RIIGIKOGU STATISTIKA ⟩ Toompea supiköögi püsikunded vananevad koos valijatega
29. september 2022, 11:52
Taasiseseisvumisest alates, kõigi kaheksa riigikogu koosseisu peale kokku on Toompeal inimeste heaolu eest hoolitsemas käinud 570 inimest. Arvestades, et eliitse klubi liikmete arv saab ühel ajahetkel olla ainult 101 inimest, näitab see, et 238 inimest neist 570-st on riigikogu koosseisu kuulunud kahel või rohkemal korral, mis omakorda näitab teiste ees ilmselt mõnevõrra suuremat erudeeritust ja kogemustepagasit.
Me elame sõja ja kriisiajal, eesootav talv tõotab tulla ränk ja nõuab nii valitsuselt kui tänaselt riigikogu koosseisult rohkemat, kui rahvaesindajate kooseisudelt enne neid eeldati. Me ägame hinnatõusu ja kallite energiahindade käes, samal ajal kui energiafirmad teenivad rekordkasumeid. Võib-olla oleks praegu aeg mõelda erakorralisest all-star riigikogust, kus inimeste eest seisaksid need kõige kõigemad. Need, kes on istunud kõige rohkemates riigikogu koosseisudes, kes on õige suuremate teadmistega ja kogemustega.
Keskmine riigikogulane on Kalvi Kõva näoga
Nagu mainitud, on alates 1992. aastast riigikogus askeldanud kaheksa koosseisu rahvasaadikuid. Loendamist alustatakse juba esimese vabariigi ajast, mistõttu kevadel valitav uus seltskond kannab järjekorranumbrit 15. Võtsime riigikogu kodulehelt avalikud andmed ning pistsime rahvasaadikud Excelisse. Poliitikule poliitiku mõõdupuuga. Nimi ja sünniaeg, nipet-näpet veel ning ega järelduste või otsuste tegemiseks mingeid muid erilisi nüansse vaja polegi. Seda on meile ülevalt alla kogu aeg õpetatud.
Üks, mis koheselt silma torkas, oli erinevate koosseisude keskmine vanus. Arvestasime seda koosseisu ametisse astumise kuupäeva seisuga ning kirja läksid ka kõik koosseisu käigus toimunud muudatused. Ehk siis ka need, kes asendusliikmetena parlamendist läbi käisid, ja isegi siis, kui nende karjäär vaid ühe päeva kestis. Selliseid on omajagu. Volitused käes, kirjutati samal päeval lahkumisavaldus ja järgmine tuli sisse.
Kui 1992. aasta septembris alustanud seltskonna keskmine vanus tuli 44, siis järgmise kolme koosseisu vanus oli täpselt 47. XI ja XII puhul langes see aasta võrra. Suurepärane number. Kuigi mingist uuringust on meelde jäänud, et inimese intellektuaalne tippvorm on juba umbes 22-aastaselt ära, võiks siiski arvata, et umbes 47. eluaastani kompenseerib elukogemuse kasv selle kerge võimelanguse kuhjaga ära. Hästi valitud, tahaks hõisata.
Paraku tekib numbritesse 2015. aastal märgatav muutus, mil teadupoolest EKRE esile kerkis. Rahvaasemike keskmine vanus kasvas hoobilt hirmuäratavad kolm aastat ning 2019. aastal veel ühe võrra, ulatudes tänaseks juba poolesaja aastani.
Jättes statistikasse alles ainult hetkel saalis istuvad rahvaasemikud, saame tulemuseks 54! Üheksakümnendate alguse esimese koosseisuga võrreldes on seltskond umbes kümme aastat vanemaks muutunud. Ja seda vaatamata asjaolule, et neil seal oli vanameister Jaan Kross ja meil siin on Ruuben Kaalep. Muide, nende kahe sünnikuupäevad moodustavad kaks erineva otsa äärmust. Kui tahta kedagi kõige selle keskele paigutada, meelevaldselt keskmiseks rahvaesindajaks valida, torkab esimesena silma Kalvi Kõva. Täpselt 47-aastane, soe ja turvaline, tubli Eesti mees, kellest valdav enamus valijatest mitte midagi ei tea, kuid kes hoolimata sellest juba neljandat koosseisu rahvaasemikuna ausat leiba teenib. Lisaks on ta kodukandis aktiivne seltsitegelane ning sots veel pealegi.
Milline võiks aga välja näha meie all-star riigikogu? Kes peaksid sinna kuuluma? Excelis uljalt ringi kerides ning omavahel aru pidades jõuame õige pea otsusele, et kogemus on see, mis määrab. Jah, muidugi võib mõelda, et pikk aeg teeb inimese mugavaks ning tõstab märgatavalt ka orienteerumisvõimet omakasu võimaldavatel hallidel aladel, kuid mingit objektiivsemat kohtupidamist meie Excel täna ei võimalda. Seda enam, et tegemist on rahvaesindajatega, kelle üle peab kohut siiski eelkõige valija. Lõppude lõpuks näitab mitmes erinevas koosseisus figureerimine ometi poliitiku ellujäämisvõimet. Ellu jäävad aga eelkõige kompromissialtid, paksu naha ja hea kombineerimisoskusega tegijad. Täpselt sellised, keda raskel ajal vaja.
Mõeldud, tehtud. Paar klõpsu andmebaasis ning juba ilmubki meie ette sorteeritud tabel, mille tipus troonib kadunud Mart Nutt, vanameister, kes on kaasa löönud kõigis kaheksas riigikogu koosseisus. Talle järgnevad seitsmega Paul-Erik Rummo, Edgar Savisaar, Eiki Nestor ja Jürgen Ligi. Viimane on ka hetkel kõige pikema kogemusega ametis olev riigikogu liige, hinnaks mehe parimad aastad.
Jätame tabelisse alles need, kellel vähemalt kolme koosseisu kogemus, ning eemaldame Nuti ja teised meie hulgast lahkunud. Alles jääb 134 kogenud rahvaasemikku. Mis edasi? Pinke Toompea suures saalis on 101 ning enamatele suudele eelarveliselt koormava volituse andmist ei toetaks rahvas mingil juhul.
Vaatame keskmist vanust. Huhh – 63! Siin tuleb midagi otsustavat ette võtta. Kolme korra kogemusega on tervelt 64 nime, ka keskmine vanus on neil 64. Kordade poolest ülemises otsas on 70 asemikku keskmise vanusega 62. Selge – viskame kolme istumiskorra kogemusega seltskonnast pensioniealised välja. 39 nime, kes on 63 ja vanemad, alles jääb 95 saadikut keskmise vanusega 59. Juba parem, kuid mitte oluliselt. Samas oleks nüüd kuus kohta vaja veel täita.
Vaidleme taaskord pisut ning otsustame need täita meelelahutajatega. Selliseid on aja jooksul ikka läbi käinud. Pikalt nad seal vastu ei pea, kuid pisut siiski, ning toimetuse heakskiitva mõmina saatel moodustub Katrin Karisma-Krummist, Maire Aunastest, Juku-Kalle Raidist, Mihkel Rauast, Siiri Sisaskist ja Peeter Võsast all-star riigikogu mitteametlik vürtsifraktsioon.
Mida sellest järeldada?
Ilmselt oleks järgmisel viiel aastal sellise koosseisuga meie poliitmaastik üsna rahulik. Valdav enamus seltskonnast on oma poliitilised ja edevuslikud sarved maha jooksnud ja/või taskud ära täitnud ning keskenduks ilmselt oma peamisele ülesandele rahvaesindajana. Ka pealiskaudne vaatlemine võimaldaks mitu asist koalitsiooni, seda enam, et n-ö aknaaluste punt annaks moel või teisel headele algatustele tublit täiendust ega võimaldaks kellelgi teerulliga suuri jamasid korraldada.
Hoopis põnevam on meie tabelit ja graafikuid vaadata aga läbi süüdistajaprillide. Just see seltskond just sellise poliitilise värvipaletiga on süüdi selles, et meie elu Eestis on täna selline, nagu see on. Taasiseseisvunud Eesti poliitiline essents.
Paharettide päevahoid ehk kummaliste nihverdiste koloonia
Kuna töö 570 nimega tõi kaasa korduvaid rõõmsaid taaskohtumisi juba unustusse langema kippuvate tegelastega, otsustasime all-star seltskonna kõrvale moodustada ka paharettide päevahoiu ehk kummaliste nihverdiste koloonia. Eks ole osaks essentsist ka nemad.
Jaan Kundla – majoneesikuningas Paidest, kelle viljakale askeldamisele võiks pühendada eraldi artiklisarja. Majoneesi ja munade kasjakk tekkis siis, kui lasi riigikogul kotitäie toiduaineid kinni maksta, hiljem ütles, et käis hiinlastega metsas söömas.
Ükskord lubas valijate vahel välja loosida tutika pesumasina, kuid võitnud naisele viis mingi vana Riga. Ühte teist naist ja tema lapsi kutsus avalikult värdjateks.
Ühel jaanipäeval laenutas Jaan aga Estonia teatrist kuningakostüümi ja -krooni, tegi Paide vallimäel rahvale pulli ning hiljem poetas arve taaskord riigikogu kantseleile hüvitamiseks.
Hannes Võrno – maandus Res Publica nimekirjas 2003. aasta märtsis suure hurraaga riigikogusse, kust hakkas aga varsti kõrvale hiilima. Juba septembri keskpaigas sattus suvel rolleriga käna panemise tõttu haiguslehel olnud meelelahutaja meedia tähelepanu alla, kuna samal ajal, kui riigikogu palga pealt tiksus mehe kontole haigushüvitis, tegi ta teles saateid edasi.
Kui küsima hakati, solvus ning lasi riigikogust jalga.
Urbo Vaarmann – pääses 2013. aastal kaheks aastaks riigikogusse, misjärel lahkus, kuna ilmnes, et oli PRIAt eurotoetustega petnud.
Paar aastat hiljem tõstatati meedias ka tõsised kahtlustused asjaolule, et sama projekti käigus said ka ehitajad korralikult üle lastud.
Martin Repinski – Siret Kotka eksmees, kunagine lootustandev kitsekasvataja, kelle pea Keskerakonna mürgine vibe lootusetult segi ajas. Tõusis ereda sähvatuse saatel maaeluministriks ning kärgatas heleda plaksu saatel 18 päeva pärast lõhki. Seejärel märatses mõnda aega kodukandis Jõhvis, peale rahunemist tuli tagasi pealinna, pani kõik võimalikud kuluhüvitised enda heaks tööle ning hakkas taksojuhiks. Riigikogus käib aeg-ajalt siiani.
Dmitri Dmitrijev – sai eelmiselt erakonna peol pasunasse, misjärel sõitis täis peaga kraavi. Praeguseks rahunenud ning tegeleb lisaks riigikogu tööle klassikalise keskerakondliku Ida-Virumaa ise-ei-oska-kuid-teistel-ka-ei-lase poliitikaga.
Priit Toobal – Edgar Savisaare aretatud leidlaps, kes riigikogusse saades õide puhkes ning pikka aega Keskerakonna ladvikut kaunistas – küll vedas parteikassasse teadmata päritolu sulli, nuhkis teiste riigikogu liikmete postkastides või ajas lihtsalt kaamerate ees vilava pilguga vulisevat kelbast. Lahkus korraks poliitikast, kui meediasse ilmusid lood noortele meestele viina abil ligi ajamisest.
Lobeda jutuga ning endiselt poliitilist aktiivsus- ja tähelepanuhäiret põdev Toobal toppis oma nina taas poliitikasse mullustel KOV valimistel, ronis Põhja-Sakala vallavolikogu etteotsa ning on tänaseks saavutanud valla poliitilise ajusurma. Käesoleval nädalal andis ta enda juhitud valla kohtusse.
Arvo Junti – mees, kelle mõju tema nimest tuletatud tegusõnana (juntimine) tänase päevani tunda annab. Kui Edgar Savisaart peeti omal ajal targaks ja kurjaks, siis Juntit lihtsalt kurjaks. Oma lõputute arupärimiste, kommentaaride ja vaheaegade võtmisega juurutas käitumisviisi, mida kõik riigikogus esindatud rahvaesindajad sõltumata maailmavaatest vajadusel meeleldi kasutavad.
Kristiina Ojuland – kenasti hoolitsetud ning luksuslikke rõivaid ja aksessuaare armastanud blond proua armastas ühtviisi palju olla nii seltskonnategelaste kui ka tipp-poliitikute ridades. Mingi aja see ka õnnestus, kuid ihaldatud rollide naturaalne loomuvastasus viis riigisaladustega soperdamisteni ministeeriumi juhtimisel ning e-häältega manipuleerimiseni erakonna juhatusse kandideerimisel.
Europarlamendis olles lasi ta aseritel kinni maksta sõidu sealseid presidendivalimisi vaatlema, hiljem raporteeris, et juba päev enne valimisi kogemata avaldatud tulemused saavutati läbipaistvalt, vabalt ja ausalt. Täna kuulub «mitmete oluliste eesmärkide ellu viimise tõttu» likvideerimisel oleva Rahva Ühtsuse Erakonna juhatusse.
Igor Gräzin – värvikasviljakas endine Reformierakonna staarpoliitik ja praegune Keskerakonna kirikuõpetaja figureeris aastaid kõikjal, kus vähegi midagi seletada andis.
2003. aastal tabati umbjoobes autoroolist, mida vabandas vajadusega viia surnud emast maha jäänud prügi Emajõe taha metsa.
2014. aastal sai Paetilt tünga ja solvus, kui too umbes kümme korda ümber mõtles ning lõpuks siiski ise Europarlamenti läks.
/nginx/o/2022/09/29/14864215t1h2126.png)
Tarmo Kruusimäe – parketipunkarist Isamaalane, kelle senised märkimisväärsemad aktiviteedid piirduvad e-sigarettide lobistamise, riigikogu istungi ajal voodis veipimise ja regulaarse Vene saatkonna ees protesteerimisega.
Lõpetuseks
Ypsiloni Antropoloogia Instituut julgustab kõiki oma uudishimulikke ja kodanikukohust tõsiselt võtvaid lugejaid häälestama end järgmiseks pooleks aastaks analüütilisele lainele ning tuletama meelde, mida meie poliitilised kangelased oma eelneva karjääri jooksul reaalselt korda on saatnud. Ise teate, kas kasutate Excelit või mõtlete OMA PEAGA.
Muidugi võib lähtuda lihtsast faktist, et tihaseid tuleb toita, on kombeks, tihased on tihased, mõned lärmakamad, mõned ei saa nokkagi lahti, aga mis sa hädaga teed, kui nad sul juba akna taga on.