SEKS JA LINN ⟩ Usaldus kaasaegsetes armastussuhetes

Armuke ja sõber on erinevad lähedased. Samamoodi nagu onu ja tädi on erinevat moodi sugulased – ent nad on siiski mõlemad sugulased. Aga nad ei saa olla samamoodi, samasugused sugulased, nagu ei saa olla armuke sõber ja sõber armuke. Ja see ei ütle mitte midagi eelnevalt mainitud rollide olulisuse kohta.

Mul on üks erootiline sõber, kes pole mu armuke. Ta julges väita, et ta eks ei ole kunagi kellegi teisega maganud peale tema. Uskumatu enesekindlus! Milline enesemeelitus! Sellist väidet saabki vist esitada ainult mees. Sest ma ei usu, et ükski enesest lugupidav 30. eluaastale lähenev eluterve ja haritud naine rahulduks ainult ühe seksuaalpartneriga. Aga ehk olen ma seda väites lihtsalt... hüperseksuaalne? Ma ei tea.

Kui mõelda armastussuhete kaasaegsest tähendusest, siis võiks ajastut nimetada post-tuumperekondlikuks ajajärguks. Üha enam on normaalne, et moodustuvad kärgperekonnad – palju on üksikvanemaid ning mingil määral kindlasti ka neid «päris» perekondi. Meil on iga inimesega ainulaadne suhe, olenemata sellest, milline suhe on konkreetsel inimesel olnud kellegi teisega. Sotsiaalse võrgustiku kaudu võib leiduda muidugi infot ühe suhtest teisega, kuid see võib pea peale pöörduda otsese kontakti olukorraga. Kõige parem näide sellest on sõbrannade eksid, kelle kohta oled kuulnud terve suhte kulgemise jooksul, kuidas tüüp käitub ja mida ja kuidas ta teeb. Tegelikult tüübiga juhuslikult tuttavaks saades võib välja tulla hoopis midagi muud. Igal inimesel on alati valik, kuidas ta end kellegi suhtes eelarvamuslikult häälestab.

Tundsin hiljaaegu, et pereteraapia enam mu suhteintriigide rägastikke seletada ei suuda. Sest see on fundamentaalselt konservatiivne, aga mitte poliitilises, vaid kõige primitiivsemalt psühholoogilises mõttes. Kaua sa suudad endale kõike mingi Oidipuse kompleksiga seletada? See ei seleta pooltki suhete juhtumisest.

Süsteemi saab õõnestada juba faktiga, et esimesed kasvatajad ei pruugi olla bioloogilised vanemad – ema/naise ja isa/mehe lähim esindaja ei pea olema veresugulane selleks, et luua esimesi elukogemusi kujundav eeskuju. Neid seoseid aktsepteerinud ja mind tänasesse toonud suhete ahelreaktsioonidest toibunud, mida pereteraapia välja selgitada suudab, tuleb mul vaadelda ka teiste lähedaste mõju mu eelistuste ja hirmude väljakujunemisel.

Kui isa (või ükskõik millise kõige lähemal oleva mehe) roll perekonnas on esindada maailmas hakkama saamise võimet ja suhe emaga (või ükskõik millise kõige lähemal oleva naisega) on armastuse šabloon, luues meile algupärase arusaama intiimsuse ja läheduse võimalustest ja võimatustest, siis järgmised kogemused ja seoste ahelad luuakse teiste lähedalolevate inimeste mõjudest. Ja siin on kaks põhilist probleemi: teiste lähikondsete käitumine võib olla vastuolus esimeste eneseväljendusega ja konflikt võib seetõttu kajastuda nii lapses kui lapse lähikondsete omavahelises suhtluses. Kusjuures konflikt võib olla ka suhtlemisvorm. Kõige lihtsam näide sellest on passiiv-agressiivsus – ja julgen väita, et selle tervistkahjustav mõju on suitsetamisest hullem.

Vaprad ja ilusad

Võimalik, et armastajate kaasaegsusest rääkimine on rumalus – näiteks juhul, kui olla veendunud konvervatiiv või müstik –, aga ometi ei saa ma armastamise kogemusi vaadelda väljaspool enda aegruumilist asetsemist. Siin ja praegu ei saa välistada aega, milles sisalduvad just need komponendid, millest suhted mu ümber koosnevad. Tunnistan lõpuks ometi toda võrgustikku, mille koe ühe osa moodustab ka minu käitumine. Ma näen, et olen lüli mitmete ahelate vahel, mis omakorda minu kaudu nii mitmes suunas ja kihis hargnevad. Ja tõele au andes olen ma isegi pimestatud olnud, eitades, nagu ma üldse poleks oma peas läbi elanud «pisikese perekonna» fantaasiat ühe kindla inimesega. Kuna see fantaasia lõhkes ootamatu selgusega, enne kui otseselt midagi juhtunud oleks, mõistsin, et see oli olemas olnud, kuna selle võimatus järsku selgeks sai. Kusjuures too fantaasia ei puutunud absoluutselt inimesse, kes selles osaline oli, kuigi ta ise sõna otseses mõttes tolle fantaasia minusse idanema pani. Tema ega mina ei lõhkunud seda – see lihtsalt lõhkes.

Tema lausutud mõte elas minus kaks aastat omasugust elu. Oma erootilisele sõbrale mõeldes saan seega samuti aru, mida tähendab suhte kujunemise orgaanilisus: kui kaks inimest teineteise suhtes reageerivad ning seeläbi tekib side (iga inimesega ju alati ei teki, nagu iga taim ei saa igal pool elada), siis see ühendus on kummastki inimesest sõltumatu organism. Kõige primitiivsemal tasandil tõestab sellist loogikat seos, et seks=laps ehk 1+1=3.

Mõtlemise ja tundmise võime arenemisel oleme aga ehk kõik võimelised liikuma tasandile, kus üks inimene ja teine inimene kokku ei pea võrduma kolmanda tegemisega ega isegi defineeritud suhtega, vaid võib piisata ka teineteist mõjutava energia loomingust. Selline reaktsioon sisaldab vastastikust teadmist, et kumbki inimene on olemas; rahumeelsust selle üle, et teda on võimalik vahel näha, ning ime selle üle, milline see suhe ise olla tahab.

Keegi ei saa samas otsustada selle üle, kuidas nad kellegi teise poolt armastatud on. Laps ei saa valida, kuidas vanemad teda armastavad, ent ta võtab esmaselt kaasa just sellise armastuse, millist talle on võimaldatud, s.t kuidas teda on armastatud. Ma saan ärkamisest selle spirituaalses mõttes aru just selle kaudu, et see on mõistmine ja äratundmine, et meie vanemate armastus ei ole ainuke armastuse viis – ükskõik, milline see armastus on olnud.

Eriti ilmselge on see ju armumise puhul, sest too, kellesse armutakse romantiliselt, ei ole isa ega ema – kuigi muidugi on selleski erandeid, mida lahterdatakse üldjuhul perverssusteks ning mis on perverssed, kuna need on võimustruktuuridega seotud. Neiski saab olla omaette puhtus, aga see on raskem ja keerulisem teema, kui siia hetkel kirjutada mahuks.

Armumine ja romantiline suhe ei ole aga samuti iseenesestmõistetav järgnevus, kuna tunded ja suhted ei pea tingimata haakuma. Ühepoolne armumine saab olla iseenesest kaunis, kui me oskame teist poolt oma tunnetele vastamise eest vabastada. Me ei pea meeldima inimestele, kes meile meeldivad, kuna eelkõige on meil kohustus meeldida iseendale – ka nende tunnetega, mida me tunneme, olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed.

Usaldus ja armastamise ilu lähtuvadki vaprusest ületada välise maailma poolt kujundatud raamid ja piirangud. Armastus ei ole nõrkus, vaid võim ja võime – seda saab ja tuleb õppida, sest armastuse kogemine on võrdne teadmiste omamisega. Esimene elukogemus ei ole kõigil inimestel «ma olen armastatud», mõnel ei jõuagi selline sõnum kunagi kohale ja see iseenesest on enesetapu aines. Elu usaldamine baseerub armastusväärseks olemise tundega ning kui see ei ole vundamendina kindel, kipuvad kõikuma muud inimlikud väärtused. Inimene, kes pole armastust kogenud, ei oska ka teisi armastada. Mida vähem ollakse armastust kogenud, seda vähem osatakse seda edasi anda. Ja see, kes mismoodi armastab, ei ole piiritletud mitte millegagi peale selle, kuidas me seda armastust kõrvalt näeme.

Ma olen näinud igasugust armastust ning päris suure osa sellest moodustab teiste suhete vaatlemine. Mul puudub isegi seisukoht selle osas, kas armastus on minu jaoks kinnisidee või mitte, kuna nii kaua, kui end mäletan, olen ma alati intriigide keskel olnud ning see on mulle juba enne tähestiku selgeks saamist õpetanud, et elu tähendab seda, et inimesed reageerivad üksteise suhtes. Tänaseks ma tean, et iga reageerija taga on omad põhjused, ent ma pole veel täiesti kindel, miks ma ise romantilisest armastusest nii kaugele jään. Oskan selleks pidada ainult sõprust. Oskan armuda ainult meestesse, kellega romantiline suhe on välistatud. Või tõmban ligi naisi, kes minusse armuvad.

Tean, et ei taha enam emotsionaalselt kättesaamatuid mehi selleks, et tõestada endale, et olen armastusväärne. Mul ei ole enam indu kellegi järel joosta ja ennast eitada või traagikas marineerida. See etapp on läbi – ja ma olen uue punkti juures, mis on selgem, ilmsem ja kindlasti eeterlikum. Ta peidab end nüüd ootamatutes kohtades ja laseb end lahti kodeerida kõigis elu avaldumisvormides. Olen piisavalt kaua olnud sootu õlg, kus nutavad nii naised kui mehed, mille najal lahutatakse abielusid, petetakse, murtakse südant – ma tean juba piisavalt hästi, kuidas teistel on valus ja haige olla, nii hästi, et see peaaegu ei huvitagi mind enam, sest ma lihtsalt saan aru. Selles mõistmises ei ole mingit igatsust olla kellegi jaoks kindlasti üliolulisena olemas, sest ma tean, et suudan end isegi lohutada.

Nüüd kohtun ma hoopis nendega, kellest lahutati. Näen teist poolt tülis. Vale on lihtsalt tagurpidi tõde ning oma õigus on neis mõlemis, kui oled aru saanud, mis motiivid rääkijat suunavad. Ja põnevaks lähebki just siis, kui su laua taga istub näitleja, kes palub sult luba, et etendada valet, millesse ta ise sisse kukub. Aga kas pole see kukkumine just kõige suurema usalduse ilming, sest mina vaatajana olen ju nii publik kui lavatagune?

Usaldust ei saa segamini ajada emotsionaalse kontrolli all hoidmisega. Usaldus on rohkem erootika kui emadus. Mitte usaldada võib tähendada alahinnata vastaspoolt, pidada teda rumalamaks, valelikumaks ja tühjemaks, kui ta tegelikult on, sest teda ei tunta piisavalt – mitte rohkem, kui tuntakse oma poolikuid ja lõpuni elamata valusid, mis on mälestustena maha vaikitud, kuid emotsionaalselt kaasa tassitud. Et paiskuda läheduse peale ja see lämmatada. See on pigem hüsteeria. Ja seda tunnen ma ka juba piisavalt hästi. Paremini, kui oskan usaldada.