ÕUDNE LÕPP ⟩ Mis juhtuks inimkonnaga pärast täieulatuslikku tuumasõda

Praegu, seoses valitseva sõjaolukorraga, kus eksisteerib konflikti reaalseks tuumasõjaks eskaleerumise võimalikkus, oleks hea taas meelde tuletada, mida tuumasõda inimkonnale tooks ja kuidas see meie elukorraldust muudaks. Tuleb muidugi loota, et asjad nii kaugele ei lähe, aga kuni me ei saa Putini perearstilt tema terviseandmeid, ei saa me kindlad olla, et mehel katus lõplikult pealt sõitnud pole. Seega, loodame parimat, aga heidame pilgu sellel, mis juhtuks, kui halvim tõeks saaks.

Mis juhtuks, kui kõik maailma tuumapommid ühekorraga plahvataks?

Tõepoolest, mis saaks, kui nad kokku korjata ja ühes kohas plahvatama panna? Täpsed tuumapeade arvud on muidugi salajased, aga arvatakse, et kokku on maailmas umbes 12 500 tuumalõhkepead ja neist 95 protsenti kuuluvad Venemaale ja Ameerikale. Võrdluseks – Ühendkuningriigis on neid umbes 220.

Olemasolevate tuumapeade plahvatusvõime varieerub tugevasti. Suurriikide strateegilised termotuumarelvade löögid võrduksid mitme miljoni tonni trotüüliga (miljon tonni trotüüli = megatonn), samas kui India ja Pakistani tuumalõhkepead on umbes 100 korda nõrgemad.

Kui võtta aluseks, et iga lõhkepea oleks megatonnine, tekitaks nende ühes kohas lõhkemine umbes 10 km laiuse ja 2 km sügavuse kraatri.

Tuumaplahvatus vallandaks ka elektromagnetilise energia impulsi, mis hävitaks riiklikud elektrivõrgud. Telekommunikatsioonivõrgud, teabetöötlusseadmed ja meditsiinitehnoloogia oleksid sellise impulsi tõttu rivist väljas. Probleemid, mida elektromagnetilise energia impulss elektroonikaseadmetele tekitab, on kahesugused. Esiteks, elektrivõrgud võtaksid impulsi vastu ning edastaksid plahvatuse ajal energiat tootvatele seadmetele pingetõusu, pinge kiire tõus kahjustaks mikroprotsessoreid sarnaselt äikeselöögiga, see oleks aga tavalisest veel 100 korda kiirem, muutes sellega tavalised pingekaitsed kaitsetuteks. Teiseks võib elektrooniline komponent ise impulsi üles võtta ning sisemist indutseeritud voolu tekitada. Tulemuseks on seadmete füüsiline kahjustus.

Kõige laastavam mõju oleks atmosfääri lennanud tohutul hulgal prügil – osakeste «aerosool» vähendaks päikeselt maale jõudva soojuse hulka ning tekitaks tuumatalve.

Praegused tuumarelvade varud

Viimaste hinnangute kohaselt on Venemaal 2022. aasta alguse seisuga varudes ligikaudu 4477 tuumalõhkepead – tegelikult peaaegu 6000, kui arvestada ka «pensionile läinud» lõhkepäid. USA-l on umbes 5500 lõhkepeaga varu, millest 3800 oleksid koheselt kasutusele võetavad.

Nende plahvatuslikku jõudu on raske mõista. Teises maailmasõjas plahvatas kokku lõhkeiainet umbes 3 miljonit tonni (3 megatonni) trotüüli väärtuses. Võrdluseks võib tuua, et üksainus Ühendkuningriikide Trident allveelaev oma tuumapurustusjõuga võib tekitada suurema paugu kui terve Teise maailmasõja vältel välja tulistatud lahingmoon kokku.

Hiroshima ja Nagasaki

1945. aastal ründas USA aatomipommidega Jaapani linnu Hiroshimat ja Nagasakit, mis on meile kaheks reaalseks näiteks tuumarelvade mõjust inimpopulatsioonile.

Kokku suri Hiroshimas viie kuu jooksul 140 000 ja Nagasakis 73 000 inimest. Osa silmapilkselt plahvatusjõu ja intensiivse kiirgava soojuse tõttu, ülejäänud ioniseeriva kiirguse tagajärjel.

Paljud inimesed, kuni 1 km kaugusel plahvatuse epitsentrist, karboniseerusid kuumakiirte toimel. Osade, eriti nende, kes viibisid kuumalaine saabumisel hoonetes, liha lihtsalt aurustus luudelt intensiivse kuumuse tõttu.

Paljud ellujäänud kannatasid neutron- ja gammakiirguse tõttu ägeda kiirgustõve (ARS) läbi. Sümptomiteks olid verine kõhulahtisus, juuste väljalangemine, palavik ja tugev janu. Paljud surid hiljem.

Ellujäänute puhul on kiirguse pikemaajalisi mõjusid uuritud ning uuringud näitavad vähivormide suurenenud taset. Kiiritada saamine ei olnud aga automaatselt surmaotsus: umbes 100 000 ellujäänu hulgas oli järgnevatel aastatel vähktõve esinemissagedus ligikaudu 850 ja leukeemia alla 100.

Hiroshima ja Nagasaki näitasid selgelt, et kiirgus on tuumasõja kõige väiksem probleem. Oluliselt tõsisemaks tõotab saada sotsiaalne kollaps, nälg ning suure osa planeedi biosfääri lagunemine.

Piiratud tuumakonflikt

Kui näiteks tekiks tuumakonflikt India ja Pakistani vahel ja selles vallanduks kokku 100 Hiroshima suurune detonatsioon, põletaks iga plahvatus 13 ruutkilomeetri suuruse ala ning metsatulekahjudest ja põlevatest hoonetest eralduva suitsu tõttu siseneks atmosfääri umbes 5 Tg (teragrammi) tahma.

Otsesed inimsurmad ulatuksid kuni sadadesse miljonitesse. Mõju planeedile oleksid samuti tõsised: stratosfääris ringlema hakanud tahm blokeeriks sissetuleva päikesekiirguse ning alandaks Maa pinnatemperatuuri esimese viie aastaga 1,8 kraadi võrra.

See oleks suurim jahutus, mis viimase 1000 aasta jooksul maakeral aset leidnud on. Sademete hulk väheneks umbes 8 protsenti. Toidueksport kukuks kokku, olemasolevad varud ammenduksid ühe aastaga ning 1,3 miljardit inimest kaotaksid ligikaudu viiendiku oma praegusest toiduvarust.

Stratosfääri tunginud tahm kahjustaks tõsiselt Maa osoonikihti, suurendades UV-kiirguse läbitungimist keskmistel laiuskraadidel 30–80 protsenti, mis põhjustaks laialdast kahju inimeste tervisele, põllumajandusele ning maismaa- ja veeökosüsteemidele.

Täieulatuslik tuumasõda

Kui ülemaailmne näljahäda võib tuleneda «vaid» 100 Hiroshma suurusest detonatsioonist, siis mis võiks olla USA ja Venemaa varudes olevate tuhandete lõhkepea käiku laskmise tulemus?

6. augustil 1945 Hiroshimale heidetud ning hüüdnime "Little boy" kandnud pomm Foto: US government DOD and/or DOE / Wikimedia Commons

Ühes 2008. aasta uuringus vaadeldi Venemaa-USA vahelise tuumasõja stsenaariumi, kus Venemaa tulistaks lääneriikide vastu välja 2200 lõhkepead ja USA vastaks 1100-ga. Kokku plahvataks seega 4400 lõhkepead, mis võrdub ligikaudu poolega Venemaa ja USA praegustest varudest.

Sellises mahus tuumasõda saadaks atmosfääri 180 Tg tahma. Ühes 2019. aastal avaldatud uuringus vaadati 150 Tg tahma mõju atmosfääris. Tulemused olid masendavad: 150 Tg tähendaks seda, et järgmise kuue kuu jooksul jõuaks Maa pinnale vaid 30–40 protsenti päikesevalgusest. Sellele järgneks tohutu temperatuuri langus, mudel näitas, et näiteks USA-s Iowas jääks temperatuur alla 0°C 730 päeva järjest.

Suvel langeks temperatuur veel mitu aastat allapoole külmumispiiri, ülemaailmne sademete hulk oleks drastiliselt vähenenud. Kuluks üle kümne aasta, enne kui normaalse kliimaga päevad planeedile naasevad ja inimesed võiksid tasapisi taas soojamaareiside peale mõtlema hakata.

Aga reisijaid ei oleks, kuna selleks ajaks oleks suurem osa Maa elanikest surnud. Maailma toidutootmine kukuks enam kui 90 protsenti, põhjustades ülemaailmse näljahäda ja kõik need miljardid sureks lihtsalt nälga.

Inimese väljasuremine?

Isegi 150 Tg tahmaga tuumasõja stsenaarium poleks planeedile midagi ennenägematut – kriidiajastu lõpus, 65 miljonit aastat tagasi Maad tabanud asteroid, mille poolt atmosfääri paisatud suitsu ja muude osakeste hulk tappis dinosaurused ning umbes kaks kolmandikku sel ajal maakeral elanud liikidest, oli palju hullema hävitusjõuga.

See tähendab, et meil oleks ka pärast täieulatuslikku tuumasõda inimelusid, mitte liiga palju, aga piisavalt, et planeeti tasapisi uuesti asustama asuda. Inimtsivilisatsioonist poleks küll enam esialgu juttugi, lihtsalt ellujääjatest, kes otsivad elatist laastatud, viljatul planeedil.

Mis lootused meil on?

Jah, elame tsivilisatsioonina väga keerulisel ajahetkel, teadmata, kas üks vana, võib-olla ravimatult haige, end nurka mänginud presidendi nahas kurjategija sellest maailmast üldse midagi peab. Isegi usk, et tõenäoliselt midagi nii hullu ei juhtu, hirmutab ikkagi. Tõenäosus jääb tõenäosuseks ka siis, kui ta on väike. Teiselt poolt on ju alati lootust – täiesti võimalik, et asjad niikaugele ei lähegi. On selge, et isegi Putini lähiringis on inimesi, kes pole haige vanamehe kannul nõus põrgusse marssima ning lähetaksid ta sinna esimesel võimalusel, enne suuremat hävingut ja üksi. Lisaks ei istu venemaa president ju otse tuumanupul, nupu ja hävingu reaalse väljapäästmise vahel on veel terve hulk inimesi ja on täiesti võimalik, et mõni neist nii enese kui ülejäänud inimeste surmaotsusele alla kirjutama ei hakka.
 

Allikad:

«What the science says: Could humans survive a nuclear war between NATO and Russia?» Mark Lynas, Alliance for Science

«What would happen if all the nuclear bombs were detonated?» Robert Matthews, Science Focus

«The Consequences of Nuclear War: An Economic and Social Perspective», Hal Cochrane ja Dennis Mileti

«How nuclear war would affect earth today», LSU Media Center