FROSTPUNK ⟩ Kriisiaja linnapeasimulaator. Kuidas ma kodaniku jala käskisin amputeerida

Energiahind see ja kütusehind too, kriis varitseb ja on juba kohal, mõnda hoopis ähvardab. Talv tuleb keeruline, peab vastu pidama! Ja ilm on vilets nagunii – suvi otsa liiga palav ja nüüd liiga külm. Muutujaid on palju nagu nuppe piloodi kokpitis. Oot-oot – lendurid harjutavad simulaatoriga. Kas vaestele kodanikele kah sääraseid on? Või siis poliitikutele? Kerge arutelu toimetuses ning sõelale jääb «Frostpunk».

Nii. App Store lahti, kerge otsing ja 30 eurot ning allalaadimine algab. Olen pisut elevil, kuna mängimist tuleb väga harva ette. Kui üldse. Olen ma selle üle kurb või tunnen puudust? Ei teagi, mida aeg edasi, seda vähem ilmselt. Omal ajal olin üsna vaimustunud. PS2 ja PC asjad. Viimasega oli keerulisem, kuna võimeka seadme kokku panemine eeldas üksjagu pühendumist. Liiga pühendunud ma mängimisele siiski polnud. Pigem tapsin igavust, jäin mängu kinni ega lõpetanud enne, kui lugu läbi käidud. Just lood kõige enam mind kõnetasidki. Mõnikord sai sõpradega ka «Gran Turismot» või «Mortal Kombatit» tehtud. Hasart oli samuti meeldiv. Eelmise aasta lõpus kasvatasin poja soovitusel ka «Minecraftis» kanu, kuid see vist ei lähe päris sinna arvestusse. Ei saanud ma sealt ei mingit lugu ega ka erilist muud hasarti peale meie Twitchi pundi elamiste kanadega rikastamisele. See selleks.

Lapsed küsisid hommikul kooli minnes, et mis mul täna plaanis. Vastusele, et mängin täna ilmselt terve päeva, et sellest lugu kirjutada, jäid nad tõsiseks. Aimasin isegi teatavat kadedust. Ja mis siis? Teie mängite siis, kui mina laupäeva hommikul aias tööd teen.

Lasen mängu käima ning sean end sobivalt töölaua taga sisse. Eepiline muusika, ängistavad tormihelid, hallid toonid. Sätin läpaka ekraani mitme pügala võrra heledamaks, sest too hämarus sunnib silmi pingutama ning üleliia pingutada ma ei taha.

Niisiis – «Frostpunk». Poolakate loodud city-building survival. Eesti keeles ongi vist kõige parem vaste kriisiaja linnapeasimulaator. A New Home, Select Scenario või Endless Mode. Uurin pisut sätteid ja jään kohe jänni, sest ei suuda mängu suurel monitoril üle ekraani saada. Läpakal probleeme ei teki, lisamonitorile ei saa. Krt, kas tõesti peangi nii hakkama saada. Netist otsida ei viitsi. Tõstan läpaka keset lauda ning valin New Story.

Algusvideo. Tuisk ja torm. Ajad on hapud, külm pressib peale, tuleb ellu jääda. Umbes nagu meil praegu, mõtlen irvitades. Ainult et meie kardame külma jääda kliimasoojenemise tingimustes. Mulle räägitakse veidi tausta, midagi olevat kusagil hapuks läinud, mingi vulkaanikasjakk. Aeg, kus tegevus toimub, tundub olevat millalgi 19. sajandi teises pooles. Alternate-history, teadagi. Millegipärast turgatab pähe, et umbes samal ajal real-historys hakati Kundas rajama esimest tsemendivabrikut. Pudelahjud, jõe paisutamine, kivisüsi, ränk füüsiline töö ja pikad vahetused. Kui Frostpunkis on mängija The Captain, siis Kundas oli mõisahärra see, kes sarnasel moel ressurssidega kombineerides linna lõi. 

Mu ette ilmub jää ja lumega kaetud väli, selle sees tohutu auk ning augu põhjas keskel korstna moodi agregaat. Siin-seal loivavad inimesed, eemal maapinnal paistavad mingid risuhunnikud, maavara meenutavad kuhilad ja pisut raagus metsa. Ekraani ülaservas teatab termomeeter, et väljas on -20, sealsamas jookseb kellaaeg ning kuvatakse varude olukord. «Fight the cold,» ilmub alla nurka korraldus. «Hangi sütt ning käivita generaator,» on täiendavalt kirjas. «Say no more!» vastan kõva häälega üle vaikse maja ning asun tööle.

Fight the cold! Foto: Ekraanipauk mängust

Esimene päev

Püüan juhtnuppudest aru saada. Loen saabuvaid teateid ning leian kusagilt piltidega juhendi – mis on mis, kuidas toimib ja mida teha saab. Samal ajal tiksub aeg halastamatult ning mänguplatsil liikuvad varjud viitavad õhtu jõudmisele. Rahvas nõuab peavarju, saadan osa puitu koguma, osa metalli, osa söehunnikusse. Lumi ümber generaatori paistab olevat ilgelt paks, kuna ainult pead paistavad välja. Siis on juba õhtu ning kõik kobivad tagasi geneka juurde. Tööaeg sai läbi! Krt, nagu ainult mul oleks vaja sooja ja ulualust?! Avastan nupud, millega saab aja pausile panna või hoopiski kiiremini lippama. Öösel, kui külmetavad kodanikud puhkavad, tasuks ilmselt ringi vaadata, et asjast paremini aru saada. Ilmselt on mõistlik öö peale jätta ka korralduste jagamine ja muu taoline, päeval on aega reageerida ootamatustele.

Teine päev

Tehakse ettepanek muuta seadusi ja rakendada ka lapsed tööle. Oi, isana olen ma selles hea! Uurin veidi võimalusi, kuid loobun lõpuks – ilmselgelt oleks neist mingi aja küll kasu, kuid ühel hetkel hakkavad selle najal nii langema ilmselt üldine lootus kui ka kannatama tervishoid. Arvatavasti on ka nende jõudlus väiksem, nad jäävad haigeks ning hakkavad koormama haigemaju. Jätan seaduse välja kuulutamata.

Antakse nõu, et päris kõiges ei peaks inimeste nurinat kuulama, pigem luba vähem kui rohkem, sest kui sa lubadust täita ei suuda, on rahulolematus suurem. Sama lugu nagu päriselus, loogiline. Alumises nurgas näitab rahvaarvu, klõpsan selle lahti ja avastan, et mitmed tegelased on kuidagi jõude jäänud. Mul on 15 tegevuseta last ja kokku 74 asukat. Huvitav, alguses oli ju 80. Kuhu kuus said?

Saan kõigile katuse peakohale. Lubadus täidetud – lootus tõuseb rahva seas. Mõnus!

Kolmas päev

Kell 8 käib pasunahääl ja kõik pekstakse tööle. Huvitav, kas ma saaksin seda kuidagi muuta, et nad varem hakkaksid tegutsema? Mingid seadused on selle kohta võimalik vastu võtta? Panen mängu pausile ja püüan mõista, et mida ma üldse siin enda ees näen ja kuidas kõike paremini juhtida. Huvitav, kas on olemas ka mingid universaalsed taoliste mängude juhtimise standardid, millised moel või teisel omandades oleks järgmise, ka teise tootja poolt loodud mängu käsile võtmine juba lihtsam?

Nüüd on mul jälle 80 inimest linnas, saan söökla valmis, kuid see, krt, ei toimi. Vaja on tooraineid. Kust ma need veel saan?

Saan asjad omast arust paika, inimesed laiali balansseeritud, kuid siis on jälle öö ja kõik ronivad magama. Muuta siiski tööaega? Hetkel on siiski probleemid toiduga, ilmselt ei maksa tööaja kallale minna enne, kui selle korda saan. Asjad on vist nüüd nii palju kontrolli all, et soovitatakse mahajääjaid päästma minna. Ehitada tuleb mingi majakas kõigepealt.

Kuna linn asub mingi päris korralike kõrgete seintega augu põhjas, jääb üsna arusaamatuks, kuidas see auruvedurit meenutav katlamaja üldse siia põhja sai.

Neljas päev

Läheb külmaks. Kui seni oli -20, siis nüüd juba -40. Ehk siis mängu meelest peaksin ma hakkama rohkem pingutama nii arendustöö kui ka rahva eest hoolitsemisega. Millegipärast hakkab temperatuuri muutumisega mäng pisut läägama. Sellest, et mingi suur hulk asjasse puutuvaid asjaolusid vajab parameetrite muutmist?

Nüüd hakkavad inimesed surmavalt haigeks jääma ning tuleb soovitus allkirjastada radikaalse tervishoiu seadus. Ehk raskes olukorras võiks hakata jäsemeid amputeerima. Ee... See on ju miski, mis ka meil tänapäeval ju kehtib? Või on meil tänapäeval nii, et alati küsitakse patsiendilt või lähedastelt üle? Olgu, kui see aitab...

Kohe tulevad ka esimesed külmakahjustuste juhtumid. Toit hakkab lõppema, ahi on seatud võimenduse peale ja vajab jälgimist, kuna võib ühel hetkel piiri peale jõudes plahvatada. Otsustan rahvast liigutada puidu ja metalli pealt rohkem toidu ja sooja hankimisele.

Viies päev

Allkirjastan dekreedi, mille järgi saavad haiged lisatoitu kiiremaks paranemiseks. Toitu samas ei ole. Lootus küll tõuseb ja haiged paranevad kiiremini, kuid üldine nälg kasvab ja seetõttu ka haigestumine. Krt, nokk kinni, saba lahti... Sureb esimene inimene, ilmselt juba teine, sest rahvaarvuks näitab 80 asemel 78.

Rahvas hakkab taas uusi seaduseid nõudma. Nüüd seda, et mingi regulatsioon surnutega tegelemiseks võiks olla. Krt, ise ei saa hakkama? See samas ilmselt demoraliseerib. Peame siiski ise elus püsima, mitte surnutega nii väga jantima. Mida otsustada? Krt, uut seadust ei saagi kehtestada, sest eelmine alles tiksub. Mäng on nii tehtud, et iga seaduse järel on mingi vaheaeg, mille järel peab rahvas enne rahunema. Päriselus võiks see siis tähendada mingit menetluslikku protsessi?

Õnneks ilmaennustus näitab, et homme läheb soojemaks, siis peaks rohkem jälle varudega tegelema.

Rajan vahekatlamaja, et meditsiiniasutust ja jahimaja soojendada, selle peale teeb inimeste tervis mõningase jõnksu paremuse poole.

Kuues päev

Temperatuur tõuseb taas -30 peale. Kõike on nagu veits puudu, kuid väga kriitiline samas ei ole. Huvitav, kas inimesed selles linnas tunnevad sama? Avalikku arvamust peegeldavad mängus ekraani all servas olevad nivood «rahulolematus» ja «lootus», mis temperatuuri kõikumisel ja otsuste tegemisel siia-sinna nihkuvad. Väga hull hetkel ei ole.

Leiutasin majaka. Nüüd peaks meie linnaelanikest maha jäänud seltskonna samuti ära tooma ja saab ehk töökäsi juurde. Nojah, need tahavad ju samuti süüa ja ilmselt on ka haiged ja näljas. Juba võtangi inimesi kui ressurssi, samas mida tugevam on kogukond, seda tõenäolisemalt jääme me rasketes oludes ellu.

Mul kästakse otsustada, et kas ühel kodanikul jalg ära lõigata või mitte. Ilma sureb ta suure tõenäosusega isegi, gangreeni. Mh, kas see ei peaks olema arstide otsus, kui ma juba olen seaduse allkirjastanud? Mees märatseb, ei luba jala kallale minna. Olgu, võtke maha!

Üksildane insener Charles Bankes, kelle suurim mure on külm tuba Foto: Ekraanipauk mängust

Mõtisklen selle üle, et kas ja millal minetab KOV juht oma inimlikkuse? Siis, kui tema jaoks kõik mänguks on muutunud? Inimesed muutunud numbriteks Excelis? Siin mängus on püütud rahvale igaühele mingi inimlik nägu ja taust anda, kõigil on nimi ja kunstniku loodud nägu. Kuidagi hakkab tunduma, et see mäng ei olegi mitte pelgalt city-building survival, vaid pigem dilemma ellu jäämise ja inimlikkuse vahel.

Taas näitab ilmaennustus -40 külma saabumist. Pean vist koguma sütt varuks. Majakas saab valmis ja tean nüüd, kus mahajäänud on. Peaks kellegi neile järele saatma, kuid inimesi ei jätku. Toitu napib samuti. Peab vist seadusi muutma ja rohkem tööaega tekitama enne saabuvat külma.

Seitsmes päev

Allkirjastan hädaolukorra määruse ja sunnin inimesed 24 tunniks tööle. Kümnendal päeval läheb külmaks – siis puhkate, mõtlen endamisi. Praegu tuleb toidu- ja söevarude suurendamisele auru panna. Taustahelidest kostab kodanike nurinat. Korraldatakse streik. Juba? Siiski tervishoiu asjus. Vajatakse uut haiglatelki, kuid mul pole arste. Käin välja lubaduse, et haigeid ravitakse. Teiseks valikuks on, et ei pööra asjale tähelepanu, kuid see ajaks rahva närvi. Luban, kuid ei tea, kas täita suudan. Selleks, et rahvast rahustada.

Nüüd hakkab rahvas matmata laipade pärast haigeks jääma. Annan korralduse, et tehku lumeonn kuhugi eemale ja hakaku sinna ladustama.

Muusika hakkab närvidele käima. Kogu aeg mingi masendav keelpillikääks, nagu matustel oleks. Mute'in selle ära, samuti teen vaiksemaks mingi ambient'i osa helipildist. Miks ma seda siiani talusin?

Ühel hetkel hakkab kohale jõudma mingi aimdus, et olen mingi olulise ajapunkti maha maganud. Puitu ei jagu, et ekspeditsiooni välja saata. 24h vahetus ei toonud mingit märgatavat varude kasvu, rahvas on haige ja näljas. Olen end lasknud ühelt poolt mõjutada rahva hädaldamisest, teisalt püüdnud rahulikult elus püsida. Tegelikult oleks võinud olla julgem ning kohe pingutada selle nimel, et kasvule minna. Nii varude kui elanikkonna osas. Mingid esialgsed väiksemad ohvrid oleks taganud ilmselt üldise ellujäämise? Tugevama visiooni ja (mängu)kogemusega oleks mul mingi eelis olnud? Kas ka eesootava kriisi ajal on poliitikute silmis arvestatav valik, et pigem jätta rahvas kergemate ebamugavuste pärast lõugama, kui mingid otsused maha magada? Kas kogemused, mida meil riigijuhtimise juures vaja oleks, on pigem poliitilised või valdkonnaspetsiifilised? Rahva kiitus ja kisa on eksitavad ja uinutavad?

Tuleb teade, et too tüüp, kelle elu amputeerimisega päästa otsustasin, tappis end ära. Et ühe jalaga polevat mingit elu... Tänamatu ahv!

Üheksas päev

Allkirjastan organidoonorluse seaduse, mis teeb üldise terviseolukorra jupi võrra paremaks.

Töö käib, kõike on vähe.

Kümnes päev

Temperatuur kukub -40 peale. Saadan viis töölist ekspeditsioonile. Varsti kukub lubaduse tähtaeg, mille ise endale tervisliku seisundi parandamiseks võtsin. Ei tea, mis siis saab. Ei oska midagi ka muuta otseselt.

Toiduga varustamise lubadus sai murtud. Rahulolematus ja lootus liiguvad ebameeldivates suundades.

Üheteistkümnes päev

Ekspeditsioon jõuab tagasi. Hulk tööjõudu ja pisut varusid.

Mõtlen teistkordselt mänguga alustamisele. Kas kogemuste pealt teeksin midagi teisiti? Kas see toob edu või lihtsalt veidi teistsuguse tulemuse? Mida ma teeksin teisiti? Kas teeksin eelnevalt plaani või lihtsalt katsetaksin jooksvalt? Kas mängu poolt mulle ette antav stsenaarium oleks sama? Kui palju üldse saab elu planeerida?

Süsi hakkab jälle lõppema, nälg on majas, haigeid palju, efektiivsus langeb. Niblin, sätin, tõstan inimesi ringi, muudan erinevate tootmisüksuste lahtiolekuaegu ja arste ümber.

Lootus kustub ja rahulolematus kasvab. Foto: Ekraanipauk mängust

Kaheteistkümnes päev

Kõik suht endine, kuigi pisut rohkem kontrolli all. Toitu napib, kuid keegi otseselt vist ei nälgi. Vahin lihtsalt toimuvat, kuid tundub, et mu ind mängida hakkab raugema – on kokkuvõtete tegemise aeg.

Kokkuvõte

Mulle see mäng meeldib. Täiesti selgelt on tunda, et esimese 12 (mängumaailma)päevaga jõudsin vaid jäämäe tipu tippu tunnetama hakata. Kui mängu juhtimise ja üldise toimeloogikaga ära harjuda, võiks sellest päris tore hämarate õhtute meelelahutus kujuneda, kuigi tean juba ette, et ilmselt neid tunde minu poolt mängude alla enam väga palju ei tule.

Ma oleks tahtnud mängida seda suuremalt monitorilt (asi võib vabalt olla ka minu vähestes oskustes) ning pisut vigiseks ka ekraanivaate juhtimise üle. Kuidagi jõle tihti suudan hiirega pildi ebasobivasse kaugusesse zoom'ida või jookseb pilt kuhugi kõrvale, kuna kursor ununes liialt pildiserva. Muusika on pisut tüütu ja pealetükkiv, ilma selleta aga kogu helipilt mõnusalt kaasahaarav.

Juba nüüd alguses on näha, et erinevate võimaluste (näiteks leiutatava tehnoloogia) hulk on suur, ilmselt muutub seeläbi aina suuremaks ka võimalike stsenaariumite oma. Lisaks A New Home valikule võib minna erinevate stsenaariumite teed või osta juurde lisapakette veelgi suuremate võimalustega.

Kõige olulisemaks ja tegelikult ka põnevamaks õnnestumiseks mängust peaksin just seda väärtusdilemma osa. Kuidas ja miks teha valikuid inimlikkuse ja ellu jäämise vahel? Kas elu ilma inimlikkuseta on mingi elu? See on ka ilmselt põhjus, miks mingi hulk tunde siia alla veel panna tuleb. Ma tahan aru saada, kui sügavaks need dilemmad ühes mängus minna võivad või mis juhtub kasvõi näiteks siis, kui lapsed algusest peale tööle rakendada ja ka muus osas just ellu jäämisele keskenduda. Või kui teha ühel hetkel täiesti reaalne mänguline valik – kas kord ja distsipliin või usk ja lootus, milles sõltuvad mängus ka edasised võimalused seadusloome osas. Kui filosoofiliseks üks mäng minna saab? Kui palju peaks mängima, et kõik need kihid sulle end avaksid?

Või piisab üpris vähesest, kui sus endas need küsimused niigi juba formuleerunud on?