Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

SEKS JA LINN Mida kõik joodikud vajavad?

Kui ma surnud olin Foto: Triin Tasuja/Kollaaž
Copy

Olen oma kirjutatuga juba päris paljusid (mehi) suutnud solvata ja ma vist ei saa niipea pidama. See töötab muide väga hästi idiootide vastu – sest tõenäoliselt ei pea ma nendega mitte kunagi kokku puutuma, kuna olen nende jaoks nii ebameeldiv inimene. (Tänan motivatsiooni eest, reaktsioon on õli mu lõkkele.) Kuna puudutan nii isiklikke teemasid (kõigil inimestel on intiimsus), mille motiivid korduvad (inimeses ei ole universaalsel tasandil midagi originaalset), siis leiab nii mõnigi, kes end kokku kootud lugudes kuidagi väga konkreetselt puudutatuna tunneb, et olen taaskord tema «ainulaadselt haruldast» halalugu ekspluateerinud. Loodan, et mind kaitstakse alljärgnevate mõtete tõttu zombide rünnaku eest. Aga mis nad ikka teha saavad – löövad mind tühja viinapudeliga või?

Perekonnas on alati olnud mõni joodik. Ma ei mõtle reedest-pühapäevani lõbutsükli joodikut, vaid ikka parmu, kes ei suuda lõpetada. Kuigi mõnes mõttes seal vist vahet pole, kuidas ja millal juuakse, kui joomata ei saa. Tunnistan ausalt, et mõnikord on kirjutada nii vastik, et pean mõistust lahti jooma. Samuti olen joonud vähemaks ärevust mehega, joonud kurbusest, rõõmust, meeleheitest, tähistamiseks, tutvumiseks, maitse pärast, sest räme kopp on ees, sest inimesed on kainelt väljakannatamatud ja minema ei saa minna jne. Nimekiri on väga pikk ja ma tüdinen joomisest üsna lühikese aja jooksul. Ja see teebki minu jaoks täiesti arusaamatuks alkoholismi kui vaimuhaiguse sügavama sisu. Aga ma olen sunnitud selle üle järele mõtlema, sest olen alkohoolikute lähedusest väsinud. Ja ma kirjutan seda kõike, sest nende käitumine on nõme. Ja ma põhimõtteliselt leian praegu, et inimestega ei pea paremini käituma, kui nemad minuga on käitunud. Eriti kui nad ei ise absoluutselt oma paska tunnistada ei suuda.

Alkohoolikud on nagu zombid. Kuna nende aju on kinni jooksnud, siis nad nagu polekski päriselt elus. Mäletan seda tunnet juba lapsepõlvest, et kuidagi kahju on. Ja kuigi ma olen oma loomult isegi kurvameelne olnud nii kaua, kuni end mäletan, siis nende kurbus või kadunudolek on alati kuidagi võõristav olnud. Aga kuna nad on olnud mu vanaisad, siis on alkohoolik olnud ka mu «turvalise» maailma esindaja. See teeb joodikud mulle kuidagi ligitõmbavaks, sest vanaisas oli ju head ka: me käisime koos mänguväljakul liugu laskmas ja ta tõi mulle värvipliiatseid. Ja siis jõi end surnuks. Üks hommik lihtsalt ei ärganud enam. Aga mis toimus enne seda?

Vägivaldne oli ta muidugi ka. Normaalselt mittetoimiv närvisüsteem on ühest küljest esimene probleem, aga joomine iseenesest mõjutab närvisüsteemi toimimist. Alkoholismil on geneetiline eelsoodumus, mis ei pruugi avalduda, aga keskkondlikud mõjutused on sama suure kaaluga nagu imiku arengu puhul. Jumala perses on seega neil, kelle vanemad on joodikud, kes lapse sündides edasi joovad, sest siis väljendub see kalduvus järeltulijas päris kindlasti. Lisaks sissekodeeritud ärevusele, mida joov lapsevanem paratamatult soodustab. Ja sellest järgmine etapp on joodikvanema ärevushäiretega joodiklaps, kes väljakirjutatud rahustitele alksi lisaks juues end ka ära püüab tappa. Ja nad teevad seda korduvalt. Labane elus korduvalt kinnitust saanud valem kinnitab aga seda, et kui Xannile või mis iganes muule rahustile alksi peale juua, on suitsiidsus garanteeritud. Käisin grupiteraapias, kus üks inimene püüdis selle valemi taustal seitse korda end ära tappa. Ja siinkohal ma ei räägi mitte midagi enam soo eripäradest või rollist perekondlikus elus.

Ma ei saa valetada. Tunnen joodikute suhtes tänaseks päevaks põlgust. Polegi seda kunagi varem niimoodi tundnud, sest see on nii kaua passiivne taustajõud olnud. Nagu väike kasvaja, mis vaikselt ja vaevu märgatavalt sisikonda mürgitab. Tean, et oma tundeid väljendades taastoodan ma alkoholismi kui haiguse stigmat, aga mida saab üldse selle vältimiseks teha? Müts maha alkohoolikute ees, kes on joomise selleks eluks lõpetanud, sest nad teavad, et ka üks lonks pole võimalik. Veidi alkoholismi tausta uurinud, hakkasin isegi tõsiselt mõtlema, milliseid kahjustusi ma ise endale juba teinud olen, sest kasutegurid on joomise puhul pigem sotsiaalsed, samas füüsiliselt pöördumatud – mida tihemini ja rohkem juua.

Hiljutiste kogemuste valguses lõhkes too kauaaegne kasvaja, sest ma avastasin end teda vastu mürgitamas. Lõpuks leidus keegi, kes mu joodikuarmastust mulle eriti selgelt näitas, mistõttu sain, käest kinni oma kaassõltuvusega, minna tagasi lapse tasandile ning veenda enda väikest versiooni «toreda purjus vanaisa» juurest ära tulema ja ta persse saatma, sest ta on joodik.

See tõesti peab paika, et mürgi vastu saab ainult mürgiga ning üks ellujäämise viisidest on omanda alkeemiku teadmisi, millega saab paar käiku ebausaldusväärsete inimeste puhul ette mõelda. Me ei pea laskma teistel inimestel end oma sitaga üle kallata, ükskõik kui kallid nad meile on, vaid võime enda piiride eest seista. See välistab rünnakseisu vajaduse, ent eeldab ärevuse puudumist. Ärevus ei lase vabalt, väärikalt ja loominguliselt elada. Sügavalt teadvustamatud kaassõltlased ei saa ilmselt üldse aru, et nad ei pea joodikuga elama. Aga isegi seda adudes ei ole elu nii lihtne, et oleks alati võimalik ära kolida, kui on ühised lapsed. Ja ega seal head varianti olegi, sest parmuga koos üles kasvades on lapsed niikuinii traumeeritud.

Pohmellide inspiratsioon

Joon pudeli veini ära ja olen järgmine päev tänulik, et tunnen iiveldust. Olen tüdinud, et hommikul täis olen. Iga kord on see kõige tüütum osa joomisest. Tavaliselt juhtub see siis, kui liiga lõbusaks läheb. Ja see võtab tükiks ajaks isu ära. Aga kõigi nende suhete taustal olen ma ikka väga tänulik, et ma rohkem juua ei taha. Jah, ka mina olen olnud sõltlane ja ma ei pea end seetõttu kuidagi paremaks joodikutest, ent ühest küljest võib ka näha mu põlgust nende suhtes peegeldusena põlgusest enda vastu. Sest järjepidevalt on mind tõmmanud kohtade, inimeste ja suhete juurde, mis ja kes on juba kaugelt vaadates mürgised. Mida ma lähen endale sellistesse olukordadesse laskudes tõestama? Et seekord saan paremini hakkama, olen vajalik ja targem kui varem? Hui on vaja päästa inimesi, kes end ise ei soovi päästa. Mu asi peaks olema enda päästmine oma hävitavatest mustritest.

Eriti perversne on kuulda ainesõltlase moraalitsemist. Narkarist peika oli kristlane, viimane alkohoolik mu alkohoolikute reas tuli mulle midagi tööeetikast ja naise solvamisest rääkima. Ise petab oma naist – ja mitte ainult. Joob vähimagi raha kohe maha, võtab võlgu (mida ära ei maksa, sõbrad juba teavad, et tal kunagi raha pole) ja valetab. Kuna kõigil siin Maarjamaal on jotadega omad kogemused, teadsid paar inimest kinnitada, et alkohooliku üheks omaduseks ongi täiesti süüdimatu valetamine. Selle variatsioonid on ka infantiilne manipuleerimine, äraostmine ja salgamine. Aga see on juba next level, kui olla nii haledalt sitt valetaja, et vale viie minuti pärast välja tuleb. Lisaks veel üks jota teist jotat õigustamas. See on umbes sama jabur nagu see jota, kel on kaks korda pärasoole vähki lõigatud (aga joob edasi muidugi) ning kes tabureti pealt ka pikali kukub. Selliste inimeste sõna ei maksa mitte midagi.

Fuck, ma olen nii palju jotasid elu jooksul näinud, et võtangi neid loodusnähtusena. Õigemini on nad muidugi loodusõnnetused, sest kurvaks teevad nad kõiki, kes nende ümber on. Nad mürgitavad aastate jooksul kõik lähedased inimsuhted, mis aina süvendab algupärast sisemist õõnsust, mille tõttu nad üldse jooma hakkasid. See on the ultimate zombistumine, kui sa elad inimestega koos, kes kõik vihkavad sind su valetamise pärast. Sa pole mitte midagi muud kui kest, mis tahab viina juua, tehes ja öeldes selleks ükskõik mida.

Kõige halvem «vältimatus» kaassõltuvuse juures on see, kui sõltlane ei võta vastutust. Vastutuse peab võtma nii kaassõltlane, kes on ainesõltlase lähedane – sellega, et kehtestab oma vajadusi, tegemata ainesõltlasele kompromisse iseenda arvelt –, et ka sõltlane hakkaks oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Kooslus aine- ja kaassõltlasest on kahekordne sõltuvus, milles kummalgi peaks probleemi lahendamiseks kujunema individuaalne soov olukorda muuta. Kummagi osalise soovid ei pruugi teineteisega haakuda, ent tõenäolisemalt saab end päästa kaassõltlane. Kui ta seda muidugi tahab. Aga mõni ei taha ja see on tegelt täiesti igaühe enda asi.

Kokkuvõttes toob alkoholismi ja sõltuvuse peale mõtlemine mind punkti, kus olen tänulik, et tajun enda teraapias käimise tulemust. Ma suudan anda inimestele võimalusi ja suudan neid ka väga oskuslikult paika panna, kui nad mu piiridest üle lähevad. Muidugi on see küsimus võimust, ent sõltlasena on minu jaoks eriti oluline võim iseenda emotsioonide kontrollimise osas. Järgmisel tasandil on see võim kontrollida inimeste lähedust, kes ise endaga hakkama ei saa. Neid inimesi on juba nii palju olnud, et on (võib-olla ajutiselt) tapnud mus soovi lapsi saada, sest ma ei viitsi isegi mõelda kellegi teise eest hoolitsemise peale. Olen hea meelega pigem see külm, paha, mürgine «ekspluateerijast» kirjutaja, kes inimesi oma sõnadega hirmutab, kui allaheitlik ja enda vajadusi unarusse jättev eksinud naiivik, kes ma oma 20ndates olin.

Tagasi üles