T, 27.09.2022
REPORTAAŽ ⟩ Nädal aega vaikuselaagris. Järgmine peatus: Nirvaana
Foto: Midjourney AI
Sirly-Ann Meriküll
, kirjanik, luuletaja ja keskkonnakaitsja
Nädal aega vaikuselaagris. Järgmine peatus: Nirvaana
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

30. juuli, pühapäev, I õhtu: saabumine mõtlus- ja vaikuselaagrisse.

HUMAN EXPERIENCE

Laagrisse jõudmiseks pidin sõitma bussiga Tallinnast ühte Eesti väiksemasse kohta. Sinna saamiseks pidin väljuma maantee-äärses bussipeatuses. Sealt pidi mind peale korjama auto, mis omakorda pidi mind viima laagri toimumispaika.

Bussilt maha tulles silmasin ühte laiades hipipükstes seljakotiga keskealist naist. Arvasin, et välimuse järgi võiks temagi olla teel meditatsioonilaagrisse. Ta hakkas just suvalises kohas üle maantee minema, kui talle järele jooksin ja hüüdsin: «Vabandust, kas teie lähete ka sinna laagrisse?» Mind korra silmanud, kerkis naise näole uudishimulik muie, justkui oleks ta piisavalt põneva pakkumise korral olnud tõepoolest nõus minuga kaasa tulema. «Millisesse?» küsis ta uudishimulikult. Olime jõudnud üle tee. «Vaikuselaagrisse,» vastasin. «Ei,» raputas naine kahjuks pead, «ma tulin just rattamatkalt!» «Aa, siis ei ole! Ma välimuse järgi vaatasin, et võiksite ka olla sinna minemas!» hüüdsin talle veel järele, kui ta end ootava auto poole kiirustas.

*

Mulle tuli maantee äärsesse tanklasse järgi huvitav mees. Mitte mingi suvaline mees, vaid üks laagris osalejatest, kellega olime transpordi osas eelnevalt kokku leppinud. Tal oli auto tagaistmel kaks lastetooli. Kui ma esiistmele istusin ning me natuke aega sõitnud olime, tundsin ma laste lõhna — nimelt kerge porgandipüree-smuuti ja vedela kaka lõhna. Täpselt nii lõhnavad pereinimeste autod, olenemata sellest, kui palju nad seda puhtaks küürida või varjata üritavad.

Lisaks oli ka mehe sõidustiil huvitav. Vahepeal vajutas ta gaasi põhja ja võttis põldude vahelisi siksakilisi kurve kui rallisõitja. Üritasin mõttejõul oma rahulolematust tema pähe projitseerida, kõva häälega ei hakka ju ütlema, teine on mulle autoga järele tulnud ja puha. Mõttejõust oli vast kasu, igatahes aeglustas juht nüüd täiesti sirgel teelõigul autot, sõitis umbes 50 km/h eelneva 90 asemel ja ühel hetkel, käega tühjade kesksuviste viljapõldude poole viibates, õhkas: «Ilus! Metsateed ja põllud!» Ja nii juhtus veel mitu korda.

Hilisõhtu

Alates tänasest õhtusöögist, mis leidis aset kell kuus, me enam omavahel rääkida ei tohi. Seda mõttega, et oleksime 100 protsenti oma harjutuse juures. Ja harjutus – see on olla igal hetkel 100 protsenti kohal. Hetkes. Teadlik igast tegevusest. Süüa täie kohaloluga, kõndida täie kohaloluga, istuda, puud vaadata täie kohalolu ja tähelepanuga jne. Lisaks on päevakavas kokku umbes kaheksa tundi meditatsiooniharjutusi, osa õpetaja juhendamisel, osa lihtsalt vaikuses istudes. Ja kuigi laagri üks nimedest on mõtluslaager, siis tegelik mõte on, et lõpuks peas ühtegi sedasamust mõtet justnimelt ei oleks.

*

Peale esimesi vaikuses istumisi on mõtteid peas veel ikka väga palju. Ja need on laiali, igal ilmakaares. Ei õnnestunud õieti isegi lihtsalt hingamisele keskenduda pooleks tunniks. Veider, et arvad, et oled kõva joogi juba küll, aga näe, mõtteid koondada ja vaigistada ei oska… lihtsalt NIISAMA VAIKSELT ISTUDA, ilma mõtlemata, ei oska.

Aju on ka ikka üks naljakas tegelane. Püüab ebatavalisest olukorrast igal viisil pääseda. Küll viskab kahetsuse nootide taustal mälupilte erinevatest üritustest, tegevustest, inimestest, kellest-millest selle nädala jooksul siin laagris ilma jään ja mida maha magan. Küll üritab elu «lihtsamaks» teha, mõeldes igasugu sodile, et mitte olla praeguses hetkes.

*

Täna tuleb uinumisega kindlasti raskusi, kell pole veel kümme õhtulgi, kui juba sätitakse magama. Äratus on homme kell viis hommikul. Eks esimene öö ole alati kõige raskem – tuleb kohaga ära magada, enne kui ära harjub, nagu mulle ikka meeldib öelda. Toas ei ole muidugi ka ühtegi kardinat akende ees, samas kui kodus olen harjunud magama kahe kihi pimendavate kardinate taga koopapimeduses. Õnneks võtsin silmaklapid kaasa. Loodevasti keegi vähemalt ei norska.

31. juuli, pühapäev, I päev

HUMAN EXPERIENCE

Hommik

Meie toas on muidugi üks sarinorskaja. Ise jääb magama, nii kui pea patja puutab, ja jätab teised lahinguväljale kannatama. Õnneks on mul kaasas ka kõrvatropid.

*

Öösel uputasin vannitoa kraanikaussi ühe ämbliku. Ma tahaksin öelda, et kogemata. Tegelikult aga on nad ühed vähestest elusolenditest, kes mulle ei meeldi. Vähemalt ajalooliselt on see nii olnud. Peale seda, kui üks sõber mulle üht hiina meditsiini järgi valmistatud jooki andis, mis peaks aitama avaneda kõikidel tšakratel, (mida on muide rohkem kui kaheksa) ei kardagi ma tegelikult neid ämblikke enam nii väga. Aga see uputamine tuli kuidagi unise peaga ja refleksist. Fight or flight mode'ist. Käisin vetsus, vaatasin aknast tähistaevast ja mõtlesin, et Tallinnas sellist asja juba ei näe, hakkasin käsi pesema ja seal ta oli, hopsti! kargas kusagilt kraanikausi nurgast välja ja hakkas paaniliselt mööda libedat ja siledat serva oma kaheksa koivakesega üles sibama. Zenbudistlik ja niisama hea inimese tegu oleks olnud ta sealt välja aidata ja õue toimetada. Mina aga lihtsalt sopsutasin talle seebisegust vett peale ja lasin kraanikausist alla. Mõrvarlik!

Muide, ämblikud pidid vee all oma kümme tundi hinge kinni suutma pidada. Seega oodata on kindlasti kättemaksu. Kui mind kunagi seebivette uputatakse, siis teadke, et selle taga on skafandris kaheksajalgne ämblik. Libe surm vähemalt.

Meie õpetaja-juhendaja ütles, et prooviksime ka loomingulisi ja filosoofilisi mõtteid laagris vältida ja olla ikka täiega praeguses hetkes. Nojah. Ja mina kirjutan öistest ämblikumõrvadest.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Mõtted hakkavad vaikselt taanduma, kui mediteerin; ilmuvad küll, aga rohkem nagu pilved taevas, mis mööduvad. Meil on valik saata need pilved oma teed, sest oleme eralduslaagris, retriidis, eraldumises «tavalisest elust» ja seega ka «tavalistest mõtetest». Lihtsam on lahti lasta. See sisemise rahu koht meie sees on tegelikult koguaeg olemas. Selle sama «tavalise elu» tohuvapohus on seda aga sageli nii raske üles leida. Kõik muu tuleb ümberringi vaigistada ja kõrvale lükata. Siin on see kergem. Selleks me siin olemegi.

HUMAN EXPERIENCE

Lõuna

Ma olen isiklikult rohkem tegelenud liikuva meditatsiooni ja joogaga. Mitu tundi paigal istuda ja lihtsalt oma hingamist jälgida on praegu, laagri alguses minu jaoks veel raske. Mu keha tahab hingamise rütmis liikuma hakata.

Või siis kipun ma magama jääma. Seda aga istuvas meditatsioonis juhtuda ei tohi. Vaadake, mulle üldse väga meeldib magada. Mul on jumala kihvtid unenäod ja unes mõtlemine on ka mediteerimine ju?! Igatahes, üks šamaan kord ütles mulle, et parim meditatsioon on siis, kui sa magama jääd, ja see lause meeldis mulle kohe väga. Võiks isegi öelda, et võtsin selle oma elu motoks.

Budistid aga nii ei arva – meel peab olema virk ja unisusest tuleb end meditatsiooni ajal üles raputada. Nii leidsin end keset hingamise jälgimise meditatsiooni tihti paaniliselt mõttes «Hingan sisse, hingan välja, hingan sisse, hingan välja,» korrutamas, et mitte magama jääda. See kah minust just kõige zenim polnud. Või siis üritasin ma silmi poolavatuna hoida ja jälgida mõnd fookuspunkti enda ees. Neetud olgu siinkohal mu ülimalt hea kujutlusvõime, sest iga täpike eesistuja pleedi seljal, plekk või muster vaibal või lihtsalt mõni korts või volang kusagil sai minu peas endale hetkega näo- ja piirjooned, muutus elavaks ning viis mõtted hingamise jälgimiselt eemale.

«Pikk tee sul veel minna, õilis tütar,» või midagi sellist ütleks mulle ilmselt Buddha.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Kui teeme hommikul kell 5.20 liikumismõtlust (hästi aeglaselt erinevaid harjutusi, jälgides keha täielikult), on ka hingamist kergem liikumisega ühte rütmi viia. Keha skaneerimise harjutus (kui istud vaikselt ja ükshaaval oma tähelepanu erinevatele kehaosadele koondad ning siis lõdvestad, pealaest ja juustejuurtest jalataldadeni välja) on samuti palju kergem, kui lihtsalt hingamist jälgida. Seda, et fookus ja kogu tähelepanu ainult hingamisel püsiks, ilma hingamist forsseerimata, vaid lastes sel lihtsalt olla, tuleb veel harjutada.

Õhtueelne

Õpetaja jagas juhiseid, kuidas hingamist paremini jälgida. Nojah, pole seda ammu harjutanud ja seega peabki minema tagasi juurte juurde – hingetõmmete loendamise juurde. See teeb harjutust kõvasti kergemaks ja olemas on see üks ja kindel asi, millele keskenduda vähemalt. Kuigi ajapikku peaks keha ja hingamine lihtsalt olema ilma, et sa neid tähelegi paned; ning pea samuti mõtetest täiesti tühi olema. Sinna on veel omajagu minna.

HUMAN EXPERIENCE

Õhtu

Vahepeal teeme ka liikuvaid harjutusi, nt Teadlikku Kõndimist, kus ollakse teadlik igast liigutusest oma kehas kõndimise ajal, igast lihasest ja luust, mis sinu jäset liigutada aitab jne. Päeval liikumismeditatsiooni ajal nägin poolsurnud hiirt. Tegelesime õues maja ees über-mega-super-aeglase Teadliku Kõndimisega ning seal see väike tegelane oli – tegi oma viimaseid hingetõmbeid. Lamas külili pooleldi muru sees. Astusin temast ettevaatlikult üle ja mõtlesin, mida teha. Variant oleks olnud ta kohalikule kassile ohverdada, kes ta sinna ilmselt toonud ju oligi. Vaesekese piinad lõpetada ja ta maha matta? Ma ei oleks ilmselt kummagagi hakkama saanud, seega lasin elul kulgeda omasoodu. Loodetavasti sai kass ikkagi kõhutäie. Eluring.

Kassi nimi, muide, on Kiisu. Üks kohalik elanik siit rääkis, et talle olla tahetud palju erinevaid nimesid panna, aga reageerib kassike vaid Kiisu nime peale. Kas on paslik öelda, et see kass pani endale ise nime? Ma arvan küll.

*

Selles mõttes on see laager nagu eestlased ikka avalikus ruumis käituvad – ei räägi omavahel, silmsidet väldivad, on omaette, tuiavad ringi. Õpetaja küll juhendab meid verbaalselt ning ka majapidamistööde ajal võime omavahel sosinal mõne sõna vahetada – stiilis «sul jäi see nurk harjaga pühkimata» vms – nii et meie omavaheline läbikäimine on umbes taoline, nagu ükskõik millises teises eestlaste laagris oleks.

1. august, esmaspäev, II päev

SPIRITUAL EXPERIENCE

Hommik

Saan iga päevaga siin aina rahulikumaks ja teadlikumaks igast käesolevast hetkest. Kehaliste (liikumise- ja kehaskaneerimise harjutuste) ajal enda keha iga luu, liigese ja lihase liikumist ette kujutades tekib kehaga mingi eriline ühendus. See aitab ka päeva jooksul keha liigutades enda jäsemetega kontakti hoida. Tekib teadmine, et SINA oled see, kes neid liigutab, mitte ei liigu need maagiliselt ise, autopiloodil, nagu me harjunud oleme.

Tekib ka arusaam, et keha on elus. Et see on tõepoolest elus. Eks me juba bioloogia tunnist teame, mis on elu tunnused ning et meie keha seda tõepoolest on. Aga just see TUNDMUS ja ARUSAAM liikumisest oma kehas – see ongi tunda, et keha on elus.

Pealelõuna

Täna on tõesti väga erksad kogemused mediteerimise ajal. Esiteks see keha tajumine. Selle kinnistamiseks tegime veel ka keha sisemuse kujustamist koos kogu oma sisemiste vedelike ja roojaga – see andis veelgi enam tundmust sellest maisest bioloogilisest kehast, mis meil on. Milline ELUKAS see keha on ja see on isegi naljakas. Naljakas on istudes keha sisemust ette kujutada end nt veidi võdistada, et kogu see vere, luuüdi, rasva, lihaste, skeleti, kõõluste, liigeste, maomahla, seedejääkide jne kogum veidi väriseks ja keha sisemust oleks veelgi parem tunnetada. Tunnetada, et need eksisteerivad.

Õhtu

Täna kujutasin pool päeva mõtlusharjutuste ajal ette, et olen känd.

Kännuks saamine on iseenesest põnev. Kõigepealt peab istuma hästi liikumatult ja kujustama end, noh, kännuna. Milline känd sa oled? Mis värvi? Kui paks või lai? Kui vana? Millise puu känd? Kas sinu peal kasvab sammalt? Millal sinust kasvav puu maha võeti? Kus sa asud? jne.

Mina igatahes olin tumepruun võimas känd, mille juured ulatusid veel elujõuliselt sügavale kõikjale maa alla. Juurestiku vahel käis elu: sibasid ringi sitikad ja satikad, vihmaussid uuristasid mu maa-aluste jalgade ümber käike. Muld oli paks, rammus ja märg, sest maa peal sadas vihma, mis kastis lopsakat metsaalust. Vihma polnud vajagi ette kujutada, sest see sadas meie meditatsiooni ajal väljas päriselt. Meie istusime muidugi sees. See-eest oli tugev vihmasadu katusele ja vastu suuri aknaklaase meie palvetoas väga selgelt kosta. Minu kännu-keha paiknes aga suure tugeva laiade okstega kuuse all ja vihm mind ei puutunud.

Ma ei olnud aga lihtsalt surnud puuront, vaid tänu oma võimsatele juurtele vägagi elus. Nii elus, et minu pealispinnal ei kasvanud mitte sammal ega puuseened, vaid uus võrsuv oksake, lehekestega. Uus puukene, uus elukene.

Äkki panin ma enda ümber tähele ka teisi tugevaid kände – neid oli mu ümber palju ja need kõik olid mu laagrikaaslased. RMK oli jälle lageraiet teinud.

Huvitav, et end mediteerides või mõnes jooga-harjutuses puuks või kännuks kujutada on olnud alati mu lemmikharjutus. Ehk olin ma eelmises elus puu?

Foto: Sirly-Ann Meriküll
Foto: Sirly-Ann Meriküll

*

Tänane kõige võimsam kogemus toimus just nüüd, vahetult enne õhtusööki. Algul kujutasin end ette taaskord kännuna. Siis muutusin puuks keset meie palvetuba. Kujustasin, kuidas mu võimsad juured tungivad läbi betooni ja vundamendi maasse, hargnevad, jõuavad nii sügavale, et on ühenduses maakera tuumaga. Ja mu võrastik oli nii suur ja võimas, et tungis läbi lae ja katuse taevasse, kosmosesse ja oli sellega ühenduses.

Siis kujustasin ma, kuidas läbi minu selgroo, mis oli puuga üks, mina olingi puu ja ühtlasi ka mina, jooksis helendav valguskiir nagu energiakanal. Sellest hetkest sai puuks olemine üsna teisejärguliseks, ma olin lihtsalt üks energiakanal, mis ühendas taevast ja maad. Iga minu sissehingamine tõi taevast energiat maasse ja vastupidi. Mu hingamine muutus nii sügavaks, et kindlasti liikusin ka välispidiselt selle rütmis.

Läbi selle energiakanali, läbi minu, toimus tohutu energiavahetus. See oli üks võimsamaid kogemusi, mida mediteerides kogenud olen.

Meditation’s trippy, kids.

Foto: Sirly-Ann Meriküll

HUMAN EXPERIENCE

Mind pandi vetsupuhastuse toimkonda. See tähendab – ainult mind. Vannitoas on siin nii, et kui keegi duši all käib, ujub kogu põrand, sest pole eraldatud dušikabiini ega midagi sellega seonduvat. Isegi dušikardinat pole.

Aga on värvilistest kahhelkividest kokku pandud mandala põradal, seda saan nüüd iga päev umbes kümme korda lapiga pesta ja kuivatada. Väga meditatiivne.

*

Muidu on siin ka vaikimisi taimetoit, aga mulle tehakse veel ekstra täitsa vegantoitu. Täna oli aga nii, et vegansupi sees olid ainsana sojavorsti tükid, teistel polnud isegi liha imiteerivat ollust mitte. Rääkida omavahel ka ei tohtinud, ju siis kõik imestasid vaikides, et vegan ainsana «lihaga» suppi sööb.

*

Üldiselt ma kujutan ette, et me võime kohalike jaoks siin väga veidrad välja näha. Pauside ajal (vahepeal peale söögiaegu on paar tundi puhkamiseks, koristamiseks, lugemiseks või muuks meelepäraseks vaikseks tegevuseks) saab käia nt külavaheteedel jalutamas. Laagris me omavahel aga ei suhtle ja oleme pigem omaette, seega ei ole harv vaatepilt, kui lähevad küla peale mitu inimest korraga, väljuvad samast aiast, aga lähevad eri suundadesse. Et ikka omaette ja üksi olla. Nii võibki vahel teedel näha näiteks viite vaikivat aegluubis ringi tuiavat kuju. Ja nii iga päev, vahel mitu korda päevas. Äkki arvavad kohalikud külaelanikud, et meil on mingi veider mäng käsil. Või et me oleme lihtsalt max pilves koguaeg. Elust pilves! Seda oleme hoopis.

2. august, teisipäev, III päev

HUMAN EXPERIENCE

Hommik

Tegelikult on toimunud juba märgatav ja tuntav meele rahunemine. Ja need kogemused, mis on tekkinud harjutuste ajal, on olnud kõike väärt.

Ego hakkab ka surema. Ei ole koguaeg ainult mina, mina, mina ja kuidas MULLE parem on; kui on nii, siis on nii; kui on vaja istuda, istume; kui on vaja 8h päevas mediteerida, mediteerime. Keha kohaneb, meel kohaneb, vaim kohaneb.

*

Naiste magamistuba on täis raamaturiiuleid ülihuvitavate raamatutega. Lugeda ma neid ei saa, sest lugeda tohime siin laagris vaid budistlikku kirjandust. Eks ikka enda jaoks, selleks, et olla täiega kohal ja selle asja sees, mis me siin teeme. Aga no vahel tahaks täiega selle Alveri või Vilde sealt riiulist võtta! Aga silmadega vaadatakse, eksole.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Täna hommikul kehaskaneerimise harjutuse ajal tundus mulle, et ma tõesti tunnen, kuidas kogu mu keha nahk hingab. Vähemalt mu keha «välised piirjooned», nagu käsivarred ja küünarvarred, reied jne hingasid.

Meel on aina enam paigal. Töötab!

HUMAN EXPERIENCE

Ennelõuna

Täna kõndisime ühe harjutuse raames kõik koos külavaheteel, hanereas. Kõndisime üliaeglaselt, pilk enda ette maha suunatud. Nägime ilmselt jälle välja nagu rodu pilves hipisid, kes suunduvad metsa puid kallistama või rahupiipu suitsetama. High on life! Seda oleme jällegi hoopis.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Asjadel on kergem minna lasta ka. Näiteks muremõtetel. Näide: tuleb mure, et kas jõuan kõik kogemused siia ikka kirja panna. Sellele järgneb koheselt, peaaegu paralleelselt arusaam, et: mis siis? Saan, siis saan. Ei saa, siis ei saa. On, nagu on.

Lisaks arusaam: MINA kontrollin oma mõtteid. Ja selle jõud on kõikvõimas, kui selle avastad. Mõtte jõud, mida kontrollid sina.

Õhtueelne

Vau. Mulle tekkis pähe mingi kujutlus. Mõtte-palee või midagi taolist. Keskendusin mõtete jälgimisele ja minnalaskmisele ning ühtäkki oli mu silme ees valge, marmorist või savist, ümar täiesti tühi ruum, mille keskel oli kuppel-ruum. Ja seal, selle kupli sees, oli kõige vaiksem, puhtam ja rahulikum koht üldse. Mul ei olnud vähemalt 15–20 minutit ühtegi mõtet peas. Nad ei tunginud minu mõtte-paleesse.

Foto: Sirly-Ann Meriküll

HUMAN EXPERIENCE

Õhtu

Küsimuse peale (võime õpetajale lauale kirjalikult küsimusi jätta, millele ta vahepeal verbaalselt vastab), et mida teha, kui jalad ja selg pikast mediteerimisest valutavad, ütles õpetaja, et kannatage ära.

*

Täna istusin väga teadlikult maja ees pingil, sõin küpsist ja jõin teed.

3. august, kolmapäev, IV päev

HUMAN EXPERIENCE

Hommik

Lugesin salaja Kafkat.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Lõuna

Täna mediteerides tundsin ma, kuidas mu keha välised piirjooned vaikselt kaovad ja saavad kuidagi mind ümbritseva ruumiga aina enam üheks. Kaiff, ma ütlen!

Pealelõuna

Täna läksin mõttepaleest veel kaugemale. Nimelt kui kustutada peast ka meelepalee (see on vist parem sõna), jääb alles vaid tühi meel. See tundub, nagu oleksid avatud silmi oma pea sees, just nagu otsaesises (sellest ka meelepalee ümar kuju ilmselt), ümberringi… tühjus. Ja mitte ühtegi mõtet. Seal olles ei pea enam isegi pingutama – mõtetel ei ole võimalustki sinna siseneda. Mõtetel ei ole ühtegi mõtet sinna tulla!

Oleksin tahtnud seal kauemgi viibida, aga helikausi kõll lõpetas harjutuse.

Õhtu

Ma täitsa ausalt suutsin ühe sessiooni ajal, nüüd, vahetult enne õhtusööki, teha oma pea tühjaks ja istuda täiesti avatud silmadega, fokusseerides ühte punkti. Veidi transis olemise tunne oli.

*

Aja mõõde siin on ka minu meelest täiesti teine. See käib nimelt aina aeglasemalt ja aeglasemalt. Päev ja hetked on nii pikad nagu lapsepõlves, kui «lõunasöögiks koju» tähendas, et aega on terve igavik. Ja rohkemgi veel.

Eks see tuleb sellest, et teeme kõike täie tähelepanuga ja ülimalt rahulikult.

HUMAN EXPERIENCE

Õhtu

Lihtsalt vaatasin ja imetlesin seda päikeseloojangut tee ääres, puidust hambahari käes.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Mul on seda laagrit vaja nii mitmel põhjusel, mis alguses mind hirmutasid ja isegi paar korda esimestel päevadel lahkumist kaaluma panid.

Esiteks ma tegelikult kartsin olla enda peas, tundide kaupa ainult enda peas. Mulle ei meeldinud need mälupildid, mida mu aju mulle ette söötis, kui temaga niivõrd kauaks üksi jäin. Eriti väsimusest tingitud mälupildid, need, mida näen poolunes olles ja ennast ärkvele sundides. Mainisin, et mu unenäod on väga elavad ja erksad. Mu aju üldse genereerib väga eredaid pilte ja vahel on need veidi creepy'd; eriti kui need segunevad mediteerides kogetavate ja ette kujutatavate piltidega – see kõik oli alguses mulle liiast.

Aga ma olen hakanud tõega aru saama, et mina ise kontrollin, mis mu peas toimub. Mida mu aju genereerib ja kas ta üldse midagi genereerib. See arusaamine muutis tohutult palju. Ma tahan ja ma saan olla oma peas kauem üksi. Mitte, et ma ei oskaks lihtsalt omaette olla ja endaga koos aega veeta – kuigi see laager on ka täiega enda ette olemise õpetus ja ka see oskus areneb minus tohutu kiirusega.

Ühesõnaga – sisevaatlus ja seda tundide viisi päevas järjest, 24/7 ja päris otseses mõttes, ei pea ja ei ole enam hirmutav. Arusaam kontrollist on vabanemine hirmust. Tihti vaigistame enda meeled – sarjade, podcastide, muusika, sotsiaalmeediaga –, aga arusaam, et seda pole tegelikult üldse vaja, on jõustav. Kui tahan, on minu võimuses vaigistada kõik sisekõne oma peas. I’m in control!

HUMAN EXPERIENCE

See surnud hiir, muide, keda ma paar päeva tagasi hinge vaakumas nägin, ei saanudki Kiisu järjekordseks kõhutäieks, vaid laguneb meie hoovi peal. Üks meditatsiooni harjutus, mida tegime, oli kõige bioloogilise, sh ka meie endi kehade, aga ka teiste loomade, taimede jne, lagunemise ja kadumise kujustamine, sest see lähendab meid mõttele, et oleme kõik ühest algallikast. Selles suhtes sobib see hiir meie muruplatsile kaduvikku kukkumise üle mõtisklemiseks suurepäraselt.

Kiisu on aga küll valiv, ma pean ütlema! Või on ta just ise ka väga zen? Äkki ta on keegi, kes eelmises elus samuti selles laagris osales?

Enne und

Täna käisime saunas. Saunaõhtul võis omavahel suhelda, kusjuures. Sauna jõudes saime end aga just paljaks kooritud, värskete vihtadega punaseks pekstud, üleni higiseks saadud… ja siis läks vesi ära. Proovilepanek, kas oleme ikka piisavalt kannatlikud. Olime end ju selleks hetkeks juba neli päeva tähelepanelikuks ja rahulikuks mediteerinud. Seega võtsime uudise rõõmuga vastu, viskasime veel leili, naersime, kallasime endile laste mini-kastekannust sortsude kaupa vihakausist kaselehest vett peale, kuivasime õueõhu käes poolkuivaks ja jalutasime roosade ja õhetavatena poolteist kilomeetrit oma keskusesse tagasi ning olime kõik rõõmsalt ühe duši järjekorras. Sealsamas, kus ma kahhelkividest mandalaga põrandat pesen iga päev. Elämä on laiffii, ma ütlen.

4. august, neljapäev, V päev

HUMAN EXPERIENCE

Hommik

Ma arvasin, et see, et me saunaõhtul rääkida tohime, lõhub kuidagi üleüldise meelestatuse laagri vältel vaikida. Veidi küll, aga samas ikka lähendas inimesi, näiteks said aru, et keegi, kes sind juba viis päeva kulm kipras vaadanud on, ei olegi su peale pahane (miks peakski?), vaid ta nägu lihtsalt ongi selline. Jne.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Täna juba varahommikust alates panen tähele, et taban sekundi pealt ära, kui mõte läheb rändama. Ja siis ma ütlen sellele: «Praegu keskendume sellele, mis on.» Ja nii mu mõte teeb – keskendub jälle kehale või hingamisele või söömisele või looduse vaatlemisele. Ei lähe uitama.

Juba esimese keha skaneerimise harjutuse ajal sain meele tühjaks ja kui keskendusin sellele tühjusele, olin jälle seal, kus eile – oma tühjas peas, meelepalees.

HUMAN EXPERIENCE

Pealelõuna

Ma oskan nüüd sammalt istutada Jaapani stiilis aeda. Ja muidu ka, igasugusesse aeda. Kivide peale näiteks. Alguses tuleb segada ⅔ turvast ja ⅓ savi veega, segu laotada kivile või maha ning katta kusagilt suvalisest kohast korjatud samblaga. Kasta. Nautida. Kõik.

5. august, reede, VI päev

HUMAN EXPERIENCE

Ennelõuna

Magasin hilishommikust und ja olin täielikus unenäo unenäo unenäos, veits hirmus oli ka. Äkki seisis üks meie laagris olijatest, üks keskealine naine, kellega algusest peale hea ühendus on tekkinud, unes minu voodi kõrval, pani hellalt oma käe mu põsele ja ütles: «Ärka.» Olin päris üllatunud, kui silmi avades teda tegelikult mu voodi kõrval ei seisnud.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Lõuna

Just siis, kui arvasin, et on juba laagri teine pool ja keha ja meel on juba väsinud, et ilmselt võimsamaid kogemusi enam tekkida/keha ja meel kogeda ei saa, tuli midagi täiesti uut. Tegime juhendamise peale kombineeritult nii keha tunnetamise, hingamise jälgimise kui ka meele jälgimise harjutust. Ehk siis alustasime keha skaneerimisega ja kohale toomisega praegusesse, siis keskendusime sellele, kuidas õhk meie ninasõõrmetest kopsu ja sealt tagasi ruumi liigub, ning seejärel keskendusime sellele, kuidas pea on mõtetest tühi.

Keskendusin äärmise tähelepanuga harjutusele ja… ühel hetkel ei tundnud ma enam oma keha. Olemas olid ähmased piirjooned, aga jäsemeid konkreetselt ma ei tundnud. Nende asemel oli lihtsalt õhk. Samas olin ma väga SIIN, mina olingi siin olemine. Olin nagu valguse- või energiapall, mis on peaaegu täiesti ruumiga ühte sulanud. Ühel hetkel ei tundnud ma ka väga oma hingamist ja see ehmatas mind korra. Rahustasin end lausetega, et midagi halba ei juhtu, ma olen ju ikka veel olemas ja siin. Keskendusin oma tühjale meelele, mis ei olnud ka nüüd kehast eraldatud, ka see oli ruumiga üks. Ei olnudki enam võimalik eraldada keha ja meelt ega ruumi, kõik oli üks.

See tunne oli ikka veidi freaky, süda hakkas veidi puperdama ja keha higistama; avasin silmad, et veenduda, et ma olen ikka veel olemas. Selles veendunud, hakkasin vaikselt seisundist välja tulema, tunnetasin oma ümbrust ja jäsemeid. Kuna see oli midagi täiesti uut kogemuse mõttes mu kehale, pidin selle maha rahustama. Vaikselt rahunesin ja jäi ainult imestus ja imetlus, et midagi sellist on võimalik lihtsalt oma meeleseisundi muutmisega läbi ülima keskendumise kogeda. Täiesti uskumatu.

Selliseid kogemusi kogedes tekib küsimus: MIS see inimene on, kui ta selliseid asju oma meelega suudab?

*

Enne vist arvasin, et mediteerimise ülim mõte on saada pea puhtaks, meel mõtetest tühjaks ja seda siis võimalikult kaua hoida. Ja muidugi selle teekonna käigus saada endaga sõbraks (sest endaga tundide kaupa vaikuses istumine toob pinnale ikka igasugust saasta), vaadata oma hirmudele otsa, olla endaga 100 protsenti ja aus, saada kätte kõik enese seest pinnale kerkivad vastused. Muidugi ongi see üks ülimaid mediteerimise eesmärke, aga kogedes veel midagi sellist, kus sa ei tunne enam oma olemasolu ruumis, vaid ühendatust kõigega, see on midagi täiesti ebainimlikku. Lahustumise tunne. Rääkisin kogemusest ka õpetajale, tema ütles, et midagi ei ole vaja karta, sest jälgija meie peas, ehk MINA, jääb ikkagi alles. Vau, lihtsalt vau.

HUMAN EXPERIENCE

Õhtu

Panin tähele sellist huvitavat tõsiasja, et ma pole terve nädala jooksul kordagi oma kassi peale mõelnud (v.a praegu seda kirjutades). Ju olen ikka tõega kõvasti mõtteharjutustele keskendunud olnud.

6. august, laupäev. VII päev

SPIRITUAL EXPERIENCE

Lõuna

Ma kogesin seda jälle. Toda eelnevalt kirjeldatud vaimset kogemust. Ma suutsin sinna seisundisse minna täiesti ise, juhendades end ise samm-sammult. Ma hängisin seal aegruumis üsna kaua, ilma keha ja meeleta, õigemini need olid kõik üks mind ümbritseva ruumiga. Alles oli vaid too jälgija ehk mina-tunnetus. Tunne oli, nagu oleks mingit psühedeelikumi tarvitanud, aga ei tarvitanud ju. Ainult mina ja mu mõttejõud. Peale seda kogemust olin mitu tundi õnnelikus rahuseisundis.

HUMAN EXPERIENCE

Õhtu

Eile oli eelmise saunakogemuse täielik vastand (laagri jooksul oligi meil kaks saunaõhtut): saun oli jõudnud minna nii kuumaks enne meie saabumist, et termomeeter näitas lausa 92 plusskraadi. Ja veega oli selline asi, et… see kees veetünnis. Tegu oli taolise lavaruumiga, kus suure metalltünni sees saunaahju kõrval on paak veega, mis siis ahju küdedes soojeneb. Ja see vesi oli meid oodates saavutanud mõnusa keemistemperatuuri ning nüüd lausa mulksus ja mulises ja pritsis üle tünniääre nagu mõni merekoletis. Vesi pritsis lausa lavale välja, nii et seal istuda ei saanud, kui just põletushaavu ei ihanud.

Mis siis ikka – naersime järjekordse lustaka saunakogemuse üle ja hakkasime sauna maha jahutama. Avasime uksed-aknad ja lasime kraanist keevat vett vähemaks. Kui eelmine kord sai meil juba alguses saunas vesi otsa, siis nüüd oli seda, ja lausa keevat veel, nii palju, et ei jõudnud end nii palju pestagi.

SPIRITUAL EXPERIENCE

Panin tähele, et kui lihtsalt niisama mõnda tegevust teen ja selle ajal mõtted tahavad uitama minna, võtan juba alateadlikult sellel poolel teel «kratist kinni» ja tõmban hetke tegevuse juurde tagasi. Ma ei tee seda isegi teadlikult.

Osad mõtted mõne tegevuse ajal katkevad ka lausa ise, poole pealt, jäävad poolikuks ja kaovad ja on jälle koondatud sellele ühele tegevusele, mida teen. Vot selline areng vaid nädala ajaga.

7. august, pühapäev, VIII päev

HUMAN EXPERIENCE

Kojuminek

Astun bussi. Tabloolt loen kirja: «Järgmine peatus: Tallinn.» Nirvaanasse jäi seekord siiski jõudmata. Aga ehk olin isegi päris lähedal.

Tagasi üles