Hoiatus!

Viimastel aastatel on väikekodanikele tekkinud Tallinna tänavatele palju ühiskasutatavat kommunaalvara – uued taskupargid, jalgratta remondipunktid, välijõusaalid, joogiveekraanid ning randade ääres isegi välidušid, kus saab peale ujumist liiva maha pesta. Aga ka narkomaanidele on linnaruumi ilmnenud uus munitsipaalhüve.

Siinpuhul pole nad küll olnud linnavalitsuse mõtteis, vaid ühtehoidva kogukonnana on narkarid otsustanud hoopis iseennast ja teineteist välja aidata. Metsatukkades siin ja sealpool Tallinnat ning teistes vähekäidavates kohtades üle linna võib leida veega täidetud ämbreid ja fooliummütsidega kaetud plastpudeleid ehk gravity bonge.

Selgituseks asjatundmatutele väikekodanikele: gravity bong on kanepi suitsetamiseks kasutatav seadeldis, mis kasutab vee tekitatud õhurõhku ja gravitatsiooni koosmõju tossu juhtimiseks. Kuna selle jaoks on vaja veega täidetud ämbrit, on tegemist suure ja kohmaka seadeldisega, mille kaasas tassimine on mõeldamatu. Kui oled juba ühe korra vastavad materjalid kuhugi metsatukka viinud, ongi otstarbekas ja mugav kõigile osapooltele – iseendale, sõpradele ja kaasnarkaritele – see sinna ka edasiseks kasutuseks jätta.

Narkareid kannustab seda inseneri projekti ette võtma tõsiasi, et gravity bong on vaieldamatult kõige efektiivsem võimalus kanepi tarvitamiseks. Lisaks plastpudeli kuumutamisel tekkivate aurude tõttu küllap ka kõige tervist kahjustavam. Visuaalselt ei ole tegemist mingi esteetilise protsessiga, ent need on vajalikud ohverdused selleks, et grammist iga viimanegi hit välja pigistada.

Klassikalise gravity bongi tööpõhimõte on lihtne – veega täidetud ämbri, kanistri või suure plastpudeli sisse pannakse korgiavani vette teine plastpudel, millel on põhi alt ära lõigatud. Tallinnas näeb rohkem seda, et ämbri asemel kasutatakse ka viie kuni seitsme liitriseid veekanistreid, millel lõigatakse lihtsalt ülemine osa maha ja nii saab sellest ämber. Väljaspool koduseid tingimusi on see parim lahendus, sest poes maksab veekanister vähem kui ämber ning on juba veega täidetud. Kui pudel kanistrisse sätitud, tuleb pudeli korgiavaus muuta kahaks, kuhu käib kanepipuru – korgiava kaetakse fooliumiga, foolium muljutakse veidi kausjaks ning põhja torgatakse väikesed augud.

Hariliku gravity bongi tööpõhimõtted Foto: Surachit / Wikimedia commons / CC BY-SA 3.0

Suitsetamiseks: ühes käes hoiad välgumihklit, millega annad savule leeki, paralleelselt tõmbad teise käega pudelit veest välja. Pudeli sees tekkiv alarõhk imeb pudelisse paksu kollakat tossu. Samal ajal tuleb olla ettevaatlik ning pudelit mitte täielikult veest välja tõsta ega seda tõstmise ajal uuesti alla poole liigutada, mis pöörab õhuvoolu teistpidi ning halvimal juhul võib põleva savupuru ämbrisse lennutada. Kui pudel on tossu täis, tuleb foolium koos tuhaga korgilt kiirelt maha võtta, panna suu korgiava ümber ning pudel tagasi vee sisse lükata, mis omakorda surub kogu piimja tossu otse ka kõige sügavamatasse kopsusombidesse.

Linnahalli ja sadamavahelisele mahajäetud alale on ka jäetud üks gravity bong - väike küngas pakub meretuule eest kaitset Foto: Y-420

Põhjuseid, miks gravity bong lööb nõnda tugevalt, võrreldes näiteks tavalise bongi, piibu või jointiga, on kaks. Esiteks, pudelisse imetav toss on palju kontsentreeritum ja tummisem, sest veega täidetud pudelis ei ole õhku, mis saaks tossuga seguneda ja seda lahjendada – 100 prossa toss, mees. Ning teiseks, kuna tossu kopsudesse toimetamist dirigeerib füüsika, mitte suitsetaja ise, läheb see sügavamale, rohkemas koguses ja seeläbi ka tugevama löögiga.

Veel üks ämber, seekord ühe Tallinna kooli taga olevas metsatukas Foto: Y-420

Nii nagu savunarkarite seas eksisteeris üks üle keskmise võimekam aju, kes suutis rakendada põhikooli füüsikat enda uimastamise eesmärgil, on võetud eeskuju ka Ernst Haeckelist ning tervet tüpoloogiat kirjeldatud – lisaks harilikule gravity-bongile eksisteerib veel waterfall ehk siis kosk-tüüpi gravity bong. See on eelistatatud versioon kodustes tingimustes, sest ei vaja kanku ega ämbriga mässamist. Kuid see-eest vajab kahte inimest. 

Laias laastus on kõik sama: ämbrit pole vaja, selle asemel tehakse seda kraanikausi kohal. Plastpudeli põhja tehakse väike auk. Sõber hoiab näppu augu ees ja veega täidetud pudelit püsti. Teine paneb leegi kaha kohale ning pudeli alt näppu ära võttes imeb väljavoolav vesi tossu pudelisse. Edasijõudnud suitsetajad panevad näpu uuesti pudeli alla, tõmbavad pudeli sedapidi vaakumisse, lõviosa tossust kiirelt kopsu ja seejärel vabastavad õhuava, et pudel korralikult tühjaks tõmmata ja värske õhu abil toss taaskord sügavatesse sombidesse suruda.

Kogenud tarvitaja teab ka soovitada, et kui panna pudeli põhja umbes viiendik vett ning see paar tundi enne suitsetamist külili sügavkülma pista, on võimalik teha endale jääseinaga gravity bong, mis muudab hit'i palju mahedamaks.

Waterfall-tüüpi gravity bong - joonise tegija on algaja ega tea, et auk pudeli põhjas on mugavam lahendus kui külje peal. Foto: Surachit / Wikimedia commons / CC BY-SA 3.0

Eksisteerib ka ilma veeta versioon ehk saiakotikas – aegade jooksul on antud sellele ka hellitav nimetus «akordion». Ka selle jaoks on vaja sõpra. Pudelilt tuleb põhi alt ära lõigata ning saiakott pudelile pikenduseks teipida. Teipida tuleb võimalikult hermeetiliselt, vastasel juhul kaotad efektiivsust. Suitsetamise protsessi jaoks tuleb käsi panna koos saiakotiga altpoolt pudeli sisse ning savu põletades tõmmata saiakotti väljapoole, kuniks on, mida põletada. Ülejäänud protsess on sama, mis waterfall'il ja gravity’l. Eriti omanäoliseks teeb saiakotika asjaolu, et pudeli edukat tühjendamist markereerib suitsetajale saiakoti latakas vastu pudelikaela.

Kommunaal gravity bongid on kauaoodatud täiendus Tallinna linnaruumi. See tähistab linnaruumi, mis on avatud kõigile ja kõigele. Meie kõigi ühine elutuba, kus saab kokku saada ja – linnaelanik linnaelanikuga, kodanik kodanikuga – tutvuda üksteisega ja tegeleda ühiste hobidega. Isegi kui selleks on plastpudelist savu kimumine.