ESTOSTEENID ⟩ Kümnes. Hingevalu

Rainer sai küll eile load, kuid autot pole meil kellelgi.

Enda oma, ma mõtlen. Ometi tähendavad juhiload vabadust. Minna ja tulla, millal tahad. Käia, kus tahad, ilma, et peaks pidevalt kombineerima ning loobuma kõigest sellest, mis igal pool mujal oluliselt ägedam on.

Jah, kuid alati on mingid nüansid. Hetkel autopuudus. Kui saaks kusagilt rattad alla, võiks edasi vaadata. Noh, et kuidas kütet saaks ja kuhu üldse minna.

Sellised asjad teevad viha. Teevad jõuetuks. Väga tahaks, kuid ei saa. Ei saa sõltumata sellest, et soov on nii suur, et peaks igasuguste eelduste järgi mägesid liigutama. Raineri emal autot ei ole. Isal on, kuid see elab uue perega teises Eesti otsas. Kevini isa ütles, et unustagu me ära. Ta ei anna oma autot poe parklas niisama passimiseks. Ja üleüldse, kui vihma sajab või ilm sitt on, istuge kodus või minge noortemajja. Tropp.

Meil on kodus kaks autot, kuid sealt ei maksa isegi küsida. Kõigega, mis vähegi normaalne ja lõbus, kaasneb seal alati mingi haige saag. Umbes et enne võiks läbi mõelda, et mida sa ise perele annad, kui nii suurt teenet küsima tuled. Mis teenet? Te ei pea mingit faking teenet tegema, andke võtmed ja ma ei tolgenda teil jalus.

Ideid ei ole, võimalusi ei ole, raha ei ole. Sõbrad õnneks on, kuid palju normaalsem oleks, kui kõigil normaalne tuju oleks. Ja vabadus. Sõita minema kuhugi kaugemale, kus on normaalsem. Vabadus olla kusagil, kus on normaalne. See on ju nagu vangla, kui sa pead olema kusagil, kus on tüütu ja vastik ja sa ei saa ise muuta seda normaalsemaks. Kodu näiteks. On küll helgemaid momente, kuid tavaliselt väga tüütu. Ma tean, mis mulle meeldib, kuid ma ei saa seda.

Koolis pidime lugema mingit raamatut mille peategelast piinas hingevalu. See peategelane oli alguses normaalne, kuid hiljem muutus üsna haigeks. Nagu oleks midagi peas kätki läinud. Tema armastatu läks teise tüübi juurde, kes oli rikas ja heast perest. Ta ei osanud midagi teha, sest naine lihtsalt enam ei armastanud teda. Ta tahtis hirmsasti, et naine oleks endiselt temaga, luuras tema järel ja kujutas ette, kuidas naine teisega voodis on ja ei osanud midagi muud teha kui kiunuda. Ja piinles hingevalus. Mis tundus veits nagu imelik, sest see ei ole tegelikult ju valu. See, kui sa ei saa mida sa väga tahad ning kardad, et võid sellest hoopis ilma jääda, meenutab pigem tunnet, et süda on paha. Raske on mõelda teistele asjadele ja kogu aeg on tunne, et peaks midagi ette võtma, kuid ei oska midagi ette võtta. Kevin näiteks lihtsalt karjub kõvasti "Türaaa!", kui teda miski sitaks närvi ajab. See on mõnikord naljakas, sest tänaval on see suht ootamatu teiste jaoks. Aga see ei ole mitte valu vaid pigem lämbumise tunne.

Kõik see, mis toimub seal, kus olla ei taha, on nagu aeglane kägistamine. Aeglane kägistamine on ka see, kui käsi lihtsalt tihedalt ümber kaela hoitakse. Kõri isegi ilma survet suurendamata peos hoidmine paneb vaba mehe lõpuks lämbuma. Võid küll harjuda ja ilmselt kohaneb su hingamisaparaat lõpuks selle asjaoluga, kuid see ei loe. Lõpuks jääb ajul ikkagi hapnikust puudu ning tulemuseks on mingi arengupeetusega juurvili.

Ma ei tea mis saab. Aasta pärast peaks meil juba kõigil load käes olema...