K, 7.12.2022
ILUKIRJANDUS ⟩ Veiko Märka: Lugusid Eesti lähemast kirjandusloost
Foto: Tairo Lutter, Kristjan Teedema, Urmas Luik, Sille Annuk, Jüri Looring, Dmitri Kotjuh, Margus Ansu, Mihkel Maripuu / Postimees / Ypsilon / montaaž
Veiko Märka
, teatrikriitik
Veiko Märka: Lugusid Eesti lähemast kirjandusloost
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

**

1983. aastal oli Tartu noorte boheemlaste seas väga populaarne ansambli Turist laul «Jää jumalaga, puberteet!» (viis ja sõnad Hardi Volmer). Seda lauldi suure õhinaga peaaegu kõigil üritustel, kus suuremal määral alkoholi tarvitati.

Priidu Beier laulis alati kaasa, kuid hoopis sõnadega: «Käi kuradile, epiteet!»

Seetõttu omandas ta kirjandusringkondades mässumeelse ja kompromissitu poeedi maine.

**

1989. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse riigipühade kohta. Taas tõsteti au sisse jõulud, jaanipäev ning Eesti Vabariigi sünniaastapäev. Pühade seast kustutati aga näiteks Võidupüha (9. mai) ning Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.

Just viimast muudatust silmas pidades kirjutas noor mässumeelne poeet Kivisildnik luuletuse, mille kohe ka Loomingu toimetusele saatis. Luuletus oli selline:

Seitsmes päev novembris
on jälle must kalendris.
Ja nüüd on niivõrd must ta,
et võin ta peale kusta.

Loomingu tolleaegne peatoimetaja Andres Langemets kõhkles kaua, kas luuletust avaldada või mitte. Ühest küljest oli tegu ilmeka ja jõulise metafooriga. Teisest küljest peale selle ainsa piltliku kujundi luuletuses midagi nagu polnudki. Lõpuks oli kõhklemine kestnud juba nii kaua, et luuletus ei tundunud enam päevakajalisena, sest uusi ja olulisemaid poliitilisi sündmusi tuli järjest peale. Kestvaid kunstilisi väärtusi tekstil aga ei olnud – kui mitte arvestada viimase rea sarnasust ühe Ivar Grünthali sonetiga Oskar Angelusest. Nii otsustas Langemets teksti avaldamata jätta.

Oli see otsus õiglane?

Seda pidi näitama tulevik. Kuid millegipärast ei näidanud.

**

Noorkirjanikul ja rühmituse TNT liikmel Jürgen Roostel oli alati väga palju raha. Kuna tal sellega just palju mõistlikku peale hakata ei olnud, kasutas ta seda sageli alkoholi kuritarvitamiseks.

Noorkirjanikul ja rühmituse TNT liikmel Ivar Sillal oli alati väga vähe raha. Kuna seda peaaegu millekski muuks ei jätkunud, kasutas ta seda sageli alkoholi kuritarvitamiseks.

Niisiis: vastandlikud põhjused, ühine tagajärg.

Selline ebakõla häiris mõlemat. Et kuidagi vaimselt ühtlustuda ning saavutada sisemine harmoonia, andsid Rooste ja Sild 2002. aastal ühise autorinime Tandem alt välja ühise luulekogu «Pegasus on pisut pervers». Pealkiri viitas diskreetselt kujunenud olukorra ebaloomulikkusele, autorinimi aga lootusele saavutada tasakaal.

Kuid on ütlematagi selge, et mingit tasakaalu raamatu ilmumine ei tekitanud.

Vabandust, ma vist siiski ütlesin.

**

Kui Karl Martin Sinijärv 2007. aasta kevadel Eesti Kirjanike Liidu esimeheks kandideeris, seadis ta endale viis peamist eesmärki:

  • monarhia kukutamine kogu Euroopas;
  • eraomanduse hävitamine;
  • perekonna hävitamine;
  • rahvuste hävitamine;
  • kiriku hävitamine.

Kui valimistulemused kinnitatud, tundis Sinijärv, et nii mahukas programm käib talle siiski üle jõu. Seetõttu loobus ta perekonna hävitamisest.

**

Kord seisis Ivar Sild Vabaduse väljaku trammipeatuses ja röökis nagu segane.

«Ägrägrägrägrää! Aiaukmuakuak! Zizininniniiniziii!»

Trammiootajad hoidusid temast võimalikult kaugele ning sosistasid midagi kohkunult omavahel.

Kõike seda nägi pealt juhuslikult möödunud Aare Pilv.

Sild, kes samuti Pilve märkas, ei teinud teist nägugi ning röökis edasi. «Hmrrähh! Ubjõhh! Brõrrõrrõrrõrr!»

Pilv noogutas heatahtlikult pead, manas näole naeratuse ning sammus edasi.

Erinevalt selle loo autorist oli ta kõigest aru saanud.

**

Nõmmel elav kirjanik ja dramaturg Loone Ots oli just lõpetanud näidendi «Ihu paradiis» kirjutamise ning saatnud selle Endla teatrile. Õnnestunud töö valmimine tekitas palju rõõmu ning Ots siirdus lõõgastavale jalutuskäigule. Ent järsku märkas Ots vormiriides politseinikku. Politseinik pistis loomulikult meeleheitlikult põgenema, Ots teda tihedalt jälitamas. Jube tagaajamine viis läbi terve kvartali ning niitis jalust maha mitu jalakäijat. Siis märkas politseinik oma õnneks kõrget sileda tüvega mändi ning ronis välgukiirusel selle latva.

Ots jäi pettunult puu alla ootama. Ei pääse ju lihtsurelik sellise männi otsa. See on ikkagi valitute privileeg. Umbes veerand tunni pärast hakkas politseinik aga haledasti nuuksuma, sest tal oli kitsastel teravatel okstel kössitada väga kurb ja ebamugav. Otsa süda läks nii haledaks, et ta jättis politseiniku rahule ning läks tagasi koju.

Hasart on küll võimas jõud, aga intelligentne inimene suudab igas olukorras jääda humanistiks.

**

2018. aasta varakevadel kirjutas Jan Kaus novelli «Piisk, Õis ja Võlukõrs». Selle sisu oli lühidalt järgmine:

Kolm Tartu Ülikooli madalapalgalist teadurit, Piisk, Õis ja Võlukõrs otsustavad meelelahutuseks matkata Viljandisse, tutvuda sealsete huviväärtustega ning võimaluse korral leida ka vaimselt rikastavaid isiklikke kontakte. Emajõe ületamisel tekib küll takistus, millest õnneks üle saadakse. Võlukõrs kasutab oma võluvõimeid ning heidab pikuti üle jõe. Kaaslased kõnnivad ettevaatlikult üle tema teisele kaldale, seejärel kerib ka Võlukõrs ennast kokku ning järgneb neile.

Kuid Viljandis ootab kolmikut tõsine pettumus: vaatamisväärsused osutuvad mittepaeluvateks, sotsiaalses plaanis ei toimu linnas aga midagi huvitavat. Suurest igavusest minnakse keskealiste tantsuõhtule endise kino Rubiini ruumides. Tantsuõhtu käigus tutvuvad Piisk, Õis ja Võlukõrs mitme keskealise Viljandi naisterahvaga, kellega mõõdukalt flirditakse. See omakorda tekitab mitmes keskealises Viljandi meesterahvas tungiva soovi kutsumata külalistele tappa anda.

Hilisõhtul, pärast tantsuõhtu lõppu, hakkavadki kurjad viljandlased kolme sõpra jälitama. Ühel kõrvalisel pargiteel saadakse nad kätte ning pekstakse halastamatult, kuni teadvuse kaotuseni läbi. Sealjuures osaleb peksmises mitu veel keskikka mittejõudnud viljandlast, mis protseduuri tunduvalt efektiivsemaks muudab.

Ränga vägivalla tagajärjel saavad kolm tartlast eluaegseid tervisekahjustusi. Võlukõrs kaotab kõik oma võluvõimed ning muutub harilikuks kõrreks. Piisk saab talumatu vedelikuallergia, mille tõttu peab loobuma suhtlemisest kõigi oma sõprade ja sugulastega. Õis aga ei suuda kunagi viljaks areneda, kuigi see oli olnud tema eluunistus.

Tegu oli filigraanse lühiproosa pärliga (23 000 tähemärki), mis oleks ehtinud kogu postmodernistlikku diskursust siinpool Läänemerd. Novellis leidus nii võõrandunud inimsuhete ilmekat kujutamist, skeptilis-iroonilist suhtumist poststrukturaalsesse ühiskonda kui peent stiilitaju. Õhtul heitis Kaus magama, suul õnnelik naeratus. Ta oli kindel, et lugu väärib Fr. Tuglase novelliauhinda.

Paraku oli töö novelli kallal kirjanikku niivõrd väsitanud, et ta magas järjest kolm ööd ja kolm päeva. Neljandal hommikul ärgates polnud Kausil enam meeles, millise pealkirja all ta oma loometöö faili salvestas. Ta otsis seda kataloogist pealkirjade «piisk», «õis», «võlukõrs», «kolm sõpra», «Tartu», «Viljandi» ning isegi «novell» alt, kuid otsing osutus tulutuks. Sest tegelikult kandis jutt dokumentide kaustas hoopis nime «marrakesh».

Kaus oli väga pettunud ega suutnud mitu kuud eneses uut inspiratsioonileeki lõkkele puhuda. Lohutuseks otsustas järgmise aasta alguses kogunenud novellivõistluse žürii koosseisus Marianne Lind (esimees), Kaupo Meiel, Indrek Mesikepp, Reeli Reinaus ja Tiiu Relve siiski Kausile auhinna anda. Kuid seda hoopis novelli «Õnnelik lõpp» eest, mis oli ilmunud Kausi kogumikus, millele autor enesekriitilisest meeleolust ajendatuna oli nimeks pannud «Enne kui unisusest sai reegel».

Kokkuvõttes niisiis õnnelik lõpp.

Või kas ikka?

**

Kord Kirjanike Liidu üldkogul, pärast ametlikku osa, sattusid omavahel vestlema Toomas Raudam ja Toomas Kall.

«Nii see aeg läheb!» ohkas Raudam. «Nii see elukene veereb. Kunagi olime noored ja lollid. Nüüd oleme vanad ja targad. Aga mis see enam aitab.»

«Aitab küll,» selgitas Kall.

**

Kõigi Eesti manausuliste suurim tähtpäev on Täismeelepäev. Seda peetakse alati väekuu esimesel täiskuuööl. 2019. aasta sügisel organiseeris Kristiina Ehin suure manausuliste riituse pühas pärnahiies kaunil künkal Võluvere lähedal. Pidu sai vägev. Hoiti kätest kinni, kõnniti ringis, sosistati ning vaadeldi pilvi.

Loitsude, taigade ja joigude vahepeal embas Ehin hiiepuid. Ühtäkki taipas ta, et on hakanud nende jutust aru saama. Võlutult jäi ta pärnade kõnet kuulama.

«Mul on inglise tüvi,» sosistas esimene.

«Aga mul on brasiilia tüvi,» teatas teine.

«Mul on lõuna-aafrika tüvi,» sekkus jutusse kolmas.

Mõnda aega valitses vaikus. Siis küsis esimene pärn neljandalt: «Miks sina midagi ei räägi? Tumm oled või?»

«Ah, mida mul ikka rääkida,» ohkas neljas pärn. «Mul on tavaline, põhja-korea tüvi. Pole, millega uhkustada.»

Ehin põgenes kohkunult ega vaadanud kordagi tagasi.

Kuid oli juba hilja.

**

Ühel ilusal suvepäeval jalutas muusik, luuletaja ja etenduskunstnik Jaan Pehk Tartu kesklinnas ning vaatles oma peegeldusi äride vitriinakendelt. Juhuslikult kohtas ta tehisintellektipõhist juturobotit, kelle nimi oli Jaan Malin.

«No kuidas siis läheb ka?» uuris Pehk.

«Ah, mis ta ikka läheb,» vastas tehisintellektipõhine juturobot Jaan Malin.

**

Eestis on kaks asulanime, mis on pandud meie kirjanike auks: Rakke ja Hargla.

Nii Kerttu Rakke kui Indrek Hargla käivad vähemalt kord aastas omanimelises paigas, vestlevad kohalikega ning tunnevad huvi nende rõõmude ja murede vastu. Kohalikele on see auasjaks ning alati oodatud suursündmuseks.

Rakkesse pole Tallinnast raske sõita, seal peatuvad mitmed Tallinn-Tartu rongid. Sageli seltsis nendel reisidel Kerttuga kunstnik Sandra Jõgeva, kellel tuli analoogilisel põhjusel sõita mõne peatuse võrra kaugemale. Koos on ikka huvitavam matkata. Kord tehti Jõgevale Jõgeval aga mitmeid kriitilisi ja ebapädevaid märkusi tema maalimisstiili ning värvivaliku kohta. Kunstnik solvus ning kaotas igasuguse huvi omanimelise paiga vastu. Nüüd peab Rakke üksi reisima.

Harglasse on Tallinnast tunduvalt keerulisem pääseda. Tuleb sõita Valka ja seal istuda ümber kohaliku liini bussile. Ent sageli oli Indrekul reisikaaslaseks kirjanik Peeter Helme, kes analoogilisel põhjusel külastas ühte samuti Valgamaal asuvat kihelkonnakeskust. Koos on ikka huvitavam matkata.

Siis heideti Helme aga Kirjanike Liidust välja. Kirjanik solvus ning kaotas igasuguse huvi omanimelise paiga külastamise vastu. Nüüd peab Hargla üksi reisima.

Nii sõidavad Rakke ning Hargla nüüd kumbki üksi. Ega tule selle pealegi, et võiks mõnikord koos mõlemat paika külastada.

Liiga palju on meie kirjandusse kogunenud eksistentsiaalset ängi.

Tagasi üles