LEMMIKLOOM ⟩ Labrador – oh seda ülevoolavat rõõmu!
Naise sugulased sõitsid reisile ja palusid oma labradoril silma peal hoida. Tegevus on terve naise suguvõsa peale ära jagatud, nii et kellelegi see ülemäära suureks koormaks ei ole. Eile oli meie pere kord. Koer on sotsiaalne loom ja tema närvisüsteemile on inimestega suhtlemine ülioluline. Mis see paar-kolm tundi koeraga suhtlemist siis ära ei ole. Laadime endid auto peale ja sõidame kohale.
Uskumatu kui kiiresti inimeste poolt heakorrastatu hävib. Viies reisipäev, naise sugulaste muidu piinlikult puhas õuemuru on täis mahalangenud lehti, oksaraage, mädaplekilisi õunu. See on hämmastav, seda ma olen varasemaltki täheldanud, kui suur sittaja võib olla õunapuu. Sa ei jõua neid õunu ära süüa, sul pole selle mahlakohusega midagi teha, mida neist õutest saaks, sa elad linnas, nii et neid ei saa ka loomadele viia ja igal sügisel sa ainult koristad nende puude järelt. Naabritele ka ei saa omi õunu anda, need on omade õuntegagi hädas.
Aga jutt pidi tulema koerast. Me peame teda sotsiaalselt rahustama, mitte õunapuid. Õunapuud on korras psüühikaga.
Õunte vahel on koerajunnid. Selge, et head sugulased, kes korra päevas koera õue peale jalutama lasevad, junne korjama ei hakka, pererahvas tuleb pruuniks päevitunult koju ja tegelevad ise nende asjadega. Ainult ma ei saa aru, miks nende labrador just õunapuude alla situb? Mujal on ka ruumi, õu on suur, aga enamus junne on mahakukkunud õunte vahel?
Võimalik, et see loom on tõepoolest sotsiaalne, inimestega, vähemalt minuga, kes ma ei jumalda koeri, ta ei samastu... Samastub ta siis õunapuudega? Nende otsast kukub ka pidevalt midagi. Teiste koertega see labrador kokku ei puutu, võrdlusmoment tal puudub. Võimalik, et see õnnetu olevus peab end õunapuuks?
Teeme ukse lahti ja laseme looma õuele. Nüüd on see õudne ülevoolava rõõmu hetk. Loom hüppab üles, püüab meid pikali tõugata ja üle lakkuda. Koer on pealetükkiv ja haiseb, kannatan seda ilatsemist 10 minutit ja siis kaon tuppa. Istun diivanile, mulle ronib sülle pererahva muidu eriliselt halva iseloomuga kass. Ta nurrub. Mul on ka temaga praegu okei.
10 minuti pärast on see kuradi lõõtsutav õunapuu jälle toas. Ta tahaks mulle peale hüpata, aga kardab kassi mu süles. See on eriti lahtise käega kass, selle küüsi tunneb ta üle päeva.
Sügan ühe käega kassi lõua alt, teisega avan telefonis veebilehitseja ja löön sisse «koer». Loen, et arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Ja et üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40 000–100 000 aastat tagasi. Umbes 20 000 aastat tagasi liikusid inimene ja koer mööda Beringia maismaasilda Põhja-Ameerikasse. Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti abilisena suurulukite küttimisel. Enamik tänapäeva koeratõuge on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.
Kuidas nad väikesekasvulisest aasia hundist chihuahua aretasid? See kaalub kaks kuni kolm kilo ja turja kõrgus maapinnast on 20 sentimeetrit. Pesid väikesekasvulist aasia hunti pesumasinas? Vale temperatuuri ja pulbriga? Mingid kampsunid tõmbavad küll nii kokku. Mis jääb järele nii palju kokku tõmbunud aasia hundi ajust, ongi chihuahua. Masendav.
Nüüd paneb see õunapuu toa teises otsas madratsit. Kass vaatab põlastavalt. Toas see koer ei häbene, teised õunapuud ei näe pealt, minuga ta niikuinii ei arvesta. Võib-olla on ta õunapuid ka proovinud panna, aga õunapuud on ebasõbralikud, loobivad kuldrenettidega vastu pead. Madrats on talle küljealuseks pandud, tavaline madrats, ei saa aru, aga koera see igatahes erutab ja mitte vähe. Või on asi turvalisuses, madrats, magamisase võib talle turvalisusega seonduda küll.
Kui see loom on kõigest 300 aasta valikulise aretuse tulemus, on mul enda pärast hirm. Kas me inimkonnana ka tahtmatult iseenese valikulise aretusega ei tegele. Ilus naine saab endale niikuinii ilusama mehe, kole naine koledama, siit tuleb juba kaks inimtõugu, ilus- ja koleinimene. Loll heidab ühte lolliga ja tark leiab endale intelligentse kaaslase, siit tulevad lollinimene ja tarkinimene.
Natuke segab kaarte õnneks raha. Piltilus naine võib koleda mehega õnnelik olla, kui see on rikas. Ja vastupidi. See on välistanud buldoginimese tekke, kui kolmesaja aasta jooksul oleks lömmis ninadega mehed endile ainult lömmis ninadega paarilis leidnud, oleksid tagajärjed linnapildis nähtavad.
Lollidega nii läinud ei ole. Loll endale tarka kaaslast ei leia, temal on võimalus paljuneda ainult lolliga ja sellepärast meil nii palju lolle ongi. Ja siis need lollid võtavad endale sellise labradori, et end tema kõrval mõistuslike olenditena tunda. Midagi siin ei klapi, mu naise sugulased ei ole lollid, kaugeltki mitte, nad on haritud, ilusad ja targad. Siis jääb üle, et nad võtsid koera kaastundest õunapuu intellektiga elusolendi vastu?
Guugeldan. Teatud ajahetkedel on püütud «inimtõu» arenemisele ka käsi vahele panna ja selle vastiku asja nimi on eugeenika, mille üheks vormiks oli Saksamaal rakendatud rassihügieen.
Meil sai eugeenika hoo sisse Eesti Vabariigi sünniga. Aastal 1924 asutati selts Tõutervis, mis hiljem nimetati ümber Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks. Selts propageeris vaimuhaigete ja alaväärtuslike steriliseerimist, niisamuti suhtuti negatiivselt eestlaste abiellumisse muulastega.
Konstantin Päts andis 27. novembril 1936 välja riigivanema dekreedi sundsteriliseerimisest. Seaduse kohaselt kuulusid sundsteriliseerimisele pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised või päriliku kehalise veaga inimesed, kui nad olid sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võisid sigitada järglasi, kes olid samade tunnustega. Eesti Vabariigis steriliseeriti teadaolevalt 41 inimest.
Eugeeniline sundsteriliseerimine arvudes
Taani 1929–1960 u 11 000
Soome 1935–1960 u 4300
Norra 1934–1960 u 7000
Rootsi 1935–1960 u 17 500
Saksa 1934–1945 u 360 000
USA 1907–1940 u 40 000
Teise maailmasõja järgsed uuringud tõestasid, et paljud haigused ja evolutsiooni eripärad ei ole tingitud pärilikkusest ning inimeste steriliseerimine ja tapmine pärilike haiguste kõrvaldamiseks ei vabasta meid haigustest.
Tekkis kohe huvi uurida, palju meil eugeenikat mehenimedes säilinud on
Eesnime Eugen statistika
2022. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Eugen 100 mehel.
Eugen on populaarsuselt 665. mehenimi.
Vanim Eugen on vanuserühmas 85+, noorim vanuserühmas 0–4.
Eugen on keskmiselt 48 aasta vanune (mediaanvanus on 49).
Kõige populaarsem on eesnimi Eugen vanuserühmas 65–69, kus neid on 10 000 elaniku kohta 2,15.
Kõige rohkem on eesnimega Eugen sündinuid aprillis, kokku 16.
Kõige populaarsem on eesnimi Eugen Lääne-Viru maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 1,38.
Nüüd hakkab mulle vaikselt ka selguma, miks mulle käib närvidele kogu vene rahvuse süüdistamine Putini administratsiooni kuritegudes ja see, et meie sõjareporteritel on Vene poolel langenute nimetamisel ja ülelugemisel spordireporterite maneer juures. Sest mulle ei meeldi see eugeenika mitte üldse.
Hea teada. Nüüd vaatan ka seda koera uue pilguga. Nii võttes ju täitsa armas loom. Hea turvaline näide selle kohta, et me oma igapäevaste armsate lollide, rikaste, vaeste, tarkade, ilusate ja koledate inimeste kõrval oleme tänu tõuaretusest loobumisele välistanud sellelaadsed madratsit trukkivad ja õues murule sittuvad, muidu üdini heatahtlikud õunapuuinimesed.