsenti rahul ja ei usu enam ei temasse ega süsteemi, kuidas ta jalgpalli tahab mängida.

Vastukaaluks võib tuua linnarivaali, kes Cristiano Ronaldot proovib kui mitte kümne, siis vähemalt üheksa küünega kinni hoida. Ja viimane oluline täiendus – mees ja juba nii noorelt legend – Erling Haaland. Vaieldamatult üks kuumimaid nimesid viimastel aastatel. Ja ükski ekspert ei arva, et ta võiks ebaõnnestuda. Laias plaanis võiks sellega nõustuda, kuid siin on lisaks veel üks tahk. Haaland ei pruugi isiklikus plaanis ebaõnnestuda, kuid tänu temale võib ebaõnnestuda Guardiola süsteem kui selline.

Erling Haaland Manchester City särgiga. Foto: @ManCity/Twitter

Heites pilgu minevikku, siis mingi hetk saabus ka Barcelonasse sarnast tüüpi mängija, küll natuke suurema egoga – Zlatan Ibrahimovic. See projekt ei õnnestunud, Zlatan ei ebaõnnestunud, aga Guardiola süsteem kukkus selle all kokku. Võib argumenteerida, et Haaland on tunduvalt meeskondlikum mängija, aga küsimus jääb ikkagi õhku – kui sa tood ründeliini mehe, kes peab paratamatult saama teistest nii palju suuremat tähelepanu, siis mis juhtub süsteemiga, mis on niivõrd suures osas üles ehitatud meeskondlikkusele?

Kokkuvõtvalt on geenius oma tööga üleminekute osas hästi hakkama saanud, kuid Haalandi ja tähtsate lahkujate näol on meeskond ehk suuremas limbos, kui paistab. Ka hooaja algus on andnud siia vastukaja mõlema teooria kinnistamiseks. Jah, Haaland on olnud väga-väga hea. Samal ajal on City juba teinud kaks viiki. Paistab, et on kaks varianti – kas vastasest rullitakse üle või vastane saab City pidama ja Guardiola meeskond on ka lihtsurelikele (kui neid Premier League’is üldse veel mõni alles on) haavatav.

Liverpool

Jürgen Klopi fenomen, mida näitab ka see üleminek, peitub tema karismas ja oskuses panna kõiki mängijaid ennast olulisena tundma. Sama ütles ka Tarmo Kink Eesti jaoks väga edukat perioodi vedanud Tarmo Rüütli kohta. Jah, Sadio Mane lahkus, kuid ükski asi elus ei ole perfektne. Mane tundus ka ainuke mängija, kes vahepeal ka avalikult Klopi autoriteeti õõnestas. Tuletagam meelde juhtumit, kus ta mängujärgselt Klopile patsu ei löönud ja teda ignoreeris. Ilmselt oli see hea käik, sarnaselt ametivend Guardiolaga, kes laseb lahti mängijad, kes pole kohal enam kui 100 protsenti. Kui Mane näol oli üks suur lahkuja, siis on ka üks suur ja suure raha eest saabuja. Darwin Núñez. See on mõnevõrra sarnane Guardiola Haalandi käiguga. Ka Liverpoolil pole olnud meest, keda võiks nimetada lihtsalt ja selgelt tipuründajaks.

Arvestades, et Klopi süsteemis ei ole niivõrd olulisel kohal palli valdamine kui Guardiolal, siis on raske näha, kuidas Núñez täielikult ebaõnnestuda võiks, kuigi Portugali liigast Inglismaale ületulek on kahtlemata katsumus. Klopi süsteemi tähtsamad ja ainulaadsemad lülid – Robertson ja Alexander-Arnold on jäänud. Ka seda võib võiduks nimetada üleminekuturul, sest sarnast asendust praegu leida ei ole. Samal ajal on murenoodid kohe üleval, kui antud mehed vormis ei ole, nagu hooaja alguses on näidanud. Kui Robertsonis ei ole Mo Farahi vastupidavust, siis langeb märgatavalt ka tema kasutegur.

Darwin Núñez Foto: Steffen Prößdorf / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Klopp on teinud üleminekuturul head tööd, arvestades veel mõnevõrra krobelist hooaja algust ja Thiago vigastust. Klopp suutis selle koha paigata Melo näol. Kindlasti pole see mingi kvalitatiivne edasiminek, kuid vajalik lüke kindlasti. Liverpool on siin sarnaselt mõnevõrra limbos. Kuigi probleeme on ka Cityl ja teistel, siis sellist armutut surumist, nagu eelnevatel hooaegadel on raske näha. Üleminekuturul ei saanud ilmselt midagi väga palju paremini teha, kuid Klopil on siiski selge idee, kuidas jalgpalli peab mängima, ja mängijates värskuse hoidmine ja uute mängijate leidmine pole nii lihtne.

Manchester United

Punased Kuradid on ainuke TOP6 meeskond, kes on teinud kõige olulisema muudatuse – areenil on uus mees Erik ten Haagi näol. Esimesed muljed on positiivsed, mehel on visioon ja ka julgust staare distsiplineerida. Rääkides olulisematest meeskonnast lahkunutest, siis Jesse Lingardi minek on pigem positiivne. Väga sümpaatse mängustiiliga mängumees, kuid ebastabiilne ja ilmselt vajab suuremat vastutust, mida ta ka Nottingham Forestist saab.

Teine mees, kes lahkus juba teist korda, Paul Pogba. Olenemata sellest, kas süüdi oli klubi või mängija ise, siis see koostöö ei hakanud kunagi klappima. Ei Mourinho, ei Solskjaeri ajal. Ilmselt oli see mõlema osapool jaoks positiivne asjade kulg. Vaadates mehi, kes on lisandunud, siis vasakkaitsja Tyrell Malacia näib tahtmist täis olevat ja sobib ten Haagi visooni. Iseasi jällegi, kuidas ta suudab Premier League’iga kohaneda ja kas ta ikkagi on parem mees kui tippvormis Luke Shaw. Veel üks mees, kes toodi Hollandi liigast – Lisandro Martinez. Sarnaselt Malaciga on ka argentiinlasel suhtumine paigas. Ega teda niisama lihunikuks nimetata. Iseasi jällegi on, mis positsiooni mees mängima hakkab? Kogu austuse juures, siis 175 cm ja mitte just kõige turskem kehaehitus ei loo potentsiaali, et see võiks olla Unitedi keskkaitsja järgnevaks aastakümneks.

Ja kolmas seni kinnitatud üleminek – Christian Eriksen. Kindel valuuta, kes juba hooaja-eelsetes mängudes näitas, et lisab meeskonda seda, millest on mõnevõrra puudu olnud – loomingulisust ja häid sööte. Teine keskvälja täiendus – Casemiro. Üllatav, kuid meeldiv. Veel kindlam valuuta kui Eriksen. Lisaks Dúbravkale, kes toodi De Geale seltsi, oli ka üks oluline üleminek – brasiillane Antony, keda Ajax ei tahtnud müüa. Lõpuks mees tuli ja sealjuures suure raha eest. Mehe oskustes pole kindlasti küsimus. Küsimus aga on selles, kuidas saab Hollandi liigast tulnud tehniline ja väike mängumees hakkama Premier League’is? See ebaõnnestumise protsent näib viimase aja põhjal olevat päris suur.

Tiimikaaslased Antony'd õnnitlemas. Foto: PETER POWELL

Arvestades fakti, et United on ainuke suur meeskond, kes vahetas peatreenerit, siis on neist ka mõnevõrra rohkem rääkida (jättes praegu välja Chelsea ootamatu käigu). Ja ka seetõttu, et autor ise on jätkuvalt Unitedi fänniks jäänud. Lauseid, mida lõpetaks küsimärk, on veel hulgi. Frenkie de Jongi saaga lõppes ebaõnnestunult. Tema asemele toodi Casemiro. Kui hollandlane on proaktiivsema stiiliga ehk mängujuht, siis brasiillane on siiski lõhkuja ja mees, kes annab palli edasi. Madridis seetõttu ta ka tuumikusse koos Modrici ja Kroosiga sobis. Kas Bruno ja Erikseniga tekib sama hea keemia?

Kõigile lisaks oli terve suve ja tüütult pikalt üleval ka Cristiano Ronaldo küsimus. Mees tahtis lahkuda, aga ei lahkunud. Ten Haagi mängujoonisesse ta ei paista siiski sobituvat. Antony saabumisega saab veel vabamalt kasutada tipus nii Martiali kui ka Rashfordi. Väidetavalt jääb Ronaldo kuni jaanuarini meeskonda. Kogu teemas on veel liiga palju küsimärke, kuid Ronaldo lubas neile vastused anda peatselt. Ootame ja vaatame.

Olles saanud ka väikse pildi Unitedi võmalikust potentsiaalist, siis rõõmustamiseks hooaja algusega võrdluses on küll põhjust, kuid pikemas perspektiivis mitte. Suuremate meeskondadega mängides vasturünnakud ja kaitsemäng toimib. Aga suure meeskonna, nagu Unitedi lakmustest on aga väikeste meeskondade vastu mängimine. Kaotused ja napid võidud optimismi ei lisa. Teine koosseis ei suuda sarnast taset hoida ja samal ajal pole meeskonnas meest, kes suudaks Erikseni kvaliteeti asendada.

Premier League’i ennustus 2022/2023 hooajaks:

Manchester City
Tottenham Hotspurs
Liverpool
Arsenal
Manchester United
Chelsea

Kommentaarid