T, 27.09.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Veriora. Kes elektri ära võttis?
Veriora kortermajad Foto: Aare Plakk / Põlva Talurahvamuuseum PTM F 49:61/F17-57
Sven Adamson
Veriora. Kes elektri ära võttis?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Veriora on tegelikult tunduvalt kuulsam koht, kui keegi arvatagi julgeks. Kes ei teaks Veriora Georgi? Kõik teavad. Verioral on ka näiteks raudteejaam. Ja tehisjärv. Mina ütlen alati uhkusega, et ma olen Verioralt pärit. Kohe esimesel võimalusel, kui ma kellegagi tutvun, mainin: «Ma ise olen muidu Verioralt!»

Minu esimene mälestus seoses Verioraga jääb aega, kui käisin veel lasteaias. Õigemini, ei tahtnud seal käia. See mälestus on lahendamata müsteerium tänini.

Rändan siis tagasi lapsepõlve, 1988. aasta septembrisse. Olin siis viieaastane ja, nagu mainisin, lasteaias mulle käia enam ei meeldinud. Vanemad lubasid mul õnneks üksinda kodus olla. Kuulasin kodus vinüülplaate ja lintmaki linte ning jalutasin väljas majade vahel või rongijaamas. Bioloogilise kella järgi adusin alati, kuna lasteaialapsed, minu endised lasteaiakaaslased, õues on. Läksin siis sinna uhkustama, et mina ei pea lasteaias käima, ega kellegi valvata olema.

Ühel päeval – ma ei tea, mis mul pähe lõi – tõmbasin Veikol (nimi muudetud) ühe saapa jalast ja viskasin selle üle aia. Korraga läks lahti paanika. Kõik lasteaia töötajad, kaasaarvatud kokatädid, olid teisel pool aeda Veiko (nimi muudetud) saabast otsimas. Ei leitud. Mind aeti lasteaiahoovist välja. Mõne päeva pärast, kui majade vahel ringi uitasin, lendas mulle peale Veiko (nimi muudetud) ema ja hakkas nõudma, et kuhu ma tema lapse saapa panin. Lubas mu vanematele rääkida. Rääkiski. Ühel õhtul nõudsid mu ema ja isa, et kus saabas on, ja terve mu tuba otsiti läbi. No ma tean täpselt, et ma ei võtnud seda ju kaasa. Ainult viskasin... Käisime isaga veel lasteaiahoovis ja seal aia taga otsimas. Pidin näitama, kust ma selle täpselt viskasin ja kuhu suunas. Ei leidnud. Nüüd küsimus. Kuidas on üldse võimalik, et viieaastane poiss võtab saapa ja virutab selle nii minema, et seda ei leitagi? Kas mõni selgeltnägija oskaks selle müsteeriumi lahendada? Või oli see Universumi varane märk mulle, et minus peituvad mingid üleloomulikud võimed? Küsimusi on rohkem kui vastuseid!

***

1989. aastal oli Verioral valmimas uus ridaelamu. Selline, millist Verioral varem nähtud polnud, et ühe pere käsutuses on terve boks, nii ülemine kui alumine korrus. Samal ajal ilmus ka ühe kortermaja seinale uus elektrikilp. Kusjuures, sama maja, kus asus ka lasteaed. Elektrikilp äratas minus suurt huvi, sest selle külje peal asetsesid kaks kangi, mis meenutasid veoautode käigukange. Sellised mustad nupud otsas. Mõtlesin ühel hämaral õhtupoolikul elektrikilbiga mängima minna. Tõmbasin ühe kangi alla. Korraga olid kõikide ümbruskonna majade akendes tuled kustunud. Lükkasin üles tagasi. Tuled jälle põlesid. «Oh, ma saan siin hakata käima inimestel tulesid ära laskmas, kui tahan!» juubeldasin ma sisimas.

Nii ma mängisin kangiga tubli mitu korda. Ühel hetkel enam tuled põlema ei läinudki. Ilmselt oli alajaamas tekkinud miski ülepinge, seejärel rike. Ma seda elektrivärki väga ei jaga, kuigi kõrgemalt anti ju varakult mõista, et vaja oleks elektrikuks õppida. «Pane vool kohe tagasi sisse!» käratas meesterahvas ülevalt aknalt. Juhtumisi elas selles samas majas sovhoosiesimees Jaak. Proovisin uuesti kangi lükata, aga ei midagi. Jaagu sõimu saatel eemaldusin kilbist ja loivasin sealt minema.

Majade vahel lonkides tuli mulle vastu mu isa ja teatas, et kodus pole elektrit. No ma ise juba tegelikult teadsin seda. Samal ajal hüppasid apteegi maja nurga juurest välja kaks meest, Oru Jorss ja Pärnmägi. «Kas sa tead Margus, miks elektrit ei ole?» küsisid nad mu isalt. Vastust ootamata lisades: «Küsi seda oma poja käest!» Järgneval paaril päeval oli mul õues väga raske ringi liikuda. Kuna elektrit polnud ikka veel tagasi ja inimesed olid maruvihased. Nad teadsid, kes selle ära võttis. Väike kuueaastane poiss, tulevane Veriora punkbändi Dyskomforti basskitarrist.

***

Teen kerge ajahüppe. 2013. aastal olime sõbraga Veriora rokifestivali korralduses. Peaesinejaks legendaarne Vennaskond. See festival toimub Verioral tänaseni ja sai alguse juba 2010. aastal. Meie käes oli 3000 eurot eraisikutest sponsoritelt saadud sularaha, et sellega festivali päeval platsil teatavaid asjatoimetusi kinni maksta. Bändide honorarid ja taoline. Festivalieelsel õhtul planeerisime minu pool kergelt napsitada (leebelt öeldes). Elasin selles ridaelamuboksis, mida ka eelnevalt siin mainisin. Õhtu edenedes hakkasime kartma, et äkki meie seltskonnaga liitub veel teisigi Veriora inimesi ning tuli idee see raha silma alt ära peita. Mingisse kindlasse kohta. Seda me ka tegime.

Järgmisel päeval, kui oli juba aeg minna festivaliplatsile asju ajama, ei mäletanud kumbki, kus see raha on. Seda nukram oli asjaolu, et ega meie seltskonnaga polnud nagunii keegi tol õhtul liitunud. Terve korter sai otsimise käigus segi paisatud ja lõpuks mingi suvalise raamatu vahelt raha leitud. Öösel festivalilt naastes olin selles segipaisatud korteris küll õnnelik, sest olin kohtunud ühe kauni tšikiga, kellega olin varem vaid telefonis ja messenger'is suhelnud. Peagi sai sellest tšikist aastaks ajaks minu elukaaslane. Nii ma Verioralt minema läksingi.

Ei saa välistada, et kunagi elan seal jälle. Eluteekäänud on kummalised.

Tagasi üles