T, 27.09.2022
ANARHISMIFESTIVAL ⟩ Noam Chomsky: Kahe järgneva kuu jooksul määratakse maailma saatus
Vilma Duplantier ja Non Grata Foto: Arvo Sailev
Non Grata kunstirühmitus
Noam Chomsky: Kahe järgneva kuu jooksul määratakse maailma saatus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

New Yorgis toimus 10-11. septembril Eesti ja teiste Balti riikide kunstnike osalusel New York Anarchist Book Fair (NYC anarhistide raamatumess), mis toob New Yorgis kokku sadu anarhiste, anarhia toetajaid ja uudishimulikke külastajaid. Raamatumess ja sellega seotud sündmused pakuvad ruumi anarhistlikule kogukonnale, tuues kokku anarh-feministid, aktivistid, teadlased, immigrandid, kväärid, transid ja kunstnikud. 

Igal aastal võõrustab NYC anarhistlik raamatumess üle 60 eksponendi, sealhulgas kirjastajad, kirjanikud, disainerid, kunstnikud, muusikud ja teised aktivistid, pakkudes võimalust õppida tundma anarhismi traditsiooni, filosoofiat, praktikat ja kapitalismivastast võitlust. Raamatumessi kunstilist poolt kannab AnarcoArtLabi ja Adriana Varella korraldatav New Yorgi Anarhismi kunstifestival, mis sel aastal esitles Balti kunstnikke koostöös Al Paldroki organiseeritava Baltic Art @ Big Apple tegevuskunstifestivaliga. Varella ja anarhistide loosungiks ja eesmärgiks on koostöö ja solidaarsus.

Festivali virtuaalplatformil ütles 94-aastane lingvist, filosoof ja poliitiline aktivist Noam Chomsky ootamatult, et meil on aega Amazonase ja koos sellega kogu maailma päästmiseks vaid kaks kuud: «Aeg on kriitiline, hüperboolne – see tundub hullumeelne, meeletu, kuid tõsi –, järgmised 2 kuud on kõige tähtsamad kogu inimkonna ajaloos. Valimised Brasiilias – need määravad ära ilma ületähtsustamata inimkonna edasise käekäigu – kas see jääb kestma või ei. Siin ei ole midagi ülepaisutatud, me teame liiga hästi fakte. Kui praegust presidenti, Amazonase hävitajat Balsonarot riigi juhtimisest ei eemaldata, vaatame me lihtsalt pealt Amazonase metsade massilist hävitamist, pärismaalaste hukkumist ja nii Brasiilia kui kogu maailma katastroofi. Amazonase vihmametsad ei suuda varsti enam produtseerida piisavalt niiskust ja muutuvad savanniks. Viimased uurimused on näidanud, et see on otsene, kohene protsess. Illegaalne metsade maharaiumine, metsamajandus ja agraaralade laiendamine ja kaevandamine on viinud situatsiooni murdepunkti, kust tagasipöördumine pole enam võimalik. Kõik muidugi ei sure homme, aga see protsess on pöördumatu. See kõik on enamuse inimeste jaoks liiga kaugel, kuskil Lõuna Ameerikas, kolmandas maailmas.»

Vaja on ehedat lähedalolekut, tunda seda isiklikult, mitte läbi virvendava arvutiekraani. Kogu seda situatsiooni käsitles oma performance'i tegevuskunstirühmitus Non Grata, luues ruumis täiesti teise reaalsuse ja dimensiooni, imedes ruumist välja kogu hapniku nii, et publik oli sunnitud kas minestama või põgenema. Aga kui ei ole kuskile põgeneda, kui ongi kogu maailmast ühtäkki hapnik otsas. Kuhu põgened? Muskidel ja Zukenbergidel on olemas hapnikureservuaarid ja kosmoserakett suunaga Marsile, aga tavakodanikud peavad leppima lihtsalt märja rätiga. Õnneks toimus kõik veel turvaliselt valges kuubis ja kõik said rahulikult naasta oma igapäevaelu juurde. Veel ei sure keegi.

East Village La Plaza Cultural Community Gardenis tõmbasid eestlased sae käima ja ajasid oma tavapäraseid põhjamaiseid rituaale sooritades kohalikud täiesti pöördesse. Skandaalne Marta Vaarik lõhkus kirvega puidupakke küttepuuks ja põletas tulemid Artjom Astrovi alateadvuse joigude ja hiiglasliku DJ-seti helide taustal, mattes väikse rohelise oaasi keset Manhattani tehisdšunglit tihedasse suitsupilve. «See me in Smoke!» Community Gardeni haldajatele oli see liiast, tuli kustutati, sest ei tabatud ära kunstilist kujundit, mis sünkroonis Amazonase lageraiete ja alepõllunduse inimkonna mürgitamise ja kommertsialiseerumisega.

Üldse tundub, et igasugune sarkasm, kalambuur, (enese)iroonia hakkab inimestevahelisest suhtlemisest kaduma. Puuduvad igasugused filtrid ja üldistamisoskus, kõike kogetakse enda kui indiviidi tasemel – kuidas see mõjutab mind, kuidas mina tunnen, mina ja viis meetrit minu ümber, rohkemaks maailmatajumiseks taipu ei jätku. Olukord rahunes peale sümbolite lahtiseletamist kuni uue vapustuseni – meeleheitlike paaristõugetega veesuuskadel pargirohtu kündev Arvo Sailev, takistatuna tuhandetest plastikuribadest, tema riideid eemaldavatest hiinlastest, veiniks muutunud veest üle pisardatuna, kihutades läbi kannatuste padrikute multšihunniku otsa, jäädes tutimütsi ja triibulise salliga kaetult sinna seisma, kaelas silt kirjaga: «We wanna hire YOU!»

Taimed pidavat ka tundma ebamugavust, kui nende tüvedel ripuvad tehisribad, rohule ei meeldi suitsulõhn ja lilled kärbuvad, nähes ebatäiuslikku ilu. Kui taimed on kõik nii tundlikud elusolendid, siis miks on nii tähtis vegetaarsus, nagu kirjutas ja joonistas kunagi Peeter Allik oma lihasööjate näitusel – millal lõpeb taimede kuritarvitamine? Ja mis värk on üldse tänapäeval nende õnnelike loomade söömisega? Võiks ju olla, et sööd ära pigem õnnetu lehma kui õnneliku vabapidamisel kana – üks on niikuinii lootuse kaotanud, ta ei tahagi enam eksisteerida, vabastada ta kannatustest, aga vaata seda õnneliku, toredat olendit, vaba hing, söön ta ära! Oh seda enesekesksust…

Uniska Wahala Kano, New Yorgis tänavaaktsioonidega tuntust kogunud süsimust performance-amatsioon saabus community park'i vanadekodu mähkmetega otse tänavalt, tõmbas pähe Trumpi sukamaski, pani ette jõuluvana habeme, sõimas kõigepealt läbi eelneva esineja («…Mis kuradi valgete kogunemine see siin on, mina, ainuke mustanahaline pean vait olema, kui see valge poiss seal esineb?»), eks-poisssõbra («…Ah nüüd sa tahad siis last, kui mina olen alustanud oma karjääriga, teen performance'eid, saan kuulsaks…»), oma muusikalise saatemeeskonna («Mängite ka midagi? Miks mu mikrofon ei tööta? Tahate mind vaigistada, sest ma ma olen must?») ja siis publiku («Miks te mind kiusate? Teach me! Teach Me! TEACH ME!!! How to become a perfect slave…, kes mu mähkmed ära võttis? I have to cover up my vagina, I have to cover up my vagina»), aheldas end jämeda kanepiköie külge («…Selle varastasin eile Grace Exhibition Space'ist, damn galeriid») ja lätlane Ieva Naglina sikutas teda mööda muruplatsi ringi, üle inimeste, loomade, taimede: «Ma lihtsalt tahan olla täiuslik ori, miks te ei lase mul olla, täiuslik ori …» 

Inimesed tundsid muidugi tohutut süütunnet, proovisid aidata, korjasid üles tema mähkmeid, pehmendasid tema kukkumisi, üritasid mitte vaadata tema laialiaetud urruauku, vagiinasse, kuseloiku ja siis algas kõik otsast peale. Public intervention oma parimas mahlas, seal polnud ühtegi nõrka kohta, füüsiline kohalolek, verbaalne eneseväljendus, rahvamassidega manipuleerimine nii vaimselt kui füüsiliselt, see oli surmtõsine ja hirmnaljakas, šokeeriv ja samas meelelahutuslik, taustaks saksofonist Marcin Steczkowski, noisist Joseph Sledgianowski ja tšellist Rabbstravinsky kakofooniline live-helimaastik. Viimased ongi ehk teenimatult jäänud tagaplaanile.

Visuaalse ja agressiivse tegevuskunsti taustal juba vähemalt dekaadi Non Gratale ja ka kõikidele teistele elavat heli mängivad üliandekad performandid-muusikud loovad iseehitatud instrumentidega selliseid jumalikke, maagilisi helikunsti tippteoseid, mille tähstust performance'i energiavahetuses ja nii vajalikus reaalsuse teisenemises on võimatu ülehinnata. Eksperimentaalne elektritšellist ja pillimeister Jacob Cohen alias Rabbstravinsky on omandanud MA improvisiatsiooni alal New Yorgi metrooplatformidel ja tänavanurkadel. Tema valmisolek reageerida, olla lähedal ja kohal on kadestusväärne. Ei ole keskkonda, mida ta ei suudaks hallata, ei ole konteksti, millega ta pole võimeline haakuma. Cohen saatis ka Non Grata ja AnarcoArtLabi ühist protestiaktsiooni Ukraina-Vene sõja teisel päeval New Yorgi Vene konsulaadi ees. Ta tuuritab New Yorgile vahelduse saamiseks Euroopas ja USAs ja ei võta kunagi ühendust kunstiinstitutsioonidega, talle meeldib performeerida tänavatel ja kohata inimesi generatsioonide-, rahvuste-, rasside-, taustadeüleselt, päris inimesi, kes kunagi ei satu galeriidesse, rikkaid ja vaeseid, ilusaid ja koledaid. Jacob sai hiljuti just eluaegse tegutsemiskeelu USA vanglates, aidates seal workshop'e pidades vabaneda ühel süütult kinni istuval mustanahalisel.

Idaranniku tegevuskunsti hariduskeskuse Boston Museum Schooli taustaga Joseph Sledgianowski heli esitatakse läbi tema modulaarse süntesaatori. Aeg-ajalt ka lindi ja kassettmasinatega. Ta läbib palju helikatseid, püüdes võtta aega abstraktselt, kompenseerida kordusi, esindada tundeid ja pidevaid meele-/vaimseid häireid. Peaaegu kogu tema muusika/heli/salvestus on analoog. Ta on läbinud mitmeid ebaõnnestunud ajuoperatsioone ja katsejänesena meditsiiniinstitutsioonide meelevallas on tema elu jätkusuutlikus pidevas alarmisituatsioonis. Iga kontserdi võib katkestaga kiirabi, iga vestluse epilepsiahoog. Sellest hoolimata on ta alati olemas, alati teovalmis, alati loomingulisusest pakatav. Järjepidev stress ja ärevus elu pärast on pideva elu alus, mitte häire.

Festivali Balti telge läbib ka kultuuriajalooline kontekst, igat baltimaad esindab ka vähemalt üks tuntud juudi maailmanimi. Eesti kaasaegse tegevuskunsti algusaastatest on pärit Arvo Pärdi muusikaline häppening (koos Mart Lille ja Toomas Velmetiga) Eesti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi Kirjanike Liidu saalis 1967. aasta sügisest. Leedut esindab samas kategoorias Kaunases sündinud legendaarse Fluxuse looja ja manifesti autor George Maciunas (Jurgis Mačiūnas) ja Lätit Daugavpilsist pärit maailma maalikunsti suurkuju Mark Rothko (Markuss Rotkovičs). Rothkole pühendas oma interaktiivse performance'i «Alistumine» Ieva Naglina, kes Manhattani East Village'is paikneva La Plaza Cultural Community Gardenis toimuva Anarhismifestivali peasissekäiku blokeerides kasutas punast joont inimeste lahutamiseks ja seejärel intiimseks ühendamiseks värske värvi ülekandmisel inimeselt inimesele, käelt käele, näolt näole, hingest hinge. Kunstnik kasutab kunsti loomisel iseennast. Kogu tema elu on pühendatud kunstile ja ta on kunsti loomise instrument. Enda teisele trükkimine sümboliseerib täielikku alistumist, altruismi, mis on kunstiloomeks vajalik.

Vilma Petkeviciute Duplantieri «Last Pagans» viitas leedukatele kui Euroopa viimastele paganatele. Nende kuningas Mindaugas ühendas riigi 13. sajandil ja ei keeranud seda ristiusustamisele. Vastupidiselt üldlevinud ettekujutustele Balti riikide väiksusest oli Leedu suurvürstiriik – Magnus Ducatus Litvania – 15. sajandiks Euroopas pinnalt suurimaks riigiks. Anarhismifestivali kulminatsiooniks juhtis Vilma Petkeviciute Duplantier, kelle patsidesse oli kollektiivselt punutud Balti ajaloo sümbolid, ehtsa feminiinse Jeesusena ligi sajapealise demonstrantideks kehastunud publiku Non Grata ja AnarkoArtLabi megafonihelide saatel tänavatele. Performance'i lõppvaatust Tompkinsi pargis – inimhulka kõrgete puuokste ja nendel rippuvate põlevate inimpeadega – saabus päästma tuletõrje ja politsei, kelle eest taandudes läksid patsidest kaduma relvad ja ristid, põletatud keeleraamat, Ukraina lipp, haakrist, Nõukogude Liidu sümbol viisnurk ja euroraha.

Anarhismifestivali öisel videoscreening'ul Grace Exhibition Space'i galeriis esindasid Eestit videoteostega Jaan Toomik, Marko Mäetamm, Jüri Ojaver, Kiwa, Pilleneeve ja Non Grata, Lätit Ieva Balode, Ivars Grāvlejs, Mārtiņš Ratniks, Elīna Semane, GolfClayderman, Arturs Virtmanis ja Daniela Vetra ning Leedut Evaldas Jansas ja Monika Dirsyte.

Tagasi üles