KESKKOND ⟩ Meie metsa kaitsevad luuraja ja mitmevõistleja
Julge pealehakkamine on pool võitu. See kehtib ka endise välisluureameti peadirektor Mikk Marrani kohta, kes kandideeris julgelt RMK juhi 11 500 eurosele kuupalgale ja saigi. Pool võitu on endisel esiluurajal nüüd käes. Kust tuleb teine 11 500, pole teada, aga lootust on, kuna RMK nõukogu esimees Randel Länts kinnitas, et tulemusliku töö eest on Marranile võimalik maksta lisatasu. Marranil on avaliku halduse bakalaureus ja ta on USA National Defence University rahvusliku ressursi strateegia eriala magister. Mis tähendab, et kui mets on rahvuslik resurss, siis Marrani teadmised metsa kohta on riigikaitsealased.
Julge pealehakkamine on pool võitu. See kehtib ka sportlase, endise mitmevõistleja Madis Kallase kohta, kes andis nõusoleku keskkonnaminisri toolile istumiseks. Keskkonnaalased teadmised on Kallas saanud Tallinna Ülikooli kehakultuuri erialal tudeerides ja keskkonnas aktiivselt mitmevõistlust viljeledes.
Nüüd oleme olukorras, kus keskkonna ja metsa eest vastutavad sportlane ja luuraja. Terve keskkonna haldamise eest tuleb Kallasel 6207 euroga kuus välja tulla. Ainuüksi metsa eest kasseerib luuraja pea poole rohkem. Kas ei paista siit mitte käärid, mis keskkonnaministri motivatsioonile laostavalt võiks mõjuda? Ei, keskkonnaminister on käpik, selleks pannakse alati keegi, kellest midagi ei sõltu, selleks valitakse saadaolevatest kõige lollim inimene. Korra läks valesti, kui Keit Pentus-Rosimannus keskkonnaministriks pandi, sellel oli mõistus peas, valitsus esitas ta just ka Euroopa Kontrollikoja liikmekandidaadiks. Tõnis Mölder oli jõuetu, aga südamega inimene, aga pärast seda on ainult saapad ja ilged maugid keskkonnaministriteks olnud. Sest vaadake, kui keskkonnaministril on mõistus peas ja süda rinnas, ei saa RMK juhile normaalset palka ja tulemustasu maksta.
Nüüd oleme olukorras, kus esiluuraja valitseb metsa. See tähendab, et hetkel ei ole meil üldse mingit kindlust, ammugi mitmevõistlejast keskkonnaministril, kas meil täna või hiljemalt homme enam üldse mingit metsa on. Nii nagu luuraja suudab end nii metsas kui raiesmikul nähtamatuks teha, suudab ta samamoodi nähtamatuks teha ka metsa ja raiesmiku. Harvesteridest rääkimata.
Piisab, kui mets on paberil. Viia see paber lolli keskkonnaministri juurde, öelda, et näed, siin on mets, kirjuta alla, ja see kirjutabki. Loll kirjutab alla täpselt nii paljule metsale, kui vaja. Satelliidifotod lisaks, luurajad jagavad satelliidimajandust ülipeenelt, vaata, kui palju metsa on, loll, mõtle ise, palju seal lendoravaid, seeni ja pohli on. Inimesed ei saa millestki aru, nendele tehakse rabadesse muudkui laudteid juurde, need käivad meeleldi neid mööda, vahivad pruuni veega laukaid ja kidurat männiklibu. Laudtee ääres sooserval on rebase, hundi ja karu vineerist välja lõigatud kujud ja kõik!
Vaevalt et midagi välja tuleb, keegi ei viitsi oma silmaga metsa kontrollima minna, kui paberil on kirjas. Ja kui minnaksegi ja mingid raiesmikud üles leitakse, siis pole ka midagi. Siis ütleb USA National Defence University rahvusliku ressursi strateegia eriala magister, et rahunege maha, need raiesmikud on riigikaitsealased. Et ega ei ole mingi kuradi metsavennasõja aeg enam, meil on reaalne sõdiv vaenlane kõrval, me ei saa sõjategevuse puhkedes vastu tulistada, kui see kuradi mets ees on! Persse küll, miks te kogu aeg kõike ainult negatiivsest küljest näete, vaadake viimaste aastate metsatulekahjude arvu, need on järsult langenud, päästeameti väljasõitude arv metsatulekahjudele on vähenenud, kulud niisamuti, need rahad jäävad sinu ja minu taskutesse alles ja me võtame need sealt välja parema, läbipaistvama ja hoolivama riigi näol.
Keskkonnaministritel on jälle sesmõttes turvaline, et nad vahetuvad sellise sagedusega, et neid ei jõuta vastutusele võtta. Keskkonnaministri koht on tavaliselt poliitikule viimaseks ministrikohaks ja partei järgmine poliitiline käik nende suunas on jalaga persse andmine. Keskkonnaministritest puudust ei tule, sest lolle, kellest on vaja lahti saada, jätkub alati.
Seega, käige see aasta veel metsas ära. Külm pole veel kõiki seeni ära võtnud ja kohe-kohe tuleb see imeline värviliste lehtede aeg. Järgmisel suvel võib-olla ei pea päikeseloojangu nautimiseks enam isegi mere äärde sõitma.