R, 2.12.2022
TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Kiwa mässab Vaskjalas
Foto: Janno Bergmann
Toomas "Tommyboy" Tilk
Kiwa mässab Vaskjalas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kiwa on multiväljundiline metakunstnik, Eesti eksperimenteeriva kunsti pioneer alates 1990. aastatest. Üles astunud rohkem kui neljasajal näitusel üle maailma, sh Moderna Museetis (Malmö, Rootsi), Tate Modernis (London, UK), Stedelijkis (Amsterdam, Holland), The Kitchenis (NYC, US); kuraator ja eksperimentaalkirjastaja. Tema looming funktsioneerib kui intertekstuaalne uuring sotsio-sümboolse tähendusloome ja kultuuriliste koodide erinevatel tasanditel. Vaskjala Loomeresidentuuris tegeleb Kiwa kirjutamise, sealhulgas aseemilise kirjutamise ehk graafiliste partituuridega, mis on hall ala kirjutamise, visuaalse kunsti ja muusika vahel.

Tere, Kiwa! Kas teed tihti tööd residentuurides või seda tüüpi külalisateljeedes?

Ei, pigem mitte. Ma niimoodi residentuurist residentuuri ei ela, tean, et see on osadel kunstnikel natuke nagu elustiil. Vastavalt võimalustele liigun hea meelega kohast kohta ja pigem organiseerin endale ise selliseid kohti ja resideerumise võimalusi kuskil mujal. Reisin tihti, aga sellistes ametlikes residentuurides olen pigem harva tegutsenud.

Aga mis residentuuri eelis on sellise tavapärase töökeskonna mõttes, tuleb inspiratsioon kergemini või keskendumine?

Keskkonna vahetus on pigem hea, see mõju muidugi võib olla väikese viitega. Ajule on pigem sellist muutust või jõnksu vaja, et mõtted hakkaksid teises suunas liikuma.

Puutusin sinu loominguga kokku esimest korda kuski 90-ndate lõpus, tollal veel Pärnus resideerunud kõrtsus Väike Texas olid näitusena väljas sinu maalid. Sellised Jaapani popi stiilis tüdrukud ja näitusega käis kaasas väike skandaal, mis tekitas arutelu erootika ja pornograafia piiride üle. Sinu looming läbi aegade on väga paljusid erinevaid meediume ja tehnikaid sisaldanud – kirjutamisest kirjastamiseni, multimeedia, installatsioonid, performance-kunst või maalimine. Kui mõtlen kogu Eesti kunstile, siis ei oskagi kedagi teist nii laia ampluaaga kunstnikku välja tuua su kõrvale, kes sarnaselt eksperimenteeriks ja segaks või vahetaks meediume. Millega sa tegeled antud hetkel, siin Vaskjalas ja üldse?

(Mõtlikult) No vot, see ongi selline hea näide seda meediumite paljusust kokku võttes. Jätame selle kirjastustegevuse hetkeks kõrvale, kirjastamine on ka üks kunstiprojekt ja mingis mõttes on see ka kuraatorprojekt. Mingis mõttes ma tegutsen selles osas kultuuri manager'ina, aga see on ka mu kunstiline väljendus. ;paranoia kirjastus on selline kunstiprojekt, aga ma ei ole selle ainuautor, see on pigem nagu platvorm, millel tegutseb autorite võrgustik. Raamatud, mis on reaalsed objektid, mida inimesed saavad omandada, millel on kunsti väärtus, aga samas on nad taskukohased. See külgneb eksperimentaalkirjandusega, et oleks võimalik kirjastada võimalikult hullumeelseid tekste ja autoreid, keda keegi teine välja anda ei taha. Selliseid päris autsaidereid ja marginaale ja väga radikaalseid teksti eksperimente, mis muidu «normaalsest» kirjandusest ja kirjastamisest välja jäävad. Kirjastamisest ehk piisab.

Meediumipõhiselt on mul kolm sfääri – visuaalne kunst, kirjutamine ja helikunst. Nende kolme vahel on mu loominguline hõõrumine toimunud algusest peale. Siia residentuuri tulin kirjutamise plaaniga, kuna esiteks mul on selline väljund või soov teha enda unelmate kirjandust. 2004 ilmus esimene selle plaaniga kirjutatud raamat «Roboti tee on nihe», 2014 «Lennuki kõrval toas». «Kummiliimiallikad», mis ilmus eelmise aasta lõpus ja sai romaanivõistluse keele- ja stiiliauhinna. Kohe peale seda hakkasin kirjutama uut raamatut, aga kuna ma kirjutan väga aeglaselt, kaootiliselt või ebajärjekindlalt, siis mul on palju märkmeid ja siin Vaskjalas tegelen põhiliselt sellise tehnilise tööga, mis on kohutavalt tüütu (muheleb). Kohutavalt tüütu on dešifreerida neid leheservadele või suvalistele paberitükkidele kirja pandud mõttejuppe ja siis neid kokku sättida. See ei ole üldse selline unelmate hooga kirjutamine, mida ihkaks teha. Eks neid hoogsamalt tulnud lõike on ka, aga see üheks kokku panna on paras alkeemia. Ei oskagi täpselt defineerida, kas ma siin rohkem kirjutan või toimetan iseennast. Igal juhul on see hetkel aktuaalne. 

Lisaks on veel üks tekstiprojekt, mis juba paarkümmend aastat pooleli. See on filmi monograafia, sellisest filmist nagu «Hukkunud Alpinisti hotell». See film on minu meelest Eesti kultuuri tippteos ja faktiliselt oli see tipp ka nõukogude kultuuriruumis. Lisaks kunstilisele tasemele ka see, kuidas ta levis ja kui paljudesse välisriikidesse seda edasi müüdi, kui paljud inimesed seda reaalselt nägid. Mind tohutult huvitab, kuidas see on mõjutanud ja kuidas see on mind isiklikult mõjutanud alates 1982. aastast, kui seda esimest korda nägin, ja siis nullindate lõpus, kui seda uuesti nägin, siis tuli välja, et terve põlvkond või isegi mitu põlvkonda on sellest suht ära tinistatud. Niipea, kui seda kuskil mainida, siis läheb kohe aruteluks, tuluke läheb kohe põlema. Seda müüdi näiteks Aafrika riikidesse, huvitav, mida seal inimesed arvasid seda vaadates (naerab).

See film tehti kuulsate nõukogude ulmekirjanike vendade Strugatskite raamatu järgi, nende raamatu järgi tegi Tarkovski ka oma «Stalkeri» filmi, mis erines raamatust ja vendadele väga ei meeldinud. Küll aga Sven Grünbergi väitel oli«Hukkunud Alpinisti hotell» Strugatskitele meeltmööda olnud, nad tegid ise ka filmile stsenaariumi. Mulle Strugatskite raamatud väga meeldivad, aga seekord on film raamatust kõvasti üle.

Aastal 2003 sain oma esimese raamatu «Roboti tee nihe» valmis ja seda nimetati Eesti kõige postmodernistlikumaks kirjandusteoseks. Seal said kokku erinevad eksperimentaalse kirjutamise praktikad ja kui see valmis sai, siis vaatasin ringi, mis edasi. Selle raamatu kirjutamine võttis kokku 14 aastat, alustasin sellega juba keskkooli ajal.

Sattusin nullindate alguses mingil seltskonnaüritusel kokku Andres Lõoga, kes tollal oli ansambli Luarvik Luarvik trummar [filmi tegelasest inspireeritud bändinimi – toim.] ja ütlesin talle, et see film [«Hukkunud Alpinisti hotell»] on meie põlvkonda ja skeenet ja kultuuri nii palju mõjutanud, et sellest võiks lausa raamatu kirjutada. Lõo võttis selle peale mul nööbist ja ütles lihtsalt: «Aga kirjuta!» Pidi ta seda tegema, siiamaani kirjutan. Juba 20 aastat. Tõesti, olen käinud mägedes – Tiibetis, Himaalajas ja Püreneedes, siin ja seal veel. Selleks, et tajuda, mis on mägedes olemine, kõrgmäestiku tõbi ja mis mäed inimesega teevad. Kui sa oled sealt alla tulnud, siis tavakõrgustel jooksed nagu noor hirv mööda treppe. Olen kogu aeg märkmeid teinud ja avastanud, et see film tekitab väga palju erinevaid seoseid teemadega nagu teadvus ja maailma olemus või budistlik metafüüsika. Ka Lembit Peterson, kes seal mängis, on öelnud, et see film on justkui tähendamissõna, mis koosneb tohutust hulgast metafüüsilistest ja spirituaalsetest viidetest. Siis veel poliitilised teemad, võimu küsimused, mille vastu 20. sajandi filosoofia on tohutult huvi tundnud ja millele oleme saanud seoses maailma muutumisega täiesti uue stsenaariumi või tõestuse, kuidas asjad käivad. See võimukriitika, mis oli selline 60-ndate lõpu hipipõlvkonna mäss võimu ja reaalsuse vastu, see vaimsus, mida ka see film kandis. Et võim ongi see inspektor Glebski.

Tegelikult need vaated on muutunud aja jooksul, võim ei ole sugugi nii ühtlaselt seletatav, see on ka spetsiifilisemalt meie lääne ühiskonna vaade jne. Mul on mõte see kõik kokku võtta. Algul oli plaan midagi ilukirjanduslikku teha, see vorm polnud selge. Praegu paistab rohkem monograafia moodi, aga kunstnikuna tahaks endale rohkem vabadust jätta. Monograafia tundub ka juba liiga paigas või kindel vorm. See film väärib raamatut, mis on rohkem nihkes kui klassikaline monograafia. Neid teemasid on kirjutatud ka Eestis, Berk Vaher kirjutas novelli ühe tegelase vaatepunktist, keda filmis pole, aga «Hukkunud Alpinisti hotelli» raamatus on ja Tõnu Trubetsky on samuti teinud oma järje sellele teemale ilukirjanduslikus vormis.

On sul mingi märkmik või mingi taoline, kuhu sa oma mõtteid ülesse tähendad? Või kasutad telefoni?

Notesid [iPhone'i Notes rakendus] pigem jah, hea kiire viis ja ei kao ka nii tihti kui paberitükid. Eks sellega on ka päris palju nuputamist, mida ma olen täpselt mõne segase lausena kirjapandud asjaga mõelnud (naerab). Kirjutamise hetkel on tõenäoliselt mõttes terve essee või mõttearendus, mis hiljem jääb ka endale segaseks, vahel saan aru ka. Selline fragmentaarsus, aga mingil hetkel sain aru, et see, et ma neid mõtteid kohe välja ei arenda, ei ole mingi kirjanduslik puue, vaid minu puhul pigem stiil. Selliseid kirjanikke on teisigi, kes filosoofilistest teemadest luulele omase fragmentaarsusega kirjutavad. See on ka ehk üks põhjendus, miks ma sellist tavapärast monograafiat ei oska, ei taha ja ei viitsi kirjutada.

Kuidas või millistel hetkedel sa muusikat teed?

Ma vahel tunnen, et on kirjutamise energia, aga öelda pole midagi. Pole semantilist sisu. See on muidugi kõikvõimas algseisund, maailma loomine tühjale lehele. On olemas selline asi nagu aseemiline kirjutamine, ma nimetan neid psühhograafideks, tegelikult on see irreaalne, mittekujutav joonistamine. Selline sürrealistide tehnika, lasen käel vabalt joosta ja tekivad kujundid. Samas on mul tunne, et see on selline visuaalne muusika komponeerimine ja see annab mulle vastavaid ideid. 20. sajandil oli palju muusikat, mida ei komponeeritud klassikalisele noodireale, vaid mis näevadki välja nagu abstraktsed maalid. Nii et muusika graafilised partituurid on täiega teema.

Mingi hetk ma hakkan neid aseemilisi partituure helidesse üle kandma ja juba näen, et see on muusikaliselt rikkalik teema. Tavapärasel viisil komponeerides ma jääks kinni ja oleks limiteeritud või piiratud. Sellisel viisil olen ma vabanenud tavalise 12 tooni haardest. Samal põhjusel lõpetasin ka kitarri mängimise ja ka kidramuusika kuulamise, kuna tundus, et kõik see konventsionaalne muusika suubub klišeede järve. Tekib küsimus, et mis on helikunsti ja muusika vahe? Ma ei ole ära otsustanud, et kas see, mis mina teen, on muusika või helikunst. Mind huvitavad helid rohkem ja ma tihtipeale ei taha muusikalist kompositsiooni, aga niipea kui kasutad helisid, siis tahes-tahtmata hakkad seda võtma mingisuguse kompositsioonina. Kasvõi siinsamas Vaskjalas skulptuuripargis need John Grzinichi tuuleharfid, mis on helide eksponeerimine, aga helide kogumit, mida nad täiesti iseseisvalt tekitavad, saab kuulaja seisukohalt pidada muusikaks.

Kas oled ise ka instrumente ehitanud?

Veidi olen. Viimati ühe inseneriga koostöös panin kokku modulaarsündi. Arvutiga olen ka muusikat teinud, aga see tundus rokkimise asemel pigem tuima programmeerimisena. Näpud liiguvad, heli tekib, aga puudub «käed küljes» faktor. Võid klaviatuuri lüüa, aga siis kaob muusika. See on tegelikult väga huvitav küsimus, kuidas muusikalist illusiooni hoida. Võtame näiteks Jimmy Hendrixi, kes hullus ja pani kitarri põlema. Aga ta pidi piiri tunnetama, kui ta oleks sellest üle läinud, siis ta oleks illusiooni tapnud. Kõlarid oleks plahvatanud, pill katki ja ongi kõik. Endale käepärase instrumentide set-up'i ehitamine ongi viimastel aastatel olnud põhiküsimus. Stuudio kui instrument või unikaalne muusikaline universum. Üht versiooni sellest saab ka Vaskjalas avatud uste päeval kuulda ja näha.

Tänud ja edukat avamist ja avanemist Vaskjalas!

Pühapäeval, 2. oktoobril kell 13:30–16:30 toimub Vaskjala Loomeresidentuuris avatud uste päev, kus avatakse Kiwa näitus «Graafilised partituurid». Täpsem info Facebookis

Kiwaga vestles Toomas «Tommyboy» Tilk.



 

Tagasi üles