T, 27.09.2022
TRELLIDE TAGANT ⟩ Osa 2. Suhkur, suitsetamine ja loodus on vaid kauged unistused
Tunniks päevas lastakse kinnipeetavad värsket õhku hingama. Foto: Tairo Lutter
Messiia Toona
Osa 2. Suhkur, suitsetamine ja loodus on vaid kauged unistused
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

«Ega erilist tegevust siin ei anta küll, vangidelt on pigem kõik ära korjatud. Telekanaleid on vähe, söögitegemisvõimalusi erinevalt Tartust pole, sportimisvõimalused kasinad,» kommenteerib viimased kaks aastat Tallinna Vanglas karistust kandnud Ülo Olen sealseid väljavaateid vaba aja veetmiseks. Kui tööl, koolis või programmides käia, on sisustamist vajavat aega vähem, kuid aastate viisi ühtede ja samade seinte vahel võiks päevade õhtusse saatmiseks alternatiive tema sõnul siiski rohkem olla.

Vangla müüride vahel vabale maailmale omased klassikalised meelelahutused puuduvad – seal ei saa ei telos passida ega end täis juua. Mingid vennad desovahendist ükskord proovisid ja ühel neist õnnestus isegi omajagu jommi jääda, kuid too rumaluke läks ise sektori peale koperdama ja kogu kamp jäi vahele. Kangemat kraami ei anna kääritada ka suhkrust, kuna seda vangidele ennetusmeetmena üldse ei pakutagi. Ainus magustaja on suhkruasendaja, mis mõjuvat kõikide vangide neerudele nõnda, et kõik kogu aeg aina kusevad.

Taaskord ühel siiski õnnestus suhkrule küüned taha saada ja madratsi all midagi toimetada. Korralise läbiotsimise ajal meisterdused avastati ja ka tema pandi 69 alla (§69 vangistusseaduses ehk teisisõnu paigaldati mõneks ajaks isolatsiooni). Vedruga pastakad ja tindipliiatsid on samuti keelatud, seega ei saa vastupidiselt filmidele vanglas isegi tätoveeringuid teha. Tobist rääkimata, alates 2017. aastast on kõik Eesti vanglad suitsuvabad.

Ajaveetmisvõimalused on kasinad

Üle poole ööpäevast on kambri uksed nagunii suletud ja see aeg möödub üldiselt kas magades või süües. Igaks toidukorraks aetakse kõik oma toakestesse, et kollektiivsest söömisest omaette meelelahutus ei saaks. Kui uksed taas avatud, saavad vangid kasutada sektoris olevaid pingpongi-, koroona- ja malelaudu ning jenga ja doomino klotse. Meeletult populaarsed need valikud ei ole. Pinksilaua ja malega jagab esikohta mõnevõrra üllatuslikult doomino, koroonat mängivat ainult parmud.

Ülo on pigem male-mees, muud mängud teda eriti ei köida. Kaarte taguda ei või, see viitavat subkultuurile ja hasartmängurlusele. Viimase ärahoidmine on ka üks põhjustest, miks vanglas üldse sularaha käibel ei ole.

Igas sektoris on veel oma arvutiruum, kuid netis surfata ega muud väga ägedat seal teha ei saa. Arvutist saab ligipääsu vaid kohtulahendenditele, vangla kodukorrale, riigiteatajajale ja vangla raamatukogu kirjanduse kataloogile.

21 kambri peale on üks ühisala koos teleri ja napi sisustusega.
21 kambri peale on üks ühisala koos teleri ja napi sisustusega. Foto: Tairo Lutter

Raamatute lugemine on võimalus, mida ühiskonnast eraldatutelt ära ei võeta. Kord kuus on vangidel võimalus esitada sealsesse raamatukokku avaldus soovitud teos(t)e saamiseks ja kuu viimasel tööpäeval tuuakse tellitud raamatud kätte. Kui sealses riiulis huvi pakkuvat raamatut ei ole, saavad lähedased vangile kirjandust põhimõtteliselt ka postiga saata. Põhimõtteliselt, kuna see protsess ei ole alati niisama lihtne. Süüdimõistetutele pakke saata ei või, suurim võimalik saadetis on maksikiri. See tähendab, et raamat (või muu saadetav ese) peab mahtuma A4 suurusesse ümbrikku, olema seejuures kuni 2 cm paksusega ja kaaluma kuni 2 kilogrammi.

Kodused rebivad raamatuid «peatükkideks»

Kui Ülo soovitud raamat nendesse mõõtudesse ei mahu (eriti suureks probleemiks on tavaliselt paksus), siis on lähedastel tarvis see kuidagi mahtuma panna. Heal juhul lammutatakse raamatut õige väheke, näiteks eemaldatakse vaid kaaned, kuid mõnel juhul on tarvis teos keskelt pooleks või lausa kolmeks lõigata. Ülo lähedased on öelnud, et raamatute selline retsimine tundus esialgu vastumeelne, kuid ajapikku harjus ära. Muud võimalust kirjanduse kohaletoimetamiseks nagunii ei ole.

Saadetud raamatuid Ülo kohe kätte ei saa. Kõik saadetised lähevad lattu ning neid saab sealt taotleda enne sektori seinal kirjas olevat laopäeva. Laost jagatakse asju samuti kord kuus ning kui jagamine on samal ajal, kui vang on tööl või koolis, siis on tõenäosus, et vang see kuu oma asju kätte ei saagi. Vahel võivad mõned saadetised lihtsalt ununeda ning ka siis on tarvis järgmist kuupäeva oodata. Mõnikord leidub siiski lahkeid töötajaid, kes asjad küsimise peale muul ajal ära tuua vōivad.

Sektori teler on tähelepanu tsentrum

Sektori keskel on suur televiisor ning see on koht, kuhu ette on enamik tüüpe oma vabal ajal naelutatud. Kui teistega jagada ei taha, saab iga vang omale isikliku teleri vanglapoest osta. Lisaks põhilistele eestikatele, ETV-st Kanal 12ni, on seal veel üks muusikakanal ning mõni saksa, vene ja spordikanal. Koroonaajal, kui pikema perioodi vältel kahekesi kitsast kambrit ja kokauksega vetsu jagama pidi, lisati lohutusmeetmena nimistusse kolm filmikanalit ning erinevalt tavapärasest oli elekter sees ööläbi.

Nüüdseks on filmikad eemaldatud ja pistikud töötavad taas hommikul poole seitsmest südaööni. Vanglal on oma telekanal ka, sealt näeb jooksvat vanglainfot, töötukassa ja sealse karjäärinõustamise promo stiilis «Kool lõpetatud, kuhu edasi?», vanglaametnike numbreid ja aegunud menüüd. Uus menüü tuleb novembris, aga vangla kanalil on ikka kirjas eelmine, mitte praegune. 

Muusikat kuulata vanglas ei saa. On saksa kanal Deluxe Music ja erinevad raadiokanalid ukse küljes olevas domofonis, kuid Ülo soovidekohast muusikalist mitmekesisust raadiod ja üks telekanal ei paku. See on üks vanglaelu aspektidest, millest on Ülol kõige rohkem kahju. Vahel helistab ta sõbrale, et temaga koos mussi kuulata. Sõber paneb mõne Ülo soovitud loo mängima, telefoni kõlarile ja nii nad kuulavad ja jämmivad kaasa. Iga kõneminut muidugi maksab, kuid Ülo sõnul on hea muss igat senti väärt.

Jõusaali ei eksisteeri

Keha eest hoolitsemiseks on sektoris olemas rööbaspuu, lõuatõmbetoru ning hiljutuste lisandustena joogamatt ja treeningrull. Viimased visati sektorisse kõigi üllatuseks ja rõõmuks pealtnäha suvalisel hetkel. Ootamatu lahkuse tagamaad selgusid pooleteise nädala pärast, kui justiitsministeerium vangide heaolu kontrollivat visiiti tegema tuli.

Treenimisvõimalusi kasutatakse sektoris üsna agaralt ning soovitakse aina juurde. Vangistusseaduse kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, aga nii vähene varustus seda Ülo sõnul ei võimalda. Tema teada saavad vangid enamikes Euroopa vanglates kasutada jõusaali, aga nemad mitte. Kui tahta tõesti kõiki lihasgruppe korralikult ja õigesti treenida, siis lõuatõmbetoru ja rööbaspuuga palju ära ei tee.

Füsioteraapilistel põhjustel on mõned vangid omale kummilindi väljakaubeldud, kuid privileegiga kaasneb oma tüütus ja peavalu. Linti ei või kasutada spordinurgas, vaid ainult oma kambris ning iga natukese aja tagant käivad valvurid uksest sisse piilumas, et ega mõni seda ometi oma kambrikaaslasega jaga. Ülo turtsub, et kui lintide mitte-lubamise taga on tõesti vaid ohutus, võiksid nad juba ära võtta ka linad ja prügikotid, mida tahtmise korral sama kurjadeks eesmärkideks kasutada saab. Varem treeniti mõnikord üksteise keharaskusega, kuid see keelati ära. Kui vangid kodukorda uurisid, ei leidnud nad sealt piisavat alust, kuid arupärimise peale tehti keeld üsna ruttu ametlikuks.

Korra nädalas saavad vangid külastada suurt spordisaali. Spordisaal on hästi valgustatud, korralik ja ilus (pilt allpool). See on midagi, mille osas Tallinna Vanglat küll kiita saab, arvab Ülo, kuid kasutada võiks seda saada siiski veidi rohkem kui üks tund nädalas.

Tänu vangla huvijuhi algatusele toimusid kevadel suured sektoritevahelised jalkavõistlused. Turniirid toimusid mitu korda nädalas ning esikolmikule olid ka auhinnad: isiklikud kommipakid ja võitja sektorile karikas. Sellised võistlused olid esmakordsed, varem mingeid võrkpallivõistlusi küll toimus, kuid need ei olnud nii populaarsed ja võistkondi oli vähem. Ülo ütleb, et huvijuhile on vangid palju eest tänulikud. Ta on üks neist vähestest, keda paistab vangide heaolu päriselt kottivat.

Tallinna uue vangla võimla teeb kadedaks ilmselt paljud koolid.
Tallinna uue vangla võimla teeb kadedaks ilmselt paljud koolid. Foto: Tairo Lutter

Kord päevas ühe tunni jagu saab külastada jalutusboksi. Euroopa Nõukogu kokku pandud European Prison Rules¹ ütleb, et «every prisoner shall be provided with the opportunity of at least one hour of exercise every day in the open air» ehk igal vangil peab olema võimalus vähemalt tunniajasele treeningule vabas õhus. Selle värske õhu all kujutasin algul ette ala, mis asub küll seinte vahel, kuid siiski õues.

Piltide pealt selgub, et jalutusboksi näol on tegemist pigem hädise betoonseinte vahel oleva ruumiga, kus tõsi küll, on trellide vahelt veidi taevast näha, kuid millel välisruumiga siiski üsna vähe pistmist on.

Ülot ennast boksi olemus niiväga ei häiri, kuid loodust näha ja murule pikali heitmist igatseb ta küll. Olenevalt sektori asukohast võib aknast midagi näha, kuid seda kuidagi füüsiliselt tunda on üsna võimatu. See on Ülo sõnul üsna rõvedalt õrritav. Tema arvates võiks ju ehitada mõnele muruplatsile maastiku ja teeraja, panna sinna välijõusaali ja pinksilaua ning lasta kinnipeetavatel natukenegi muru peal käia ja betoonpõrandale vaheldust saada.

Tunniks päevas lastakse kinnipeetavad värsket õhku hingama.
Tunniks päevas lastakse kinnipeetavad värsket õhku hingama. Foto: Tairo Lutter

Kurb betoonkast on õnneks vaid üks võimalustest sektorist väljas käimiseks. Vangla küljes asub näiteks veel puidust kabel. Kirikus saab soovi korral käia mitu korda nädalas, see on ilus ja sealne kaplan mõistlik. Ta ei suru kuulajatele usku peale, on avatud meelega ja räägib Ülo sõnul üsna huvitavat juttu.

Alguses käis Ülo seal siiski rohkem, enam ta väga ei viitsi. Teiste uskujate esindajatel, näiteks moslemitel, on usu järgimiseks vajalikud võimalused samuti olemas, menüüs pakutakse ka halal toitu. Euroopa Liidu reeglite järgi kindla usu esindajaid diskrimineerida ei tohi.

Tallinna vangla kabel.
Tallinna vangla kabel. Foto: Tairo Lutter

See on vaba aja veetmise võimalikest valikutest kõik. Ülol endasõnul otseselt igav ei ole, ta suudab sitast olukorrast parima teha ning endale piisavalt tegevust leida, kuigi eks selline piiratud elu tüütab pikapeale ikka ära. Suur osa tema ajast kulub muuhulgas välismaailmaga suhtlemiseks, mille võimalustest lähemalt mõnes järgmises osas.

Need vennad, kellel kellegagi väljast suhelda ei ole ja keda keegi väga ei oota, passivadki sektori teleri ees ja põnevamate võimaluste puudumisel veedavad oma päevi kas täpselt nii mõttetult või algul loetletud pahandusi tehes. Kesised valikud eriti rohkemaks ei motiveeri ning toetavaid koduseid, kes sisemist arenemissoovi tagant tõukaksid, ei ole.

Ka nendega võiks midagi peale hakata, pakkudes vanglates, kasvõi sektori siseselt, mitmekesisemaid võimalusi, mis neilegi huvi pakuks. Oleks rohkem tegevusi, keeraksid kinnipeetavad Ülo sõnul kordades vähem sitta. Motiveerivamad võimalused suurendaksid kollektiivset vastutustunnet. Kõik teaksid, et kui keegi libastub, on kogu rahval lips läbi.

VIIDE

¹European Prison Rules

Tagasi üles