REALITY TV ⟩ Eesti reality toitub nõrkadest hingedest ja meie kõige tumedamatest külgedest

Istud diivanil. Klikid telekanaleid läbi, et leida midagi, mis tooks vähegi värvi igapäevaelu hallusesse. ETV – hall. TV3 – hall. Kanal 2 – hall. Kuskil teistkümnetesse jõudes hakkab asi ilmet võtma. FoxLife’is mingi draama käib. Kõik on ilusad, päevitunud, karismaatilised ja värvid on kõik põhja keeratud. TLC’s veel parem. Seal ainult roosa ja neoon ongi. Ja draama, põnevus, tunded, pisarad, tagaplaanil plahvatused, soundtrack’iks kõige mittemidagiütlevamate laulude remix. Vot, siuke võikski reaalsus olla. Aga see on reality.

Eestis tehakse ka reality’t. Ei pea ainult välismaist kraami vaatama. Varem olid baarid, bussid, farmid – kõik transpordivahendid ja maaelu variatsioonid käidi läbi. Täna on majad, õhtud, reeded. Eestisse on reality tagasi jõudnud. Tehakse nagu ideeliselt sama asja, mis välismaal. Kutsutakse mingi kamp kokku ja öeldakse: «Nüüd armuge!» Teema tuum on alati armastus. Vahet pole, et me kõik teame, et siit mingeid abielusid välja ei tule (kui pole tegemist just abielu-esimesest-silmapilgust tüüpi saatega). Aga põnev on ikka. Vist. Veits.

Mis teeb reality põnevaks, on tavaliselt see, et see on võimendatud versioon päris reaalsusest. Kõik on natuke üle võlli. Kõik on natuke idealiseeritud. Kõik on samal ajal kõige paremini ja kõige halvemini, kui üldse olla saab. Eesti reality AD 2022 on aga natuke liiga reaalne. Suur osa meist on olnud «Rannamaja» vallaliste peo tüüpi pidudel. Need on lihtsalt majapeod, aga kaameratega. Loodaks, et suur osa meist ei ole «Tüdrukute õhtust» tuntud Sauna Clubi põrandal seksikat joogat teinud, aga paralleele kellegi maakodus peetud saunapidudega leiab siin kindlasti.

Aasta kuumim reality võrdub kaardimänguga väikses elutoas. Foto: Kuvatõmmis Youtube'ist

Samal ajal ei saa meist paljud samastuda «Love Islandi» troopilise glamuuriga. Kuigi tegemist on UK sarjaga ja UK on teadatuntult vähemalt sama kui mitte rohkem hall kui Eesti, siis saate produtsendid on otsustanud luua sellest midagi küündimatumat ja eksootilisemat kui hallus. Ja see toimib. «Love Islandit» vaatavad üle maailma miljonid inimesed ja saatesse tahavad minna tuhanded. 2017. aastal kandideeris saatesse 104 tuhat inimest, mil riigi kõvematesse ülikoolidesse, Oxfordi ja Cambridge’i kandideeris vaid 25 ja pool tuhat. Mitte, et see mingi eriline näitaja oleks, lihtsalt võrdluseks.

Reality saadetesse minek on igati mõistlik lüke, kui on eesmärk sotsiaalmeedias või mujal telemaastikul karjääri teha. Reality annab need 15 minutit kuulsust, mille võib piisava nutikusega mitme aastaseks kuulsuseks venitada. Sotsiaalmeedia kuulsusega võivad kaasneda koostöö pakkumised brändidelt. Välismaal on ka populaarne tõsielustaaride kutsumine pidude promootoriteks, mille eest võib tuhandeid tasuks saada. Elu võib saates käimise tulemusena keema minna ja see aitab hea supi keetmisel kõvasti. Kahjuks aga kipub see supp tihti üle keema, ala keema või üleüldse põhja kõrbema.

Ka Eestis on klubides levinud reality-staaride promovahendina kasutamine. Foto: Club Illusion

Julmusevaba reality

Viimastel aastatel on UKs seoses «Love Islandiga» tulnud päevakorda reality eetilisus ja saadetes osalejate kohtlemine. Üritatakse kultiveerida n-ö julmusevaba reality’t. See on tulnud päevakorda pärast kolme «Love Islandiga» seotud enesetappu. Esimesena lahkus omavoliliselt siit ilmast Sophie Gradon aastal 2018, kes osales saates 2016. aastal. Enesetapule eelnevalt oli Gardon jaganud, et saates osalemise järel oli teda tabanud küberkiusamise laviin.

Aasta hiljem võttis endalt elu Mike Thalassitis, kes osales saates 2017. aastal. Thalassitise surma niivõrd otseselt «Love Islandiga» ei seotud, sest mehel oli ka muid isiklikke probleeme, kuid kriitikud siiski vaatasid süüdistavate pilkudega ka saate poole, väites, et saade peaks nägema rohkem vaeva oma osaliste eest hoolitsemisega.

Veel aastake hiljem, 2020. aastal tegi enesetapu Caroline Flack, kes oli «Love Islandi» saatejuht alates saate sünnist 2015. aastal. Sellele eelnevalt oli Flack mõistetud süüdi lähisuhtevägivallas, mistõttu ta «Love Islandist» lahti lasti. Taaskord vaatasid kriitikud süüdistavalt saate produtsentide poole, paludes neil pöörata tähelepanu oma saate mõjule ja sellega kaasnevale survele.

Ka Eesti reality-maastik pole säärastest traagilistest sündmustest kõrvale jäänud. 2005. aastal tegi enesetapu saates «Buss» osalenud Nele. Kuigi tema surma saatega küll otseselt ei seostata, sest hüvastijätukirjast selgus, et raske otsuseni viis purunenud suhe, tekitas see enne hüvastijätukirjade sisu avaldamist arutelu, kas saates osalemine ja sellega seotud asjaolud viisid Nele enesetapuni. Ühes Kroonika artiklis kirjutati, et selle sündmusega sai «Buss» mingil määral saatuslikuks tõsielusarjadele.

Paistab, et «Love Islandi» produtsendid võtsid kuulda. Eelmisel aastal linastunud hooaeg oli telgitagustes varasematega võrreldes kõvasti vastutustundlikum. Enne saatessse minemist viidi osalejatele läbi psühholoogilisi teste, et teha kindlaks, kas nad on vaimselt piisavalt tugevad, et saates osaleda. Pärast saadet pakutakse osalejatele mitmekülgset psühholoogilist tuge, samuti ka finantsnõustamist ja sotsiaalmeedia koolitusi, mis hõlmavad ka negatiivse tagasisidega hakkama saamist.

Alkohol, armastus ja alandus?

Tagasi Eestisse. Siinse reality alustala on armastuse kõrval ka alkohol. Iga «Rannamaja» hooaja esimeses osas lähevad osalised majja jõudes ühe esimese asjana külmkapi juurde, et sealne pudelirida üle kaeda. Viina? On. Džinni? On. Hea, saade saab toimuma. Nii «Poissmeeste õhtus» kui tüdrukute versioonis on pea et sama. Peale esimesi tutvumisi minnakse baarileti taha, pudelipunnid lendavad ja hakatakse kokse segama. Ülimalt eestlaslik – karisma vallandumiseks peab keeleke ikka pehme olema.

Selle tagajärjeks on aga paratamatult ebamugavad, piinlikud või isegi ohtlikud – näiteks joobes ujumine ja saunatamine võivad päris halvasti lõppeda – olukorrad. Jah, see tekitab ka olukorra, kus saade loob end justkui ise. Täis inimene on tihti meelelahutuslikum kui kaine. Lisaks sellele aga annab see ainest ka saates osalejate kritiseerimiseks. Niikuinii avab saates osalemine kraanid netikommentaatorite nokkimiseks, kuid suur tõenäosus, et purjus peaga tehakse midagi rohkem või vähem lolli, paneb kommenteerijate sõrmed veel eriti sügelema. Seetõttu oleks Eesti saadete puhul eriti vajalik, et produtsendid osalejaid toetaks. Kas nad seda teevad?

Varasemalt on viiteid sellele, et psühholoogiline tugi oli nii mõneski saates olemas. Aastal 2009 kirjutas Buduaar: «Seiklussaates “Robinsonid” osalenud ajakirjanik Helena-Reet Ennet räägib, et kõik saates osalenud käisid kohustuslikus korras psüholoogi juures.» Ka saatele «Tõehetk» eelnes osalejate psühholoogiline kontroll. «Järgmine etapp on saatesse («Tõehetk») kandideerija kohtumine psühholoogiga ning psühholoogilise testi MMPI läbimine. Sellel kohtumisel annab osaleja nõusoleku saates osalemiseks ja taustauuringu läbiviimiseks (Margna, 2008),» kirjutas Karin Volmer oma 2009. aasta bakalaureusetöös «Eetilised dilemmad saates „Tõehetk“ ja nende representatsioon Eesti meedias».

Ypsilon proovis ühendust saada nii «Rannamaja» kui «Tüdrukute õhtu» produtsentidega, kuid meilid jäid vastuseta ja telefonikõned kutsuma. Veidi sissevaadet «Rannamaja» telgitagustesse andis aga Ada Nelke, kes saate esimeses hooajas vallaliste peolt ootamatult saatesse haarati. Nelke hüppaski pea ees vette. «Mulle öeldi vaid: «Siin leping, loe läbi ja ole valmis, et kohe, kui bussist astud, on kaamerad.»» Seejuures ei osanud ta öelda, kas algne cast sai enne saadet rohkem nõu.

Nelke rääkis, et pärast saadet produtsendid osalejaid päris üksi ei jätnud. «Räägiti, kuidas meediaga suhelda, millele ja kuidas vastata. Saime alati nõu vajades neile kirjutada ja abi oli alati olemas,» ütles Nelke. Samas nentis ta, et vaimse tervise abi oleks võinud rohkem olla. «Usun, et peale saadet peaks produktsioon osalistele ka garanteerima vajadusel psühholoogi nõustamise. Need kommentaarid on ikka üpris õelad ja isegi tugevaimatel raske sellega toime tulla.»

Nelke peab ennast võrdlemisi tugeva nahaga inimeseks, kellele ei lähe korda inimeste arvamus, keda ta ei tea või kellest ta ei hooli. Sellegipoolest oli saatejärgne negatiivsuse tulv, mida Nelkele tuli tema enda hinnangul proportsionaalselt rohkem kui teistele, katsumuseks. «Iga mu tegu saates ja peale seda sai luubi all inspekteeritud, lahti lõigatud ja arvamused avaldatud,» rääkis ta. «Mõnedki ööd sai pisarad silmas magama jäädud, mõeldes, et miks nemad näevad mind hoopis teisiti kui ma ennast ise. Enda peas olin sihi- ja enesekindel, rõõmsameelne neiu, kes ei kartnud põnevust ja uusi seiklusi. Teiste silmis aga litsakas paks vaal, kes otsib kuulsust.»

Nelke aga suutis sellest tugevamana välja tulla. Ta on üks vähestest viimase aja reality-staaridest, kes on suutnud saatenimelise eesliite oma nime juurest ära lõigata, saades Eesti kontekstis edukaks sisuloojaks ja isegi omanimelise saate Sky portaalis. Tagasivaatavalt ütleks ta saates osalenud endale motivatsioonikõnelejalikult: «Those who matter don’t care and those who care don’t matter.» Tõsielusarjadesse kandideerivatele inimestele ütleks ta: «Palun, palun, palun ära mine sinna, kui sind on kunagi koolis kiusatud või oled hella hingega. Sinust lihtsalt sõidetakse üle.»

Ada Nelke (vasakul) ning samuti «Rannamajast» tuntuks saanud Seidi Voogre 2021. aasta Kroonika meelelahutusauhindade galal. Foto: Konstantin Sednev

Vaadates Eesti tõsielusarjade maastikku, tõdeb Nelke, et arenemisruumi on. «See, et alkoholi pigem julgustatakse jooma, üritatakse suunata lollusi tegema. Ei toetata vaimselt ning ei tehta ka taustakontrolle enne saadet,» rääkis Nelke. «Välismaal läbid arstlikud kontrollid, STD testid, vaimsetervise kontrolli. Alkohol ei mängi nii suurt rolli või on täielikult keelatud. Inimesi pigem julgustatkse olema nemad ise, mitte ennast lolliks tegema. Peale saateid saavad ka abi.»

Ka ei leia Nelke, et Eesti reality oleks eetiline. «Eesti reality toitub nõrkade hingede pealt, keda on lihtne kontrollida ja kes üritavad endale või sõpradele midagi tõestada,» mõtiskles Nelke. «Lastakse neil ennast iga saade aina lollimaks teha, julgustatakse jooma, toidetakse neile kuulujutte ja tekitatakse draamat. Ja seda mitu hooaega jutti. Seda kõike, sest see toodab rohkem klikke/vaatamisi ja see omakorda võrdub raha.»

Hiina koonduslaagrist Dirhami randa

Iga endast lugupidav «Rannamaja» vaataja teab, et suur osa saatest on üles võetud Hiina firma Hikvisioni valvekaameratega. Mitte ainult seepärast, et firma logo tihti öökaadrite nurka kuvatud on, vaid ka seetõttu, et saate alguses tuletab kajav «jumalahääl» seda vaatajaile meelde. Mida aga mitmed ei pruugi teada, on see, et Hikvisioni kaameraid ei kasutata ainult tõsifelusarjade filmimiseks ja varaste tabamiseks. Nimelt teeb Hikvision koostööd Hiina valitsusega, et tabada ja kinni võtta uiguure ja teisi etnilise gruppe Xinjiangi regioonis. Samuti kasutatakse Hikvisioni kaameraid Hiina «ümberkasvatuslaagrites», kus uiguure põhimõtteliselt orjastatakse.

Juba varasemalt on nii Euroopa Liit kui USA valitsus tunnistanud Hikvisioni rolli inimõiguste rikkumises. 2020. aastal paigaldati Hikvisioni kaamerad Euroopa Parlamenti, kuid pärast mitmete liikmete protestikisa peale need 2021. aastal eemaldati. Juba 2019. aastal aga püstitas USA Hikvisioni suhtes sanktsioonid, põhjendades otsust firma rollis inimõiguste rikkumisel. Hikvisioni kaassüüd uiguuride vastastes kuritegudes on tunnistanud ka Norra.

Seda Eesti reality arenemisruumi proovib nüüd alates oktoobrist täita «Villa». Reklaamnäod ja ajud selle saate taga on Robin Valting ja Andrei Zevakin. Senise info järgi, mis saate kohta jagatud on, paistab see tõesti olevat suur samm edasi varasemast. Vähemalt produktsioonitaseme, eksootilisuse ja glamuursuse poole pealt. Asukoht on Türgi villa. Päike paistab. Bassein sillerdab. Ühtki männimetsa ei paista. Osalejad saavad päriselt ilma külma kartmata päev läbi bikiinides ringi patseerida. Ja ka panused on kõrgemad kui seni Eesti reality’s – lisaks armastusele ja kuulsusele võib saatest kaasa saada ka 30 tuhat eurot.

Kuigi teleekraanile jõudev on välismaiste saadete vähemalt praeguse info järgi samal õrrel, siis telgitagustes on veel arenemisruumi. «Villa» ülempeaprodutsent Kaspar Kaisel rääkis, et otsest psühholoogilist valmidust saates osalemiseks nad ei hinnanud. «Mingeid psühholoogilisi ankeete me kellelgi täita ei lasknud, kuid «Villa» osalejad läbisid mitmest voorust koosnenud casting’u protsessi, mille jooksul kohtusime nendega ka silmast silma,» rääkis Kaisel. Osalejate taustakontroll piirdus osalejate endi jagatud informatsiooni, internetist kättesaadava info ja sotsiaalmeediaga.

Samas vahendid, mis saate järelkaja jooksul kasuks tulevad, jagati osalejatele ohtralt. ««Villa» osalised on tänaseks läbinud meediakoolituse, mille jooksul mitmed tele-, raadio- kui ka online-meedia ajakirjanikud jagasid nõuandeid meediaga suhtlemisel. Samuti räägiti kuidas negatiivse tähelepanuga toime tulla, sotsiaalmeedia platvormidest ja puudutati ka meediaõigust,» rääkis Kaisel. Saatejärgse nõustamise osas ütles Kaisel: «Vajadusel kindlasti!» Seejuures näeb Kaisel, et osalejate psühholoogiline heaolu on jagatud vastutus. «Tegemist on täiskasvanud inimestega, kes teadsid, kuhu nad tulevad. Ise tunnen osalejate heaolu eest vastutust küll.»

Reality ja eetilisuse suhte kohta sõnas Kaisel, et see on iga saate puhul erinev. «Igal saatetegijal on võimalus «mängureeglid» osalistega eelnevalt kokku leppida. See, mis on ühes saates eetiline, ei pruugi teises olla. Kuid kindlasti tuleks silmas pidada iga osaleja isiklikku eetika- ja moraalitunnetust ning sellega saate tegemisel arvestada,» ütles ta. «Me ei sunni kedagi tegema midagi, mis on vastuolus nende enda isikliku eetika- ja moraalitunnetusega. See ei ole ka asja mõte. Idee on veeta koos mängulises vormis ägedas keskkonnas aega ja elada inimsuhete kujunemisele kaasa.»

Me armastame seda vihata ja me vihkame, et seda armastame

«Rannamaja» režissöör ning «Tüdrukute õhtu» ja «Poissmeeste õhtu» produtsent Oliver Muraveiski ütles väljaandele Peegel antud intervjuus: «Eks ma kompangi neid piire pidevalt ja tihtilugu kanalist kutsutakse vaibale, et üle korrata, mida on eetiline ekraanil näidata ja mida mitte. Aga aasta-aastalt muutuvad inimesed julgemaks. Iseasi, kas televaatajad on valmis seda kõike vaatama. Eks valulävi on erinev ja osalt sellepärast ongi viimasel ajal eetriaeg tõstetud hilisemaks.» Samas intervjuus aga tunnistas ta, et on ajaga ise veidi leebemaks muutunud, kohati isegi selleks, et just osalejate mainet kaitsta. «Kui varem olen öelnud, et montaažis puudub mul igasugunegi südametunnistus, siis mingil hetkel on see siiski olemas – või on see hirm, et saade keelatakse ära,» sõnas ta.

Pärast «Love Islandi» otsust proovida reality’t julmusevabamalt teha leidsid mitmed fännid, et sellega kaob saate kogu võlu. «Sa ei saa teha reality’t, mis on üheaegselt eetiline ja meelelahutustlik,» kirjutas üks kauaaegne saate fänn The Guardianis. Ta väitis, et me vaatame reality’t just seetõttu, et meile meeldib neis osalejaid maha teha ja nende tegude üle piinlikkust tunda – reality toidab meie kõige tumedamaid pooli. Ja kuigi ta tunnistab, et kogu pakutav tugi ja abi on vajalik ja hea, leiab ta, et see ei saa olla kunagi piisav, sest mitte miski ei valmista saates osalevaid noori tegelikult ette tulevaks negatiivsuse tormiks. Mis omakorda võib viia eelnevalt mainitud traagiliste sündmusteni ja see paneb saatetegijad kikivarvul käima ning tulemus võib olla lihtsalt igav. Ja nii surevad saated.

Seega on produtsendid ja teised saatetegijad igavese küsimuse ees: kas teha asja inimlikult või teha asja tasuvalt? Eks vastus on vaatajate silmis. Või ka pole, sest sama palju, kui meile meeldib vihata neid saateid ja naeruvääristada neis osalejaid, meeldib meile seetõttu ka neid saateid vaadata. Ja kui me vaatame, siis neid toodetakse. Kõige klassikalisem nõiaring. Ainus, mis meile üle jääb, on ise olla head inimesed ning vihata-kritiseerida-naeruvääristada oma kodu priivatsussfääris, säilitades sellega meile ainest pakkuvate reality-staaride vaimset tervist.